Kassid Vanemuises – ei ela ega sure

Neljapäeval Tartus Vanemuise suures saalis esietendunud menumuusikalis “Cats” on uhket laulu ja tantsu, kuid ometi pole seda pisikest sõnumit, mille helilooja on sisse poetanud.
Tartu on massikultuuri jaoks äraneetud koht. Siin on juba välja kujunenud muusikalitraditsioon, mis põhineb autorite lihtsa ja selge mõtte äravusserdamises. Jättes seejuures mulje mõningasest “enam vaimsest” lahendusest. See on umbes nagu rabarberikisselli lisamine kokakoolasse, et hästimüüdavat jooki veelgi paremaks teha.
Dmitri Harchenko lavastuses on olemas läbiv koreograafiline ülesehitus. On tõusud ja langused – pärast kahte camp-stiilis numbrit oskab lavastaja vaatajat turgutada hea ja kerge balletiga. Siin on olemas ansambliühtsus: tantsitakse ja lauldakse oskuste kohaselt, nii et tekib mulje kepsutavast ja laulu rõkkavast kassirassist, kes Vanemuise lavalaudadele maabus.
Ometi kaotab see uhke lavastus muusikali ainsa läbiva teema, mis peaks ju ka partituurist lausa välja turritama. Mingisugust rõhuasetust ei ole kass Grizabellal (Maarja-Liis Ilus), kes nii heas kui ka halvas mõttes ooperlikult sel muusikalis kujutatud ööl hinge vaagub ja lõpuks siiski koos tõusva päikesega taas elulootuse leiab. Selle asemel on lavastuses läbiva teemana olemas salapärane munade veeretamine. Mõned tegelased leiavad ja annavad edasi palle või siis munasid, millest kujuneb oma pisike tegevuslik rida. Niisamuti on rippuvad munad laes oluliseks kujunduselemendiks, mille tähendust on paraku raske lahti seletada.
See äravusserdamise kihk ei ole kogemata sündinud ämbrisseastumine – tegemist on süsteemse ja selge taotlusega. Salapärased langevad ja tõusvad munad on osaks hästi realistlikule kujundusele, kus puudub vähimgi fantaasialend ja teatraalsus. Isegi prügikastid on seal “päris”, toodud mõnest suuremast rauapoest.

Morbiidne elulootus

Kostüümid on enamasti sellised, millega kõlbab väga hästi minna Estonia teatri aastalõpuballile. Ehk siis ei mingit teravust ega vastavust tegevusega. Aivar Tomminga mängitud meespeategelane on tänu oma kostüümile nii morbiidne, et kui ta ulatab finaalis käe täis elulootust Grizabellale, puudub selles igasugune elu ja armastust jaatav tähendus.
Õnneks pole lavastaja ja kujundajate “paremakstegemine” ulatunud vokaali. See on vast parim, mida ses žanris viimasel ajal kuulda on olnud. Ja head on kõik, nii vanemuislased kui ka kutsutud staarid.
Maarja-Liis Ilus oli esietendusel kammitsetud hirmust, et ta Grizabella pole küllalt dramaatiline. Niipea kui tal see hirm ununeb, on ta laulus elu ja surma hingust koos paljude vokaalsete nüanssidega küllaga. Väga hästi laulavad Janika Sillamaa, Julia Botvina, Siiri Koodres, Aivar Tommingas, Koit Toome, Bert Pringi, Lauri Liiv ja paljud teised. Laul murrab lavastuse “nipitamised” ära ja see on ka loomulik, Londoni West-Endi “igavene juut” söör Lloyd Webber pakub abiks noote, kus raudne vägi sees. Seal on see kvaliteet, mis publikule korda läheb ja mis seda Tartu kummalist muusikalitraditsiooni elus hoiab.