Karol Kuntsel: „Tegelen praegu esimese klassi lõpetamisega.“
„Tegelen praegu esimese klassi lõpetamisega,“ muheleb Vanemuise näitleja , kes pälvis meespeaosatäitja auhinna Arnolphe’i rolli eest lavastuses „Naiste kool“. Et eriolukord on teatrirahva ja nende lapsed koduseinte vahele sundinud, pole Karolil praegu Moliere’i komöödia „Naiste kool“ mängimisega asja. Tal on tegu hoopis igapäevasema kooliga: reaalsed õpitunnid leiavad aset näitleja kodus, sest tütre esimene kooliaasta on lõpusirgel.
„Mida aeg edasi, seda enam uue rütmiga harjume,“ tõdeb , kes on praegu kehastunud koolmeistriks. „Esimene nädal oli üsna raske. Segavaid faktoreid on palju: küll on külmkapp liiga lähedal ja küll jookseb vend mööda. Õnneks pole esimese klassi õppetunnid nii rasked kui 5. ja 6. klassi laste omad. Tean lugusid, kui hätta jäänud vanemad helistavad tuttavale professorile, et too neid laste koolitööde juures abistaks. Esimese klassi ülesannetega tuleme veel toime!“
lisab, et tegelikult on koduõppel ka omajagu plusse, sest nüüd saavad vanemad märksa paremini aru, millistes ainetes läheb lapsel kergemini, millistes ta aga raskustega kokku puutub. „Nüüd oleme selgeks saanud, kus temal abi vaja on, ja tegeleme nende asjadega,“ tõdeb , et on oma esimese klassi last praegu märksa paremini tundma õppinud. Varem sai lihtsalt küsitud, mis nad koolis teevad ja kuidas läheb, aga nüüd on vesiselge, kuidas asjalood kooliga kulgevad.
„„Pangaröövi“ esietendus jäi väga napilt olemata.“
Et Vanemuise kolm teatrimaja on lukus, pole näitleja Kuntselil tööle asja. Proovid ja etendused on peatatud, tekstiraamatud püsivad lauanurgal. „Meil jäi ju „Pangaröövi“ esietendus väga napilt olemata!“ ohkab , sest päev enne pidulikku premjääri otsustasid Eesti teatrid viiruseohu tõttu etendustegevusest loobuda. „Jõudsime kontrolletenduse päeva hommikusse ja muidugi tekitas see nukra tunde. Õnneks saime eelneval päeval teha publikuga läbimängu – kui komöödiat teed, on publikuga hea proovida, see annab näitlejatele õhkpadja alla. Mõneks ajaks võeti padi aga ära.“
Mõistagi loodab trupp siiani, et „Pangaröövi“ taastusproovid tulevad aprillis, kuid erilist optimismi Karoli häälest ei kõla. „Muidugi tahaks hakata proove tegema, aga kõik sõltub sellest, millal ja kuidas eriolukord laheneb. Iga päevaga muutub aprillis proovide tegemine aga ebatõenäolisemaks.“ Et sundpausi ajal tuju timmida, püüab terve Kuntselite pere nii ohtralt kui võimalik õues käia, kuigi lõviosa ajast möödub toas. Olude sunnil. „Hoiame omaette,“ ütleb uhke häälega. „Õnneks on tänapäeval erinevaid sidevahendeid ja videokõnesid oleme teinud viimasel ajal päris palju. Tuleb lihtsalt läbi ekraani suhelda, näiteks minu vanematega, kes on Orissaares ja seega Saaremaal kinni. Arvan aga, et praegused karmid reeglid aitavad seda olukorda lahendada. Kõik ju saavad sellest aru. Eks minu vanemadki püsivad kodus, käivad omaette metsas jalutamas ja võtavad rahulikult.“ Karoligi pere kibeleb Tartu parkide asemel metsa jalutama ja on seda teinudki. „Nüüd ju ei tohi väga käiagi pargis ja olgem ausad – see on mõistlik!“
„Jäta ta maha, sa jääd temast ilma niikuinii!“
Moliere’i värsskomöödia „Naiste kool“, milles mängitud rolli eest meespeaosatäitja auhinna sai, kõlab praegu kui magus meenutus. „Kogu see prooviperiood oli väga tore aeg,“ räägib ta. „Oli, mille kallal pusida, ja seda sai rõõmuga tehtud. Etenduste mängimise ajal sai küll nalja, sest seal on mõned kohad, kus mul tuli publikuga suhelda. Minu võimalused olid piiratud, sest mul on raamat ette antud, millest ei saa välja minna, aga publik ise sekkus küll väikest viisi vahele. Tükis on koht, kus lähen publiku poolele oma õnnetu olemisega, ja siis publik ikka lohutas mind: kes patsutas õlale ja kes andis nõu. Kui küsisin ahastades omaette: „Mis teha?“, kõlas publikust otsekohene vastus: „Jäta ta maha, sa jääd temast ilma niikuinii!“ Selle loo mängimise ajal on päris toredaid hetki olnud.“
muigab, et juba publiku sõnavõttudele reageerimine on paras väljakutse, sest ta peab oma värsstekstist kinni pidama ega saa pikematesse aruteludesse laskuda. „Juurde ei ole ma midagi luuletanud,“ naerab ta. „Olen ikka autoritruu olnud.“ Moliere’i teksti ei tasugi enese tarkustest rikastada, sest Karoli sõnul on tegu väga ilusa ja suupärase keelega. „Neid tekste on niisamagi hea lugeda, mitte ainult mängida,“ tunnistab ta. „Värsstekstis lavastust teha on paras proovilepanek ning see on väga arendav. Esialgu on muidugi värssi harjumatu omandada, sest seda ei tehta nii sageli. Mingil hetkel proovide ajal hakkab värsirütm sind aega toetama.“ Veel enam: töö käigus muutus kõikide trupiliikmete kõnekeelgi erakordselt kalambuurseks ja värsiliseks. See stiil lihtsalt jäi külge. „Värsivormis komöödia on paras väljakutse, aga seda on nauding mängida,“ särab . „Kui mõnes proosanäidendis lähed realt ära, jõuad kuidagi ringiga õigesse kohta tagasi, aga värsi puhul on see keerulisem. Liiatigi on värsstekst palju mahukam. Õnneks on mul „Naiste koolis“ olnud eksimisi vaid kord-kaks, mitte rohkem. Neil korril olen eksinud mõne sõnaga, väga suuri apsakaid pole ette tulnud.“