Kassiballett Vanemuises
Kui püüda ühe lausega kokku võtta muljed kolmapäevasest kontrolletendusest Vanemuise teatris, siis tahaks öelda: lavale jõudnud sir Andrew Lloyd Webberi muusikalis “Cats” näeb rohkem kui kuuleb ja mitte seetõttu, et lauljad oleks nõrgad.
Salapärane sinakas valgus, prügikastid ja kassinimesed… Algus on täpselt nagu oodatud. Ei saa küll päris hästi igast sõnast aru, mida koor laulab, kuid õnneks jookseb lava ülaääres ingliskeelne subtiiter. Võib-olla maitseasi, aga teistpidine variant meeldinuks mulle rohkem. Iga vokaalteos kõlab paremini keeles, milles ta loodud. Olgu tõlge kui hea tahes.
Kostüümid on muljetavaldavad, kunstnik Gerly Tinn on minu meelest kümnesse tabanud. Laval on kassnäoga tegelased, kelle rõivad peegeldavad nende loomust. Pooleldi inimesed ja pooleldi kassid; mustad, valged ja triibikud, hoolitsetud ja katkutud – see jada on kirju ja igaüks reas omanäoline.
Vaheajale minnes taban end mõttelt – igavuse üle küll kurta ei saa, aga ega väga ei liiguta ka. Justkui pühadekontsert, kus number järgneb numbrile. Kõik heal tasemel ettekantud, kuid tervikut pole. Väsimus pikast sõidust? Koht rõdul lavast liiga kaugel?
Teise vaatuse ajal saan aru, et vist pole väsimus ja kaugel asuv istekoht. Kostüümid lähevad uhkemaks, tantsunumbrid hoogsamaks ja efektsemaks ning kui muusika poleks tuttav, võiks seda sädelevat ja humoorikat revüükava vaadates vist peaaegu unustada, mida vaatama tuldud sai. Aga Maarja-Liis Ilus (Grizabella) ja “Memory” päästavad vaatuse ja kogu tüki – see ON võimas ja läheb hinge nagu ta minema peabki!
Tegelikult ma ju tean, et selle muusikali fenomen seisnebki peaaegu puuduvas süzhees. Siiski on telest nähtud Londoni lavastus jäänud meelde kui Grizabella lugu oma alguse ja lõpuga, on’s aeg muutnud mälestused sisukamaks? Igatahes Tartus jäävad tema tulekud ja minekud üsna hämaraks. Veel on jäänud meelde, et inglastel oli tants ja laul laval tasakaalustatum. Vanemuises jääb selgelt domineerima balletitrupp, kuigi ka lauljad ei liigu kaugeltki mitte halvasti. Vastupidi, mõnegi puhul tabad end küsivat, kuidas ma tema tantsuannet varem pole märganud. Vahest jäi laulupool tehnika taha kinni? Kontrolletendus on kontrollimiseks ning edaspidi ei pruugi orkester lauljaid üle mängida. Sel juhul lähevad vast laul ja tants laval paremasse tasakaalu ka. Või tuleb tantsu ülemvõim anda andeks lavastaja Dmitri Harchenkole, kes hariduselt koreograaf?
Igatahes julgen “Catsi” soovitada neile, kes peavad lugu säravast muusikalisest meelelahutusest, mis keerulist “koduülesannet” kaasa ei anna. Ja kindlasti kassiomanikele! Leiate inimkasside liikumisest paljugi tuttavat ning koju jõudes avastate oma lemmiku juures ehk midagi uut…