Kassikontsert koreograafi pilgu läbi

Revüülikkus ja liikumine on lavastaja Hartšenko tugevaim külg.

Dmitri Hartšenko esimene mahukam lavastajatöö eesti teatrilaval (varem Poulenci “Inimhääl” Von Krahlis) on suur võit meie muusikateatrile. Praeguses lavastajate (järelkasvu) põuas on 2003. aastal Peterburi Riikliku Konservatooriumi koreograafina lõpetanud noore, aga piisava tantsija-lavakogemusega inimese tulek lootusrikas samm. Kuigi Mati Undi “Deemon” näitas ka draamalavastaja suutlikkust ooperi vallas, tuleb muusikateatrist endast välja kasvanud inimene kahel käel vastu võtta.
Hartšenko esimene väljaaste on kohe väga hea meeskonnaga, mis näitab kompetentsust. Ka varasemate muusikalide komistuskive nagu otseselt trupist eralduvad ooperilauljaid on siin välditud. Jaan Willem Sibul on juba mitmeid muusikale oma häälega rikastanud, nüüd lisandus avastusena Siiri Koodres Vanemuise teatrist. Siiani on ta vaid muusikalide koorides laulnud, “Cats’is” tegi aga märkimisväärse solistidebüüdi ning tõusis esile oma ilusa tämbri, kandva ja, mis eriti haruldane, igas registris ühtlase häälega. Lisaks vajadusel ka karakteerne muusikalihääl – “plekine”. Koos Janika Sillamaaga esitatud Macavity laul oli muusikaliselt kogu etenduse tugevaim number. Kuna “Cats” on suhteliselt nõrgalt seotud numbrite rida, kus ühes numbris esineb üks-kaks lauljat, jäävad eraldi sooritused väga kõrva.

Erinevad lavaimidžid

Janika Sillamaa lavaimidžiks on kujunemas “pahade” osatäitmine – siingi musta nahka riietunud drugqueen-kass. Ja see on igati hea nišš, sest pahelisus on laval alati eredam ja kergemini väljamängitav, ammugi et sobib Janikale liigagi hästi. Häälelt oli ta trupi liidrite hulgas, viimase suurrolli Aidaga võrreldes hulga stabiilsem ja kandvam.
Maarja-Liis Ilusa “langenud, kuid eetilisest nais-kassilt” oleks tahtnud suuremat hinge- ja vokaalijõudu. Oli ta ju põhiline “Memory”-laulja. Ja kui see number kõrgub muusikaliselt üle muu materjali, siis peaks see ka ülevaim olema. Lavastajale siinkohal midagi nagu ette heita ei saakski: kõrgel lauldud, pimedas ja üksi ta oli, lisaks keerlevad kuulid ülevust loomas. Objektiivsed parameetrid olid justkui täidetud, vokaalselt oli nii hääle ilu kui meeleolukat kähinat, aga paar vinti peaks veel peale keerama, et publikule “särgi alla” poeks. Samas sõnad (“Meenub aeg, mil veel teadsin, mis tähendab õnn. Tean, et homme sest jäänud vaid mälestus on. Meid ootab uus päev…”) Leelo Tungla ja tütarde tõlkes läksid hinge. Tekib paralleel hiljutise “West Side Story’ga”, kus analoogiline, üldistav, lüüriline ja eraldi numbrina üle muusikali tuntud laul “Somewhere” siiski piisavat katarsist ei tekitanud.

Üllatavad liikumisjoonised

Lavastuslikult oli tugevaim kõik, mis seotud otseselt liikumisega. Kohe algul üllatasid grupistseenide mitmekihilised liikumisjoonised, meeldejäävaimat kassilikkust õhkus Siiri Koodrese ja Maarja-Liis Ilusa kulgemisest. Loo ainus sisuline rõhuasetus, taassünni idee, jäi ähmaseks, kuigi seda kehastava atribuutikaga pidevalt tegeldi. Ideed, mida pole verbaalselt toetatud, on ka lavastajal väga raske välja tuua. Põhiliselt jäi lugu ikka erinevate kassitüüpide konglomeraadiks: kostüümi-, karakteri- ja show-teatriks. Ja sellisena oli ka õnnestumisi. Meeleolu sai päris mitmes numbris üles kruvitud, nii et publikki rõkkas. Oli leidlikkust, rütmikust, vaimukust (ujumised idateemalises numbris) ja lava valdavat professionaalset sarmi (revüükass Mistoffeles Bert Pringi säravas esituses).

“Kassinäituse” kostüümid

Kui kuulsates maailmaesitustes on kostüümideks üdini kassilikud ja jäljenduslik-leidlikkusega löövad kostüümid, siis minule inimlikustatud kehakatted meeldisid – just oma lasteteatrit eirava ja suuremat üldistust pakkuva pildi tõttu. Selle lavastuse järgi otsustades on revüülikkus ja liikumine Hartšenko tugevaim külg, nii et “kassinäitus” teosevalikuna peaks igati õigustatud olema.
Meesosatäitjatest veenis lisaks eespool mainitutele tugeva näitlejanatuuriga Aivar Tommingas, vokaalset tugevust saanud Koit Toome, meeldiva liikuvusega Lauri Liiv.
Rõõmustav tendents on see, et muusikateatrite projektorkestrid on reeglina kõik heal tasemel ja mängivad puhtalt. Antud juhul oli Vanemuise orkestri ees (dirigent Tarmo Leinatamm) vägagi komplitseeritud partituur, paljud soolod tegid sellest lausa solistide orkestri.
Lustlik algus tehtud, ootaks lavastaja Hartšenkolt järgmise sammuna ka sügavamate sisuliste ülesannete lahendamist.