Loe

Kas “Põlenud raamat” on sama mis “Põlenud mägi”?

Kaire Nurk, Teater. Muusika. Kino

Hea raamatu hävitamine on võrdne inimese tapmisega.

John Milton1

Raamatud ei põle ära. Mälust ei saa lahti. Nuta siis või naera…2

„Põlenud mägi”. Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu. Kunstnik: Eugen Tamberg. Videokunstnik: Janek Savolainen. Valguskunstnik: Andres Sarv. Osades: Kärt Tammjärv, Ester Kuntu, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja Raivo Adlas. Vanemuise esietendus 24. IX 2016 Sadamateatris.

Lähtestus: intellektuaalne versus materiaalne

Alates eelmisest hooajast on tervelt kolmes Vanemuise teatri lavastuses laval tähenduse kandjana raamat: Tiit Palu autorilavastuses „Põlenud mägi”, Torn Stoppardi draamas „Arkaadia” (lavastaja Ain Mäeots) ja John B. Priestley peredraamas „Perekond Linden” (lavastaja Peeter Raudsepp). Kõigis neis leiab aset tegelaskonna polariseerumine teadmise ja praktika, vaimu ja keha, idealismi ja praktilise kasu, intellektuaalsuse ja materiaalsuse eraldusjoonel, mille puhul on lahutajaks-ühendajaks raamat.

Raamatukesksus tundub eriti sobivat Tartu kui ülikoolilinna konteksti. Kuid ehk võib see näida liigse samasusena, lavareaalsuse esitamisena tavareaalsuse koopiana, ülikoolilinna harjumuspärase argidraamana? Publik on küll mõistev, kuid jääb ilma keskkonnavahetuse turgutavast sürpriisist. Need kolm lavastust on siiski väga erinevas seoses raamatuga. Käesolevas essees tuleb vaatluse alla neist kolmest üllatuslikeni ja semiootikaaltim „Põlenud mägi”.

Palu lavastuse keskmes on intellekt, mida kehastab-esindab-vahendab raamat. Sealjuures ei ole raamat tavapärase rekvisiidi rollis, vaid midagi enamat ja komplitseeritumat. Raamat positsioneerub kõikjal etenduse kehandis, nii selle mentaalsetes kui materiaalsetes vormides ja ilmingutes, ning valitseb jäägitult kõigi tegelaste mõtte-ja kõneilma üle. Raamatut vahendab omakorda „põlenud mäe” metafoor.
Absoluutne enamus teatrianalüüsist tegeleb näitlejaga: performatiivne analüüs tema rolli visuaalse poolega, semantiline analüüs tema rollimõtestusega. Rekvisiit on pelgalt näitleja üks abivahendeist, ese lavaruumis. Kuid teatriuurimuses on alates 1980-1990-ndaist teravdunud tähelepanu all ka etenduse tajumine tema materiaalsuses ja selle baasil tähenduste sünteesimine.3 Kas sellest tendentsist võis olla abi ka Tiit Palule — lavastuse teksti autorile ja lavastajale ühes isikus —, loomaks seda kergelt alternatiivse iseloomuga rekvisiidikeskset teatrisündmust?

Erika Fischer-Lichte on oma teatrianalüüsi meetodite väljaarendamisel võtnud aluseks etenduse põgususe. Erinevalt visuaalkunsti materjalis vormistatud teosest, mis on säilitatava artefaktina alati kättesaadav vahetule analüüsile, on etendus olemas vaid performatiivse protsessi kestel.

Rekvisiit konstantse materiaalse objektina sarnaneb seega mõneti kunstiteosega ja nii peaks seda olema mugavam tabada. Kuid etenduse performatiivse protsessi ühe elemendina on ta vaadeldav ikkagi ainult koos etendustervikuga. Samas asetub raamat etenduses paljudesse seostesse, mistõttu tema tähendus muutub ambivalentseks — nagu ready-made’i duchampilikus kunstiteoses.

Käesolev essee püüab jälgida ja analüüsida raamatu esinemisvorme selles lavastuses, võttes arvesse semantilist ja performatiivset dualismi ja vastastikust tingitust ning üritades ka fenomenoloogilist tajuplahvatust. Ma ei vaatle raamatut mitte lihtsalt rekvisiidina, vaid „Põlenud mäe” peategelasena tema erinevais füüsilisis ja vaimseis pingutusis, püüdes teha seda fenomenoloogilist laadi süvenemisega. Võtan paralleeliks näiteid ka kaasaegse kunsti väljalt.

Raamatu filosoofilised ja semiootilised sooritused

„Põlenud mäe” lavastus algab paljukordse ontoloogilise tõdemusega: raamatud о n. Esimese pildi avangus esitab raamatud päranduseks saanud Mari (Ester Kuntu) Indrekule (Jaanus Tepomees) pika loetelu ruumidest, kus raamatud on: „Neid on kõikides tubades. [ ] Igal pool.”

Abielupaar on tulnud Mari vanaonu korterit üle vaatama ja otsustama, mida päranduseks saadud raamatutega ette võtta. Mari loetleb erinevaid institutsioone ja asutusi, kuhu ta on raamatuid pakkunud, kuid: „Neil on olemas”. Järgneb aksioloogiline vastasseis. Indrek: „See on saast”.

Ja veel kord rõhutades: „Oleks see koer või kass, siis jah, palun… las elab meie juures, ikkagi elusolend, võtab vähe ruumi. Aga need — need on igavesed.”4 Teises pildis jõuab kohale Professor (Aivar Tommingas), kes omakorda tõdeb, et raamatud on: „Tüüpiline kahekümnenda sajandi teise poole kodune raamatukogu. Siin on olemas praktiliselt kõik, mis sel ajal lugemiskõlblikku ilmus [ ] kõik see о n isiklikuks tarbeks.” Ka Professoril endal on kõik need raamatud olemas.

Ka lavastuse ruumis ehk vanaonu imaginaarses korteris on peamine element raamat, lavaruumi markeerivad köiteid täis raamaturiiulid. Raamat on hõivanud ka publikualal kõik istekohad ja näib keelduvat kuulumast vaid etenduse fiktsionaalsesse maailma. Raamat on ainsaks objektiks, millega kõik etenduse tegelased ka järjepidevalt suhestuvad nii sõnas kui teos. Raamatud on kõikjal. Parafraseerides Anne Ubersfeldi kuulsat näitleja definitsiooni: „Raamat on selles etenduses kõik. [ ]

Ta on etenduse lihalikkus, nii vaataja kui näitleja nauding. Ta on ümberlükkamatu kohalolek (presence) ise”.5

Teatrisemiootilisest aspektist kuulub raamat rekvisiidina n-ö vaikivate ehk visuaalsete märkide hulka. Sünkroonis keskkonda markeeriva ajahambast puretud mööbliga on ka raamatud (ja isegi ruumis toimetavad tegelased) harilikud, tavalised, silmatorkamatud — nii koloriidilt tagasihoidlikud, pigem mittevärvides, kui ka vormilt ja suuruselt (ja kasvult) keskmised, ühetaolised, hoidudes formaadilt ja seeriate kaupa kokku.

Apetiitsemaid, silmatorkavaid, uusi, kaasaegses värvikirevas disainis köiteid siit ei leia. Sellist seisu saaks tõlgendada aegumisena, vananemisena, minevikulisusena. Ehk siis on raamatud selles lavastuses märk aja möödumisest. Aja kadumisest.

Ent kas on võimalik ka vastupidine tõlgendus, et need kulunud raamatud on märk aja kestmisest, jätkumisest? Indrekul on alati kiire, kuigi tema aeg ei kulu raamatute lugemisele. Vastandtegelasel Professoril on see-eest aega küll, ta on оma aja peremees. Ka armastajapaar Flavio (Reimo Sagor) ja Isabella (Kärt Tammjärv) suhestub ajaga vastandpositsioonidelt — Flavio kohtab Isabellat minevikus, ennemuistsetes juttudes, Isabella sõna lendleb tulevikku, pärastmuistsetesse juttudesse. Raamatu kui märgi tähendus võngub neile binaarsetele vastandustele kaasa, muutudes samuti ambivalentseks.

Intervjuudes toonitab Tiit Palu: „Raamatud on igavesed.”6 Kas lavastus tõestab, et raamatud on igavesed? Või on tegemist lavastajapoolse n-ö rohujuuretasandi kodanikualgatusega, leidmaks raamatutele funktsiooni ja väärtust muutuvas ajas? Millisele lõppjäreldusele jõuab lavastus? Millisele järeldusele jõuab publik?

Raamatu performatiivsed sooritused

Mis toimub raamatuga laval, vaataja silma all? Lavastaja rõhutab, et teemaks on „armastus raamatu vastu, mitte armastus kirjanduse vastu”.7 Lavastaja on leiutanud tähelepanuväärselt palju raamatuga etenduse käigus (mh füüsiliselt) juhtuvat. Oluline on tähenduslik informatsioon: kuidas see, mida ja kuidas toimetatakse raamatuga, iseloomustab raamatut ja mida see ütleb raamatu loo kohta.

Teisalt iseloomustab raamatu atribuudina kasutamine ka iga tegelast. Ja erinevalt traditsioonilisest rekvisiidist on raamat „Põlenud mäes” füüsilisel kujul alati tema ise: Professor võtab riiulilt Tuglase „Väikse Illimari”, Kapten (Riho Kütsar) Tammsaare „Tõe ja Õiguse”, ja kohe järgneb ka selle raamatu etteaste.

Nagu nukuteatris: raamatud on nagu nukud, mida näitleja mängitab. Konkreetsed raamatud osalevad iseendina etenduse performatiivses protsessis, etenduse nii-olus (das So-Sein)8. Nn performatiivset pööret teatris on põhjendatud muu hulgas ka ,,1990-ndail ilmnema hakanud tüdimusega keelelisest pöördest, mille mõjul on taas tärganud huvi tekstide kõrval ka tegemise (suhtluse ja praktikate, kehalisuse ja kogemuse) vastu”.9 Pingestatus tekib just sellest, et raamatut kui keelelist fenomeni esitletakse hoopis praktilise tegevuse kaudu.

Alljärgnev pole ilmselt ammendav loetelu viisidest, kuidas raamat „Põlenud mäe” etenduses kohal on. Raamatut loetakse kas vaikselt ja süvenenult omaette või siis valjusti teistele esitades, deklameerides, ette lugedes, lugemisoskust (või selle puudumist) demonstreerides, silmitsetakse, vaadatakse üle, sinatakse, puudutatakse, uuritakse, korjatakse kokku, pillatakse maha, visatakse, loobitakse, suisa virutatakse käest, paigutatakse ümber, tassitakse, taritakse pakkidena lisa, võetakse riiulist ja asetatakse tagasi jne. Raamatule on suunatud ka (mitte) mõistmine, (valesti)tõlgendamine, selgitamine, soovitamine, kuulamine jms aktiivsed tegevused.

See kõik seostub raamatutega üpris tavapäraselt. Siiski on etenduses kaks erilist stseeni ja kaks erilist tegelast — Isabella ja Flavio, kes hetketi tunduvad elustunud raamatutena. Peitusemängustseenis, mis leiab aset etenduse alguses, varjub Isabella teda taga ajava Flavio eest maailma atlase taha. Millegi/kellegi otsimine ja atlas on vastastikku ruumisemantilises seoses. Näidendi kontseptsiooni seisukohalt võib stseen (üldisemalt) viidata raamatus peituvate teadmiste potentsiaalile lugejat aidata/kaitsta.

Stseen oleks hoopis teise ja spetsiifilisema sõnumiga, kui Isabella peidaks end näiteks kunstialbumi taha. Teises, n-ö pallimängustseenis lennutavad Isabella ja Flavio vastastikku raamatuid (ja püüavad kinni). See võib olla pingelise vaidluse, kuid ka hea kontakti ja teineteisemõistmise või siis selle poole püüdlemise, heitlike ja kirglike suhete kujund.

Kõne/jutustuse vahendusel saab raamatule osaks suvilasse viimine, põletamine, lõhkumine/kassipiltide väljalõikamine, parandamine, raha peitmine, aga ka kirjutamine, laenutamine, ostmine, allalaadimine… ja diagonaalis lugemine. Kõrvutusest raamatu reaalajalooga puuduvad aga entartete-tuleriidad, tselluvillastumine, peitmine, varjamine, tsenseerimine, teksti toimetamine, samuti raamatu lugemise võimalusest ilmajäetus, sellest võimalusest unistamine.

„Põlenud mäes” keskendutakse ikkagi raamatute lugemisele — kõige raamatupärasemale tegevusele maailmas. Raamatuid loetakse kindlasti rohkem kui neid kirjutatakse/luuakse või ka purustatakse/hävitatakse. Professori kuju osaks on aidata näha lugemist kõige loomulikuma tegevusena maailmas.

Erinevad lugemisviisid defineerivad tegelaskujusid, kuid iseloomustavad ka raamatuid — millise lugemisviisi üks või teine raamat tingib. Homerost tuleb vastavalt heksameetri reegleile deklameerida, telefoniraamat eeldab alfabeedi alusel numbri otsimist. Mitte iga raamat, eriti ilukirjanduslik, ei eelda telefoniraamatulikku toimimist.

Kuid Tiit Palu keerab näidendi käigus selle loogika pea peale: tegelased asuvad kõigi nende erinevate raamatute suhtes rakendama ühte ja sama suhestumismeetodit — otsimist! Millele see metafoor osutab? Võimalik, et see viitab uutele lugemisviisidele. Kuid mitte ainult. Lisaks on ka otsimisobjekt paradoksaalne: otsitakse põlenud mäge.

Raamat põleb

Tegelased on vaid osaliselt tegelaskujud, kel igaühel oma karakter; rohkem on nad statistid, nende tegevuse kaudu saab raamat võimaluse end avada. Just siinses punktis tabab esseed fenomenoloogiline pööre! Tee on avatud ilmutusele. Näitleja tegevus laval, tundub, ei seisne pelgalt lugemise kui sellise etendamises, vaid ennastunustavas raamatute lugemises, uurimises, nautimises, vaidlemises nende üle, üksteisele avastatu ettekandmises, üksteisega jagamises. Süttib ka publik.

Maakera atlas lavastuse esimesest pildist aimab märku, et lugemistoad levivad üle maailma. Või ehk siiski, tagasihoidlikumalt, et kõik need probleemid esinevad ka mujal maailmas — käivitunud on ülemaailmne hääbuvate kommete tugitõuketoetus. Või tähendab see hoopis, et raamatuid lugedes sooritatakse mentaalseid ja emotsionaalseid rännakuid?

Lavastaja räägib intervjuus „reisidest, mida lugedes on võimalik teha”, „reisidest iseendasse”.10 Etenduses saab näitlemisest lugemine ja lugemisest reis. Reis, mis ei tohi lõppeda.

Tegelased süvenevad raamatusse. Nad sisenevad raamatusse. Raamatust saab uks. Kas näitleja, kes on sisenenud raamatusse, on lahkunud lavalt? Lahkunud lavareaalsusest? Vana mees, Mari vanaonu (Raivo Adlas) on lahkunud teispoolsusse, kuid lavareaalsuses on ta endiselt kohal. Lavareaalsus. Raamatureaalsus. Raamat ületab siinse ja sealse maailma piiri.

Raamatu lugemine on piiriületus. Kas tagasitee osutub äralõigatuks? Professor hoiatab: „Kui kõik on loetud, võib juhtuda, et inimene peab eluga silmitsi seisma. Kui enam midagi lugeda pole, peab hakkama riske võtma.”

Tagasitee muutub ohtlikuks — nagu kodustatud metsloomale ei ole naasmine vabasse loodusesse enam probleemitu. Sellele viidatakse etenduse jooksul korduvalt: näited erinevatest õnnetusjuhtumitest — raamatuostmistsükleid põdev perekonnapea, sundvalikud naise ja raamatu vahel, suutmatus ametit vahetada jne. Samasse ritta kuuluvad ka Professori repliigid: „Jaa… lugemisel peab olema ettevaatlik. See on nagu saekaatris. Annad sõrme, läheb käsi.”

Kuid edasi teel raamatusse! Ma tahaksin näha totaalset, teatraalset, kamevalilikku raamatu vallapääsemist/vallapäästmist … etenduse teises osas. Ma tallaksin, et kõik näitlejad viskaksid ült oma hallid ja tavalised riided ja rõivastuksid uskumatult värvikaisse ja fantaasiarikastesse raamatkostüümidesse; et nad jätkaksid deklameerimist ja suhtlemist; et nad tantsiksid ja laulaksid ja musitseeriksid ja unistaksid ja mängiksid — nagu Isabella ja Flavio! Ja et publikul oleks võimalik peoga ühineda.
Lavastada raamatut! Kehastuda raamatuks! Palu lavastuses on see moment peaaegu varjatud, ent siiski olemas — kahe tegelase, Isabella ja Flavio teistsugususes, nende teiselaadses kõne-, mõtte-, tunde- ja liikumismaneeris. Publik piidleb Isabellat ja Flaviot pisut kahtlustavalt ja väikse arusaamatusega. Vaataja kõhklust väljendab ajalehekriitika: „Noored armastajad Isabella ja Flavio, kelle kirglik ja konfliktne suhe ehk enim küsimusi tõstatab. [—] Isabella on ehk lavastuse keerukaim karakter. Süvaromantilisest sinisukast plahvatab hetkeks raevutsev feminist ning need kaks poolust ei taha ühte karakterisse veenvalt ära mahtuda.”11

Lavastuses valitseb tõesti vastuolu: paberkandjal raamatutesse — nagu paberist majadesse — sisenemist saadab tuline õhkkond. Professori epiteedid kirjandusteoste kohta — tuline, kuum, soe, süttimisohtlik, leegitsev — mõjuvad suisa püromaanlikult.

Flavio ja Isabella kirglik armastussuhe näib lavastusse ekstra selleks sisse kirjutatud olevat, et osa sellest tulest enda peale tõmmata. Põlemine on armastuse metafoor. Etendus on ühtlasi reis armastusse. Reis põlemisse. Enamik lavastusi kõnelevadki armastusest. Või teate te mõnda lavalugu, kus poleks armastust? Kuid armastuslood on väga erineva põlemistsükliga.

Põlemistsükkel algab, kestab, lõpeb. Kuidas saavutada, et põlemine ei hävitaks? Ei lõpeks? Näidendi alguses annab Professor raamatute kohta soovituse: „Jätke nad ellu.” Kõik tegelased ongi omal moel ametis millegi elus-või alleshoidmisega. Isabella ja Flavio hoiavad ebaratsionaalselt oma suhteleeki kustumast. Kapten püüab säilitada huumorimeelt. Vanaonu laualamp põleb ka transtsendentsis … või on ta siiski puust-ja-pruunis öökuues näide sellest, et (viimased) lugejad kuulusid üle-eelmisse põlvkonda?

Etendusest saab omamoodi mäng tulega. Professor aina kordab vastutustundetut^) paralleeli mäega, mägi põleb, võib põleda korduvalt, aga jääb siiski alles: „Mets põleb ära, maja põleb ära, aga mägi jääb. Põlenud mägi.” Indrek reageerib ebatäpselt: „Te ütlesite, et mägi põleb ära, aga jääb alles…” Indreku diagnoos kõlas juba etenduse alguses: „Kas need põlevad, et viskad katla alla, hoiaks graanulite pealt kokku… Kui nad põleks, siis jätkuks mitmeks aastaks, aga nad ei põle, fakt…” Selles väikses nihkes Indreku ja Professori väljenduste vahel sõlmubki Palu näidendi metafoor. Indrek kasutab põlemist otseses tähenduses, Professor metafoorses.
Niisiis, mägi — põleb, aga ei põle ära. Tuleb kehastuda — mäeks? Kuidas? Materialismi pimeduses kaovad mäed ära — neist saavad ehitusplokid, kruus, liiv, tolm.

Carolyn Christov-Bakargiev, ,,documenta 13″ peakuraator, kirjutas selle üliintellektuaalse ja sügavuti kunsti arenguseisu süüviva rahvusvahelise suurnäituse, maailma kunstinäituse nr 1 kataloogis: „„documenta 13″ raames mängib materiaalne maailm tähtsat osa, samuti nagu kunstilise praksise täpne, eksperimenteeriv ja mittespetsiifiline teadmine. [ ]

Selles kontekstis on seeria „100 märkmevisandit — 100 mõtet” [kataloog kannab piibellikku(!) koondpealkirja „Raamatute Raamat”, K. N.] kirjeldatav kui ajutine diskursiivse intelligentsuse purustamine; see ei juhata meid aru kui sellise juurde, vaid teadvuse rolli teistsuguse mõistmise juurde, mõtlemise juurde proloogi seisundis: elu surelikku, lõplikku ja haavatavasse ruumi, mis paikneb tehtud otsustuste eel, kuid on siiski neist mõjutatud ja allutatud nendega kohtumise riskile.”12

Bakargievi „documenta” aastal 2012 oli keskendunud kreatsioonile. Tema kunstiteoseks materialiseerunud loovuse vastandus ratsionaalsusele ei eitanud intellekti kui sellist, vastupidi, see avardas tajuma intellektuaalsust otse keset elu surelikku, lõplikku ja haavatavat ruumi.

Silmatorkavalt paljud teosed arendasid performatiivseid strateegiaid raamatu kui ideemaailma materialiseerunud asupaigaga suhestumiseks. Raamatud ilmusid kohale põlenult, mulla alt väljakaevatult, neid paisati taas riiuleilt põrandale, nende kahjustatud pale raiuti traventiini, neil lasti valguda sõnadevahelisse ruumi.

1977. aasta „documental” Kasseli Neue Galerie näitusemaja seina müüritud köited avati pärast maja renoveerimist taas publikule. Need teosed pärivad loova intellekti saatuse järele meie ajal. Jevgeni Zolotko tselluvillast valatud tummad köited teevad seda veel meeleheitlikumalt — kui lisada siinkohal teemasse Eesti/Tartu kunsti panus.

Ka järgmine, „documenta 14″ püstitas endale monumendi raamatutest, keelatud raamatutest — tarkusejumalanna Athenale pühendatud templi — otse Kasseli keskväljakule Fridericianumi kunstimuuseumi ees.13

2013. aasta Veneetsia kunstibiennaalil annavad raamatud Wim Botha töödes inimesele vormi.

Raamat tuleb tagasi inimeses. Põlenud raamat on sama mis põlenud mägi. See on raamat, mis kannab endas tuld. Ideede, intellekti tuld. Soodsas situatsioonis — kohtumisel lugejaga — raamat süttib, kuid ei põle ära. Lavastuses toimubki raamatute süütamine.

Teatri fiktsionaalses maailmas muutub raamatu fiktsionaalne maailm pärismaailma fiktsionaalsuse kujundiks. Isabella: „Johannes [vanaonu] ütles, et päris elu ja tõeline elu on nii erinevad asjad, et inimene peab valima, kummas neist ta elab. Mõlemas ei saa. [—] Argipäev on liiga igav, liiga laialivalguv. Aga tõeline elu on võimalik üksnes väljamõeldises.”

Raamat on kõigest teadmiste talletamise ajaline vorm.

KAIRE NURK (sünd 8. V 1960) on uuema kunstiloo õppejõud ja maalikunstnik; kirjutab ka kunstianalüüse ja -tõlgendusi. Ta on läbinud mitu akadeemilist stuudiumi Tartu Ülikoolis: ajalugu (1984), maalikunsti bakalaureuseõpe (1995, cum laude) ja magistriõpe (2017), filosoofia teadusmagistrantuur (1995-98, lõpetamata). Avaldanud artikleid ajakirjades Kunst.ee, Vikerkaar ja Estonian Art ning ajalehtedes Sirp, Postimees, Eesti Ekspress jt. Koostanud ja toimetanud Lola Liivati kataloogi (2008) ja Tartu Kõrgema Kunstikooli Toimetise nr 16 — „Vormi dematerialisatsioon” (2013), kureerinud näitusi ja konverentse. Keskendunud kaasaja kunstile.

Viited:

1 Lavastuse „Põlenud mägi” kavaleht.
2 Lavastusest „Põlenud mägi” Vanemuise kodulehel — https://www.vanemuine.ee/ repertuaar/polenud-magi/
3 Luule Epner. Etenduse analüüs: lähtekohti ja küsimuseasetusi. — Teatri ja teaduse vahel. Tartu 2002, lk 119.
4 Siin ja edaspidi näidenditeksti tsitaadid: Tiit Palu. Põlenud mägi (lavastuse tekst). — SA Eesti Teatri Agentuur, 2016.
5 Vt: Luule Epner. Draamateooria probleeme II. Tartu: Tartu Ülikool 1994 — http:// dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/ 3726/1/draama2.pdf)
6 Intervjuu Tiit Paluga Kuku Raadio saates „Vanemuise veerand” 22. IX 2016 — http://arhiiv.vanemuine.ee/files/ audio/0/ b5eebb24a321a9add92d875498cbe5af.mp3
7 Intervjuu Tiit Paluga Klassikaraadio saates „Delta” 23. IX 2016 — http://arhiiv.va nemuine.ee / files/ audio/0/ e5c45a2348a3e fal2910a55b3ddl9277.mp3
8 Erika Fischer-Lichte. Etenduse analüüsi probleeme. — Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 73.
9 Linda Kaljundi. Performatiivne pööre. — Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2011, lk 129.
10 Intervjuu Tiit Paluga Klassikaraadio saates „Delta” 23. IX 2016 — loe. eit.
11 Põim Kama. Bukahooliku märg unenägu. — Postimees 4. X 2016 — http://www. vanemuine.ee / artiklid / bukahooliku-marg-unenagu/
12 Carolyn Christov-Bakargiev. Vorwort. — dOCUMENTA (13). Das Buch der Bücher. Katalog 1/3, Hatje Cantz Verlag 2012, lk 14.
13 Kunstnik kasutab 100 000 keelustatud raamatut, et ehitada uus Parthenon — http:// ehitusruudus.delfi.ee/ ehitus ja re mont/pildid-kunstnik-kasutab-100-000-kee lustatud-raamatut-et-ehitada-uus-parthe non?id=78955888

01.02.2018