Kaspar Jancis – mees nagu teater, muusika, kino

Preemia: Eesti teatri aastaauhind mitmekülgse debüüdi eest

“Kui mind kuhugi projekti kutsutakse, siis tänu minu mõttemaailmale ja sellele, kes ma olen,” ütleb animafilmidega tuntuks saanud Kaspar Jancis (29). “Sobin tervikuna,” täpsustab mees, kes teeb bändi ja mängib teatris.
Kui lavastaja Aare Toikka kutsus ta VAT-teatrisse ja pakkus korraga teha nii lava- kui helikujundust ja ka rolli, arvas Kaspar, et Toikka on hulluks läinud.
VAT-teatri menukas poiste sõja ja sõpruse tükis “Pal-tänava poisid” tuleb Kasparil kehastada mitut tegelaskuju, mängida orelit ja suurt kitarri. Kaspari tehtud on etenduse kujundus nii helis kui pildis. “Tegelikult on teater mind kogu aeg huvitanud,” ütleb animaatorina auhindu võitnud mees.
Laval head füüsilist vormi nõudvas rollis enese proovile panemist võtab ta kui võimalust end taas poisikesena tunda. “Võtsin seda kui enese arendamise võimalusse,” ütleb ta.
Möödunud hooajal on ta kahel korral tundmatus kohas vette hüpanud. Lisaks VAT-teatrile ka Vanemuises, kus Kaspari ema Mai Murdmaa lavastas balleti “Alice imedemaal”. Tänu Kaspari lavakujundusele sai sellest multimeediaetendus, milles lavadekoratsioonide asemel oli kasutusel video ning tegelased kandsid fantaasiaküllaseid maske.
Kuidas teha balleti jaoks tõuku?
“Olin sellest ideest tollal ikka väga sisse võetud. Ma ei tea ühtki teist lugu, mis võiks nii hästi multimeediaga sobida,” ütleb Kaspar. “See on mõnus ja huvitav materjal, millest nooruses utoopilisi plaane haudusime – teatrilava ja multifilm superefekti ja efekti pärast omavahel segamini aetud, palju oli animatsiooniga kattuvat.”
Kaspar ütleb, et võrreldes Pal-tänavaga, mille eesmärgiks oli lihtsus, oli fantaasiaballeti teostus keeruline kasutades üllatavaid tehnilisi trikke. “Alguses vist ikka arvati, et riskantne asi ja mees ei tea ise ka, mis ta tahab. Aga ujusin puhtalt välja,” lausub Jancis.
Teatridebüüdi preemiasse suhtus ta kui fakti. “Auhindu ei saa liiga tõsiselt võtta,” leiab Kaspar. “Saada on neid ju tore, aga kahju, et raha ei antud.” Pigem on ta murelik, et debütandi klaaskinga vahepeal ära ei kaotaks ega lõhuks, sest järgmisel aastal tuleb see edasi anda. Teatrikujunduste pakkumisi on talle praeguseks veel tehtud, aga nendest on veel vara rääkida.
Kui Rene Vilbrel hakkas valmis saama lastefilm “Röövlirahnu Martin”, kutsus ta Kaspari koos “Kriminaalse elevandiga” muusikat tegema. ”Ajasin sõrad vastu: kas siis peale minu, kellel tegelikult on muusikaline haridus olematu, Eestis heliloojaid pole?” räägib Kaspar. “Lõpuks pani Vilbre prooviks meie lugusid filmile helinduseks ja siis ma hakkasingi sellega tegelema.” Nüüd valmib “Röövlirahnu Martini” filmist soundtrack, praegu käib selle kujundamine.
Alguse sai nende ansambli muusika Ülo Pikkovi filmi “Ahviaasta” helindamisest, sellele järgnes tummfilmi “Nosferatu, Õuduste sümfoonia” esitamine elava muusikaga Eesti eri paigus. Sellest valmis CD-plaat “Kinotsirkus”.
Kaspar ütleb, et vahel on neid esinemagi kutsutud. Tantsuks. “Kui inimesed käima lähevad, tantsivad nad meie järgi väga loominguliselt – sellised purjus valsid ja pöörased tangod,” ütleb ta. “Kui asi mölluks läheb, siis on ikka olnud väga lahe.”
Kriminaalse Elevandiga tegid nad kujunduse kinobussi dokumentaalfilmile ja soomlaste kümneminutisele animatsioonile “Easy writer”.
Millal tuleb uus animafilm?
Priit Pärna, Ülo Pikkovi, Priit Tenderi, Kaspar Jancise (David Snowmani nime all) valminud “Frank ja Wendy” jookseb praegu kinos. Esitlused, auhinnad ja suurem kära on möödas.
“Nüüd võiks hakata filmi tegema, ma olen selle aasta jooksul nii palju muude asjadega tegelenud,” ütleb mees. “Liiga laiali valguda ei saa. Kui tegeled kõigega, siis tunned, et lõpuks ei oska midagi.”
Kaspar ütleb, et asjad, millega tal pole mingit tunnetuslikku seost, tema käes ei õnnestuks. “Selline kerge ja kiiksuga teema sobib mulle,” ütleb ta. “Kindlasti olen ma lapsemeelne. Olen enda puhul väga rahul sellega, et pole täielikult täiskasvanuks saanud. Oleksin hea meelega elu lõpuni selline kiiksuga vanamees.”