Kas tennis, rajurokk ja teater sobivad kokku?

Marko Lillemägi, Postimees

Eile õhtul Vanemuise teatris esietendunud naisteka «Beautiful Bodies» tänases etenduses teeb kaasa ka vahepeal pikalt võõrsil olnud näitlejanna Kristel Elling (27).

Vahetult enne meie kohtumist on 2004. aastal lavakunstikooli lõpetanud Kristelil Laura Shaine Cunninghami tüki peaproov läbi saanud. «Meil läks täna päris kiiresti, loomulikud kärped tulid sisse,» muheleb ta kohvikulaua taga istet võttes. Naeratus ei lahku näitlejanna silmadest hetkekski ning see annab tunnistust, et tema elus on kõik paigas.

Teel eneseleidmiseni

«Tuttavatega kokku saades uurin kohe, kuidas kellelgi läheb ja mis nende elus toimub, pärast aga hakkan mõtlema, et minult seda vastu ei küsitudki,» räägib näitlejanna. Ehk on põhjuseks asjaolu, et tema sisemine rahulolu paistab kaugele välja… Tõsi on aga see, et tõelise eneseleidmiseni on Kristel Ellingul veel natuke maad minna.

Pärast lavaka lõpetamist hakkas Kristel raha koguma ja plaane tegema, et jätkata esimese eestlasena näitlemise magistriõpinguid Londoni väärikas teatrikoolis Central School of Speech and Drama. «See on otsus, mida ma eal ei kahetse,» tõdeb ta. «Ainus, mis võiks hinge närida – kuigi ei näri –, on see, et erinevalt minust on lavaka kursakaaslased end juba Eestis tuntuks mänginud.»

Kui kohe kooli järel oli noorel näitlejannal silme ees vaid üks siht – teater –, siis õpingud Londonis on avanud silmad sootuks uuele maailmale, mida ta jõudumööda endasse kogub. Näitlejatööle lisaks on Kristel avastanud tennisemängu, raskeroki ja veel hulga muid asju.

«Teater on mulle siiski kõige tähtsam,» kinnitab ta. «Aga nüüd olen avastanud, et maailmas on veel nii palju ilusat ja põnevat, mis mulle huvi pakub.» Näiteks on Kristel alati pidanud hingelähedaseks loodust, mille ilu talle tihtipeale pisaragi silma toob.

Kõige ehedamaks näiteks silmaringi laienemisest peab Kristel tärganud armastust rokkmuusika vastu. «See on mul nii sees, et püüan nüüd väljundit leida,» lausub ta. «Tegelen vaikselt juba sellega, et panna kokku oma rokkbänd.» Londonis intensiivse laulukooli saanud Kristel astuks bändis loomulikult ise mikrofoni ette.

Rändamisest sai küllalt

Aeg-ajalt mõtiskleb neiu siiski ka «juurte kasvatamisele». «Kui ma pärast Londoni teatrikooli kolm kuud lavastusega «Wild Animus» Euroopas ringi tuuritasin, siis ühel hetkel sai rändamisest küllalt. Mulle meeldib küll reisida, aga järsku saabus tunne, kus lennujaama minnes hakkasid käed värisema ja enam ei tahtnud.»

Samal ajal sai näitlejanna suisa kolm pakkumist Eesti teatritelt ning kõhklematult tuligi ta koju tagasi. «Vaatan alati pakkumiste pealt,» tõdeb näitlejanna. «Kui tuleb hea ettepanek teha midagi USAs, siis sinna ka lähen. Kui tuleb hea pakkumine siin, siis jään siia.»

Kodust eemaloleku juures on Kristeli meelest kõige hirmutavam tunne, et ta ei kuulu mitte kuhugi ja on igal pool külaline. «Vahel mõtlen, kui kurb see oleks, kui tuleksin aastate pärast tagasi ja mul ei oleks enam kellelegi helistada,» mainib ta pisut nukralt. Et seni pole seda juhtunud, siis ei kipu ka sära Kristel Ellingu silmades kustuma.