Kass läheb kuhu tahes, aga kodu peab olema
Kadri Selge, Postimees
Eelmisel laupäeval debüteeris Tartu Sadamateatris lavastajana Vanemuise näitleja Ott Sepp, kelle «Kass, kes kõndis omapead» ületab lasteetenduse piirid. Žanrilises mõttes pole lastelavastuse raamistikku lõhutud, küll on seda aga täiskasvanutele suunatud vihjetega ümaramaks lihvitud.
Tegemist on kahetasandilise tekstiga, millest esimene on naiivne lugu inimkonna arengust, teine aga groteskne pilt mehest ja naisest ning nende omavahelistest suhetest. Laste ja täiskasvanute vahelduvad naerupahvakadki andsid tunnistust sellest, et huumorit jagus erinevatele sihtgruppidele.
Kassi uudishimu
«Kass, kes kõndis omapead» avab lapselikus võtmes suure maailma väikeseid saladusi. Üksikute sõnapaaride abil liigutakse edasi suuremate tähenduste poole, mille kaudu püütakse järk-järgult avada erinevate tegelaste identiteeti. Sinast ja minast saab mees ja naine, siin ja seal tähistab oma ja võõrast.
Lihtsa visuaalse ja keelelise mängu kaudu näidatakse, kuidas kujuneb inimlapse minapilt ja arusaam teda ümbritsevast maailmast. Läbi lapseliku huumori on lavastaja teinud keerulise teema lastele suupärasemaks.
Õnnestunult on seljatatud lastelavastuste suurimad ohud, kus lapselikust saab lapsikus ja viimasest labasus. Lapsed on nõudlik publik, kes lavastuse õnnestumise või mitteõnnestumise kiiresti ära testib.
Kõne all oleva lavastuse puhul minu kui täiskasvanud vaataja kõige suurem hirm aga teoks ei saanud – kardetud sahistamise asemel oli noor vaatajaskond vaikuses süvenenud lava peal toimuvasse.
Noorte vanemuislaste vahetu mäng lõi lava ja saali vahel kontakti, mis hoidis mõlema poole silmad säravatena. Eeldused heaks kontaktiks loodi aga juba lavastuse alguses, mil Ragne Pekarevi tegelaskuju otsis publikuga silmsidet ja kutsus saalisolijaid kuulama ja hästi tähele panema.
Huvi oli tekitatud, loom nimega Uudishimu valla päästetud. Noore publikuga oli arvestatud ka ajalises mõttes – etendus ei veninud ja laste kannatust proovile ei pandud.
Õdus ja õudne
Tänuväärse töö tegi kunstnik Kristiina Münd, kelle loodud lavamaailm lõi üheaegselt nii õudse kui õdusa tunde. Pime ürgmets muutus kaitsvaks koduõueks, kuuselatv aga maja katuseks.
Esialgu liigse butafooriana tunduv lavakujundus andis näitlejatele liikumisvabaduse ja ürgmetsa tunnet süvendava vertikaalse mõõtme. Eriliselt vahvad olid aga kangast koopamaalingud, mis ilmusid seinale tegelaste ellu tulemise järjekorras.
Žanri iseärasustest hoolimata oli «Kass, kes kõndis omapead» päris mõnus maiuspala feminismipisikust nakatunud koduperenaistele. (Ürg)meest näidati tahumatu, rumala ja saamatuna.
(Ürg)naise kommentaarid nagu «see mees hakkab mõtlema», «metslane on mees, kes ei taha inimeseks saada» on vaid mõned näited.
Et lavastuses mingigi tasakaal püsiks, astutakse ka naise Achilleuse kannale, edevusele. Kuid jah, kes ei taha sellisest piskust huumorist osa saada, see võib eespool kõneldus näha ennekõike inimese, inimkonna, mitte mehe arengulugu.
Kogu lavastust teeniv mõttetera tuleb aga Laura Petersoni Kassilt: «Omapead käies võid olla siis õnnelik, kui sul on kodu.» Tänapäeval vägagi aktuaalne teema, kas pole?
Lavastus
Rudyard Kiplingi ja Kulno Süvalepa «Kass, kes kõndis omapead»
Lavastaja Ott Sepp
Kunstnik Kristiina Münd
Muusikaline kujundaja Ivar Põllu
Osades Ragne Pekarev, Laura Peterson, Martin Kõiv, Markus Luik.
Esietendus Vanemuises 17. märtsil