Loe

Karl Laumets: Meil on üks elu ja kõike pole võimalik saada

Madli Pesti, Postimees

Lavastaja Karl Laumetsa värske lavastus on suurejooneline klassika, Henrik Ibseni noorpõlve värssteos «Peer Gynt». Ugala ja Vanemuise teatri ning Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengitega koostöös sündinud lavastus on pühendatud Vanemuise kauaaegse balletijuhi Ida Urbeli 120. sünniaastapäevale.

Ibseni teose tõlgendusvõimalused on avarad: kas maailmas seiklev nimitegelane on kangelane või antikangelane? Kuidas teie lavastajana peategelast näete?

Jah, ühelt poolt leitakse, et Peer on antikangelane, see omakasupüüdlik tuhkapoiss, kellel on kõigest ükskõik. Sama palju on aga ka tõlgendusi, kus ta on visionäär, kunstnikuhing. Meie lähtume oma lavastuses just sellest. Need maailmad, kus ta seikleb, elab ta oma kunstnikuhinges läbi. Kunstnik loob neid maailmu. Ta läbib teekonna, et jõuda välja oma kutsumuseni.

Refräänina läbivad nii teost kui ka lavastust «minu ise» otsingud.

Siin inspireerisid mind ka lavastuses olulist rolli mängivad tudengid, kes on oma loometee alguses. Kuidas leida see oma tee? Nende jaoks on eneseotsing praegu nii tähtsal kohal.
Peer Gynt aga satub valesse rööpasse oma otsingutega. Ta liigub mõtlemisest tunnetuse poole. Peamine on olla ise, aga isega kaasneb Peeril staatuse teema, väline rikkus. See tundub kaasajal kõnetav. Meie maailm on väljapoole kistud, ei ole enam aega süveneda, tegeleda oma siseeluga. Peer läheb kaasa välismaa võimalusterikkusega, kuskil mujal on alati parem kui kodus. Keeruline, et meil on üks elu ja kõike pole võimalik saada.
Me kõik arvame end olevat väga erilised. Siis aga tuleb Nööbivalaja nagu Ibseni näidendis ja ütleb, et ei ole siin midagi erilist, lähete elu lõpus kõik sulatuskulpi, kus teid ümber valatakse. Siin peegelduvad Peeri hirmud. Oluline on koduotsimise motiiv, Peer jõuab tagasi koju. Ta ütleb lõpus, et tahab olla eikeegi. Ta ütleb oma egost lahti. Nii palju, kui egost lahti öelda, antakse ruumi oma hingele. Peer jõuab oma kutsumuse ärakuulmiseni.

Olete neli aastat tagasi lõpetanud lavakunstikooli näitlejana. Miks te lavastama hakkasite?

Protsess algas, kui tegime Adamson-Ericu muuseumis möödunud sajandi alguse eesti kultuuritegelastest lavastust «Elagu, mis põletab!» Anu Lambi ja kursusekaaslastega. Hakkasin seda protsessi vedama ja tundsin ära, et mulle meeldib luua oma tervikut. Lavastajana saan töötada välja kontseptsiooni ja tegeleda taustauuringutega. See on suur töö, aga selline pühendumine meeldib mulle.
Tekkis võimalus lavastada «Kalevipoega» (2018. aasta lavastus Vanemuises, mille eest Laumets sai aasta parima lavastaja auhinna – toim). Selleks ajaks ei olnud ma veel otsustanud, et tahan just lavastamisega tegeleda. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et soovin lavastada. Üks põhjusi võib olla ka see, et olen näitlejana tundnud puudust endale olulisest.

Mida teatris oluliseks peate?

Mind huvitab läbitöötatus, süvenemine. Just seda peaks lavastajal rohkem olema. Mind huvitab ka natuke teistsugune teater, mida Eestis on vähe: kujundlikum, abstraktsem, vähem olmeline.
Selline, kuhu me «Kalevipojaga» hakkasime lähenema. Ma usun teatrikunsti. Kardetakse, et publik ei taha kunsti vastu võtta. Ma arvan, et publikut ei tohi alahinnata. Tuleb leida vahendid, et kunstitaotluslik teater jõuaks inimesteni.
Pean oluliseks teatri omaduseks eri kunstide ühendamist, mida tegelikult Eestis väga sageli ei kohtagi. «Peer Gynt» on ka selle näide: soovisin anda loomingulist vabadust helilooja Vaiko Eplikule, liikumisjuht Rauno Zubkole, lava- ja kostüümikunstnik Kristjan Suitsule ja valguskunstnik Rene Liivamägile. Töötame hästi ühtse meeskonnana.

Mis teid teiste kunstiliikide puhul inspireerib?

Mulle meeldib naivistlik maalikunst. Skulptoritest Rodin. Meeldib vaadata kujutatud poose. «Peer Gynti» tehes inspireeris mind Ingmar Bergmani film «Seitsmes laine». Inspireerib Frederico Fellini filmide poeetilisus ja üle vindi keeratus.

Millised on omadused ja oskused, mida on lavastajal tööks vaja?

Lavastajal võiks olla kunstiliselt arenenud maitsemeel, mis tuleb eneseharimisega. Lavastaja saab arendada oma oskusi teiste kunstide tundma õppimise kaudu. Muusikalise kompositsiooni taju on palju kasuks. Lihtsaim viis tervikut jälgida on õppida teadlikult tundma muusika ülesehitust. Oluline on tunda huvi kõikide teiste teatris töötavate kunstnike töö vastu.
Mis puudutab näitleja tööd, siis tahetakse, et lavastaja oleks pedagoog. Mul on tekkinud selles suhtes teatav tõrge. Näitleja saab mingi osa tööst üksi ära teha. Näitlejatöö juurde võiks kuuluda analüüsioskus ja oma rolli nägemine tervikus. Ma usaldan näitlejat, nad on iseseisvad loojad. Näitlejad peavad saama teha oma loomingut, nagu ka teised kunstilised osapooled. Näitleja võiks leida ka midagi isiklikku, mida ta tahab oma rolliga öelda. Repertuaariteatri ülesehitus ja igaõhtune etenduste andmise pinge aga ei toeta sellist isiklikku panust.
Iga looja elementaarne omadus peaks olema pühendumine oma tööle. Voldemar Panso ütleb, et inspiratsioon tabab loojat kunstilisse maailma sisse elamisel läbi pühendumise. Lavastajal peab olema tugev oskus teha koostööd kõigi osapooltega. Mind huvitabki teatris koostöö. Lavastajal peab olema häid juhiomadusi, ta peaks olema inspireeriv, protsessi käima lükkav tegelane.

Kuidas seda kõike õpetada, et meil oleks rohkem huvitavamaid lavastajaid?

Uudishimu, pühendumine, huvi valdkonna vastu – see pole õpetatav. Tuleks aga kasuks käia võimalikult palju vaatamas välislavastusi, praegu saab seda teha ekraani vahendusel. Tuleks kasuks ka teiste lavastajate protsesside vaatlemine ning praktika välismaal. Palju on ka lavastamisest kirjutatud raamatuid, mida lugeda. Kindlasti peaks lavastajaõpe sisaldama kompositsiooni- ja maaliõpet, samuti filmiõpet. Autorifilmidest on väga palju õppida.

Mitme teie töö aluseks on olnud värssdraama või eepos (lavastused «Kalevipoeg», «Peer Gynt», näitlejana töö Moliere’iga Vanemuise lavastuses «Naiste kool»). Kas värss pakubki teile teadlikult huvi?

Tõesti, see haakub sellega, mida ma üldisemalt teatrist otsin. Värss ei ole argine, olmeline. Teater on kontsentreeritum kui elu. Mulle meeldib teatav puhastatus. Värsis on iga sõna läbi mõeldud, ei ole juhuslikkust. Värss annab täpsuse ja vabaduse raamides.

Lisaks värsile huvitab teid ka ajalugu. Miks?

Ajalugu on minu jaoks olemise vajalik osa. Ilma selleta võib tekkida juurtetu tunne. Ajalugu avab perspektiivi. Tean, mis on enne olnud, mille peale asetsen ja kuhu loon. Näiteks et kunagi on teatrit teinud Mati Unt. Võiks olla kursis, mis teatrit enne on tehtud.
Ajalugu üldisemalt tähendab vajadust teada, kust sa tuled. Samamoodi Eesti kultuurilugu, kust on aeg välja selitanud inspireerivad lood ja inimesed. Huvitav on leida ühisosa ja minna minevikuinimeste mõttemaailma sisse.

Kuidas näete oma teed teatris?

Ma sellist lõplikku teed ei näegi, pigem liigun samm sammu haaval. Mulle on oluline leida ja lavale tuua häid materjale, sellest algab väga palju. Hea alusteos inspireerib ja innustab ka näitlejat ning ma arvan praegu, et jään lavastajana väärt materjalide tõlgendajaks.

Meil on ju ka omajagu teema- ja ideepõhist teatrit. Millises vahekorras on teie jaoks autorlus ja tõlgendamine?

Sõna loovasse jõudu usun ma väga. Peab olema väga andekas inimene, et hästi sõnu seada. Tunnen, et mul endal on palju õppida läbi olemasolevate väärt teoste. Ma ei tunne, et ma oleksin veel valmis ise materjali looma. Mul on huvitav lavastada endale võimatuna näivaid tekste, mille puhul peab üle lati hüppama. Samas, lavastusse panen nagunii isiklikke mõtteid sisse.
Ka «Peer Gynti» puhul arvan, et me jäime Ibseni peamisele ideele truuks. Aga aeg läheb edasi ja Ibsen kirjutaks tänapäeval teisiti. See on loomulik. Hea alusteos võimaldab tänapäevast tõlgendust. Igaüks loeb ju materjali isemoodi. Ma ei näe tõlgendamise konflikti. Kui eelkõige klassika tõlgendamise peale mõelda, siis need autorid olid ka omal ajal ju suured uuendajad. Seda on tähtis meeles pidada.

(Postimees, 08.12.2020)

08.12.2020