fbpx

Kaljujärv katusel


Vanemuise “Viiuldaja katusel” on traditsiooniline, südamlikus toonis ja mööda lihtsat otseteed publikuni minev lavastus. Täissaalile. Sellel, kes ootab teatrilavastuselt midagi “uut”, pole “Viiuldajast” midagi otsida. Publik, kes eksperimenti ei otsi ega põlga lihtsakoelist lihtsast elust laenatud huumorit, saab palju naerda ja soovi korral natuke kurb olla. Tal on selleks ju õigus. Juudi juurtega muusikas sisaldub peaaegu alati mingi vastupandamatu emotsionaalseid pöördeid tekitav jõud ning Jerry Bocki armas geniaalne tramburai sisaldab vähemalt nelja ülimalt tuntud muusikalinumbrit (nende hulgas “If I Was A Rich Man” ja “Sunrise, Sunset”).
Minu viimased muljed Vanemuise muusikalavastustest pole kõige värskemad, aga meeles on parasjagu piinlikkust, mida olen Tartus ooperit kuulates tundnud. Seetõttu oli nüüd kuuldud orkestri tase erakordselt positiivne üllatus. See, mis orkestriaugust kostis, oli ilus töö. Kui Vanemuise muusikaetendusi on halvustatud kui “provintsiteatrit”, siis arvestades kogumuljet “Viiuldajast” ning eesti muusikateatri praegust üldist seisu saaks Bocki lavastust provintsiteatriks nimetada ainult juhul, kui nimetada provintsiks tervet Eesti Vabariiki.
Kindlasti istus saalis hulk inimesi, kes tänu oma sünniaastale mäletavad minust palju paremini Malviuse 1989. aastal Estonias lavastatud “Viiuldajat”, milles peaosalist piimamees Tevjet mängis Jüri Krjukov. Vanemuise Tevjel Hannes Kaljujärvel pole kerge Krjukovi legendiga võidu joosta, aga minu arvates on tema osatäitmisel ainult üks puudus – Kaljujärv ei ole juut. Kaljujärve Tevje on eesti piimamees, aga väga võluv oma seguga karedast olemisest ja “maskuliinselt graatsilisest” liikumisest. Muljet Kaljujärve laulmisest võrdleksin seni kuulmata kogemusega sellest, kui Riho Sibul otsustaks avalikult kaevelda, nuriseda ja õiendada.
Lavastuses on ühendatud “ametlike” lauljate ja viisi pidavate näitlejate jõud. Kõige rohkem võimete näitamise ruumi on Kaire Vilgatsil Tevje naise Golde osas – väge täis häälega rammu täis pereema, kelle kuulamiseks peab mees isegi jumala ooterežiimile jätma. Aastat 1905 kujutavas loos ilmuvad iga natukese aja tagant tõsised ja väga tõsised teemad: juudi tavadest üle astumine, pogromm ja kodukohast välja ajamine. Kuna aga musti asju näidatakse läbi roosade muusikaliprillide (seda toetab ka sumedates toonides Chagalli-lõhnaline kujundus), jäävad etendusest eelkõige meelde koomilised stseenid. Näiteks Kaljujärve ja Jaan Willem Sibula (Tevje tütart kosiv lihunik) üksteisest mööda rääkimine kõrtsistseenis, Kaljujärve ja Vilgatsi ajatu kodune nägelemine, Kersti Heinloo (vanim tütar) suhtlemine oma ara peigmehega Veikko Tääri kehastuses, või Ardo Ran Varrese mängitud noore tegude ootusest plahvatava revolutsionääri kihutuskõned.
Vaatuste proportsioon on “Viiuldajas” lausa kahjulikult paigast ära. Ka sellist meelelahutuslikku vaimutoitu oleks kergem omastada, kui ligi kolmetunnine lugu kahes enam-vähem võrdses osas esitada. Nii süžee kui ka muusika ülesehituse poolest oleks see täiesti võimalik. Ja ma ei usu, et kui tükki tantsu- ja klatšinumbrite arvelt natuke lühendada, järgneks sionistlik vandenõu Vanemuise teatri vastu.