Loe

Kaks soome näidendit eestipärases kastmes

Kristiina Vaarik, Sakala

Kristiina Vaarik, Sakala

Suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul on Endla ja Vanemuise teater toonud lavale soome näitekirjanike teosed, mida ühendavad alkoholiprobleem ja illusoorses maailmas elamine.

Kui Ingomar Vihmari Endla teatris lavastatud «Kokkola» on bravuurne tragikomöödia, siis Reko Lundani «Suurema kurbuseta», mille on Vanemuises lavale toonud Ingo Normet, mõjub vaoshoitud põhjamaise draamana, kus tegelased on aastate viisi oma tundeid alla surunud, kuni lõpuks plahvatavad.

«Suurema kurbuseta» räägib ühe perekonna loo: isa jääb üksi kahte last kasvatama, sest alkohoolikust ema jätab nad maha.

Normet on Lundani autobiograafiliste näidendite ja raamatu põhjal kokku pannud näidendi, kus juhtunut näidatakse laste Liisa (Kersti Heinloo) ja Aki Rinne (Markus Luik) silme läbi.

Lastele omasel siiral moel püüavad nad ema Hannat (Külliki Saldre) kaitsta ja tema käitumist välja vabandada. Kergemaks ei lähe nende elu ka isa Ripa (Riho Kütsar) uue naise Jutta Salmelaga (Helena Merzin), kes osutub vaimuhaigeks.

Mõjuv avastseen

Ühtlaselt tugeva näitlejaansambli ja lavastajatöö kõrval tahan esile tõsta kunstniku ja valguskunstniku Airi Erase tööd.

Lavastuse avastseen, milles Kersti Heinloo seisab eeslaval, ümber kõrgumas tänavavalguslambid, oli uudne, ärritav ja tähelepanu tõmbav. Kuigi näitlejanna püsis liikumatu, hüplesid valgusvihud laval ringi, nii et iga natukese aja tagant rääkis ta pimeduses. Sellest kujundist saime aimu, millist perekondlikku peitust ta oli pidanud lapsest saati mängima.

Tõsiasjast, et seda lavastust on paljudele vaja, räägivad väljamüüdud saalid. Lavastuse sotsiaalne mõõde on oluline, kuid «Suurema kurbuseta» läheb ilmselt korda nendelegi, kelle peres või tutvuskonnas alkoholiprobleeme pole.

Üksnes sellesse teemasse ei tasu takerduda, sest näidendis leidub ka ema ja tütre suhete sasipuntraid, lapsest täiskasvanuks saamise valu ning mehe ja naise siiraid tundeid, mis aja jooksul eluraskustes hääbuvad.

«Kokkola» naerutab

Endla teatris Ingomar Vihmari lavastatud «Kokkola» pole lõbus ega kerge. Komöödia, seda küll, aga niisugune, millest hoovab soomlaslikult musta huumorit.

Leea Klemola näidend on Soomes Kokkolas elavatest tavalistest inimestest ja nende suhetest. Alkohol on ja samas ei ole Klemola näidendi peateema, sest joomane olek on üksnes taustsüsteem. See on nii loomulik ja tavapärane, et Arstsi (Ago Anderson) teises vaatuses aegluubis mängitud umbjoobes stseen ei mõju pärast eelnenut erilisena, kuigi näitlejatehnika on virtuoosne.

Ma ei tea, kui paljud vaatajad võtavad «Kokkolat» kurioosumina ja kui suur osa publikust laval nähtut usub. Klemola võib olla peene maitsega inimesele liiga ropp, kuid Soomest on ennegi selliseid näidendeid ja lavastusi tulnud. Samasugust troostitut elu kujutavad Aki Kaurismäki ja Aku Louhimiehe filmid ning Von Krahlis etendunud Jouko Turkka «Connecting people».

Niisugused sotsiaalkriitilised teosed toovad vaatajani Soome heaoluühiskonna pahupoole: liiga palju alkoholi, millest kasvavad välja vägivald, ükskõiksus ja hoolimatus.

Kõigi tegelaste olemusest aimub emotsionaalset üksindust. On miski, mis neid seob, kuid ausa suhtluseni enamasti ei jõuta. Tundenäljas juba ammu külmunud tegelased ei otsigi enam armastust.

«Kokkola» tuleb kuidagi tuttav ette. Selliseid lugusid kohtame ka eesti ajalehti lugedes või telekanaleid vaadates. Vägivalda, joomase peaga korraldatud autorallisid ja segaseid peresuhteid leidub meilgi. Endla lavastus ei loe moraali, vaid näitab. Kas vaataja näeb ja mõistab, on omaette küsimus. 

07.11.2007