Kas tasub kulusid jooksutada?
Rait Avestik, Eesti Päevaleht
Aljona Anohhina uue lavastuse sõnum on Eestis kümme aastat hiljaks jäänud.
Kuigi Eestis on välislavastajad igapäevane nähtus, kelle töödega oleme siinmail kogenud nii tippteatrikunsti kui ka nende lavastuste tippkiiret kadumist teatrite mängukavast, kaasneb siiski iga uue välislavastajaga mingi ootus, et just nüüd tuleb (ikka ja jälle ja ammu) oodatud teatrisündmus. Mingi värske lähenemine teatrivahenditega nii tekstile kui ka näitlejatele ja publikule, millega täiendatakse kohalikku teatripilti ja/või kõnetatakse, isegi liigutatakse kohalikku inimest ja seda mitte ainult tema kultuurinärvi kontekstis. Lootus sureb viimasena, õigemini etenduse kulgedes.
Vanemuises hiljuti esietendunud vene teatri lavastusega (nii autor, lavastaja kui ka kunstnik on Moskvast) eksponeeriti GITIS-e teatriteaduse haridusega teatri- ja filmikriitiku ning ajakirjaniku Viktoria Nikiforova debüütnäidendit. Kuigi “reaalne elu” teatris peletab ilmselt juba eos paljud sealt eemale, kinnitab autor kavalehel: “See näidend on katse näidata teile tükikest reaalset elu. Selles ei räägita viiejalalistes jambides ega küsita “Olla või mitte olla?”, vaid võetakse laene, makstakse protsente, ostetakse kortereid, istutakse restoranis, tehakse kaubamajas sisseoste. Näidendi kangelased on meie tavalised kaasaegsed, kes usuvad, et nad suudavad kõike siin elus prognoosida ja välja arvestada.” Samuti mainib autor, et näidend uurib Vene ühiskonda, nagu bioloog uurib molekuli ehitust.
Julgen kõiges lubatus sügavalt kahelda. Mitte et Vene ühiskonnas puuduksid rahast segaseks läinud inimesed, vaid lavastus nüüd küll erilise täppisteadusega ei tegelenud. Lavastada selline näidend, milles raha on otsustajaks nii elu kui ka armastuse üle, see eeldaks teravat sünkroonsust ühiskonnaga, isegi kiirreageeringut. Praeguses Eestis, kus raha on endiselt kõige kõvem tegija, on siiski mu meelest “Jooksvad kulud” pisut hiljaks jäänud. “Ärge vahetage sündimata lapsi raha vastu,” oleks tulnud kisada vähemalt kümnend varem.
Tuli see nüüd lavastusele kasuks või kahjuks, aga lavastaja Aljona Anohhina pole tahtnud realismi ning psühholoogiaga tegeleda ning kogu lavastus kumab mõnevõrra estraadilikuna. Tegelikult tuleks seda isegi tervitada, et me ikkagi ei näe “meie tavalisi kaasaegseid” (teksti küll kuuleme), vaid lavastaja kunstitaotluslikkus lõhub ikka ja jälle “realismi”, samuti on välistatud igasugused “neljandad” ja “viiendad” seinad. Pigem tundub, et selles eklektikas või pikale veninud estraadikavas liiklevad nukud. Seda muljet toetab ka tegelane Jeesus (Martin Kõiv), kes hoiab kogu asjal silma peal, ja seda ka metatasandil.
Saab üsna selgeks, mille pärast (aja)kirjanik ja lavastaja sü-dant valutasid, aga hämaraks jäi, kas teema oli lavastuse teenistuses või oleks pidanud olema lavastus teema teenistuses. Kas lavastust läbiv paroodilisus pidi vaatajale meenutama, et tegu on postmodernse lavastusega? Või pidi looma kontrasti lavastuse lõpuga, kus tuli sisse tõsisemaid lauseid, ideid ja näitlejatöid.
Tähendusi vajaka
Kuigi lavastuses oli mitmeid hästi kavandatud ja lahendatud lühistseene ja vaimukaid võtteid, mõjus lavastus oma laiali venitatuses meeleheitliku katsena “jumala eest kõik uksed ja avaused ära kasutada, mida Sadamateatris on võimalik leida”.
Selline entusiasm on muidugi kiiduväärt, aga teatrilaval võiks ikka igale uksele, kui seda juba ekspluateeritakse, ka mingi muu tähenduse leida. Ka lihtsalt “niisama lavamees laval” võiks paista lavastajapoolse teadlikkusena. Näitlejatele kindlasti väärt kogemus, esietenduse põhjal aga toekaid rolli-analüüse koostada ei oska.
Usun siiski, et teistkordne vaatamine lisaks teatritööle jumet. Jäädes siiski skeptiliseks ja meenutades hiljutist Ugala bakuulaste lavastustust “Tulge kõik, kes te…”, küsin retooriliselt: kas kulusid tasub ikka kaugele ja kaugelt jooksutada?
Lavastus
Viktoria Nikiforova
“Jooksvad kulud”
•• Lavastaja: Aljona Anohhina (Moskva), kunstnik: Dmitri Razumov (Moskva)
•• Mängisid: Tanel Joonas, Marika Barabanštšikova, Alina Karmazina, Jan Uuspõld jt
•• Esietendus 20. oktoobril 2007 Sadamateatris