fbpx

Kaks Kaljujärve korraga. Ühel laval


Üks on neist Hannes. Nelikümmend kaheksa aastat vana. Teine on Rasmus. Esimesest poole noorem. Sel suvel mängivad nad üle pika aja koos. Sedapuhku suisa isa ja poega, mida nad päriselus ju ongi.
Rasmus Kaljujärv võiks Emajõe Suveteatri «Hulkur Rasmuses» Oskari ehk siis Hannese poega mängides end vabalt tagasi mõelda aega, mil ta ise teismeline oli. Puberteet, teadagi.
Hannes naerab: «Mina ei mäleta, et Rasmuse või Hendrikuga olnuks teismeliste probleeme!» Rasmus muigab järele: «Ah, normaalsed poiste asjad olid. Et ikka suitseda on vaja ja.» Isa Hannes jätkab poolelt pausilt: «Seda mäletan küll, et Hendrikuga oli siis jutt, kui ta 9. klassis käis. Siis ta ütles mulle suitsetamise kohta: «Nii raske on maha jätta!» Naer. Kaljujärvelik. «Ta lubas, et ei tee enam, ja ma usun, et ta täitis oma lubaduse.»
«Ta ei teinudki enam,» teab Rasmus. «Aga minu ja noorema venna vahe oli lihtsalt see, et mina suutsin oma suitsetamist pikemalt varjata, tema jäi kohe vahele.»
Tänasel päeval, mil Hannes on vanemuislane ja Rasmus Eesti Draamateatri mees, on sel kunagisel suitsetamislool teatav nostalgiamaik küljes. Nagu ka «Hulkur Rasmuse» lool. Mida Rasmus, muide, ei mängi esimest korda. Ei Hanneski.

Rasmus ja Hannes, või vastupidi

Emajõe Suveteatri esimene lavastus üheksa aastat tagasi oli «Robin Hood». Kas sa, Rasmus, mitte selle esimeses vaatuses kohe surma ei saanud?
Rasmus: Mitte esimeses vaatuses, vaid esimese kolme minuti jooksul. See oli väga hea suvine teenistus: tulin kohale, astusin lavale, surin. Ja läksin.
Hannes tegi sessamas «Robin Hoodis» kuningas Richardit. Aga see ei olnud isa ja poja esimene ühes lavastuses mängimine.
Hannes: Ei, esimesed tükid on kaugminevikus. Kas «Macbeth» oli esimene? Ei! «Aeg tulla, aeg minna» oli esimene.
Rasmus: See oli enne jah. Väikest Indrekut tegin.
Hannes: Tal oli tekstiga stseen kolliauku minemisest. «Kas Juku ja Kata ja Anni lähevad kolliauku?» Väga armas stseen oli. Tõeliselt armas.
Kui vana sa, Rasmus, siis olid?
Hannes: Ikka väike, enne kooli.
Esimene roll oli tal ju juba kolmeaastaselt.
Rasmus: «Ma langesin esimesel sõjasuvel»?
Hannes: Jajah! Aga see oli lihtsalt süles olemine.
Rasmus: Seda ei saa ikka rolliks nimetada.
Kerge südamega lasid siis oma lapse kulisside vahelt lavale?
Hannes: Ma ei hoomanud asja traagikat! Olin siis ise paras vasikas. Oleksin ma teadnud, mida see kaasa toob, ega ma siis oleks laskunud. Noh, tõesti, sel ajal ei mõtle ju! Praegu ma Jakobit ei lase. Mitu korda on öeldud, et too poiss siia, sest on vaja. Ei too! Ei too ja ei toogi.
Rasmusega siis lihtsalt juhtus, et lavale oli last vaja ja sul juhtumisi sobivas eas laps olemas?
Hannes: Täpselt nii oligi.
«Mowgli» ajal mängis Hannes tiigrit ja Rasmus Mowglit. Siis lubasid, Rasmus, endale jalgratta osta. Kas ostsid?
Rasmus: Ostsin jah.
Hannes: Mina olin selle üle uhke – ise ostab ratta, omateenitud raha eest!
Kui Rasmus lavakooli aegu Panso preemia sai, ütlesid, et isasüda paisub uhkusest.
Hannes: Paisuski, siis olin ka uhke. Pisarateni liigutatud – täitsa tõsiselt kohe. See oli võimas, ma olin väga õnnelik. Aga ega ma praegu vannugi ennast, et kurat, oli seda nüüd vaja – kõik on ju väga hästi.
Vahva. Eks see kehvem meeleolu on nende hetkede pealt, kus isu ära läheb. Ja vahel läheb isu ära.
Aga isa pragmatism? Väike punkt ju lapsele tollal rollide eest ikka maksti.
Hannes: Ei. ei, ei, ei. Palju see punkt võis olla? Rubla? Teenimise peale ma küll ei mõelnud. Õnneks mängis ta samades tükkides, kus minagi. Tulime koos ja läksime ära koos. Ja mulle väga meeldis. Sõitsime isegi koos Balti teatrikevadele. Minskisse, rongiga. Sul on ka see meeles, Rasmus? Minskis käisime tsirkuses!
Rasmus: Tsirkus on meeles. Ja et seisime tundide viisi selle rongiga.
Hannes: Seda ei mäleta mina.
Rasmus: Tsirkuses. mingid puudlid olid.
Hannes: Kloun. Akrobaat.
Rasmus: Neid ma ei mäleta, puudleid mäletan.

Isad ja pojad, vol 1.

Kui Rasmus oli üsna väike, mängis ta Vanemuise laval «Macbethis» Macduffi poega. Hannes tegi Macduffi. Vanemuise «Hulkur Rasmus» tuli alles pärast seda, aastal 1993. Ja siis ei mänginud nad kaugelt mitte isa ja poega. Vaenlasi pigem.
Teie rollid tollases «Hulkur Rasmuses»?
Hannes: Aivar Tommingas oli Oskar. Mina olin Lif või Liander, ma ei mäleta kumb. Dubleerisin Dviniga.
Rasmus: Ei dubleerinud Dviniga. Koos olite!
Hannes: Ah soo, ei mäletagi. Ah soo! Ma ei mäleta tõesti, kumb ma olin.
Mingit olen siin varem olnud-tunnet ei ole seda materjali uuesti tehes?
Hannes: Õnneks on mälu palju ära kustutanud. Või oled teinud mälus uutele asjadele ruumi. Oleks ju päris karm, kui kõik püsiks meeles.
Et puhastame kõvaketast?
Hannes: Just, ütleme niimoodi. Mul tekstilises mõttes mingid lausekatked ja intonatsioonid löövad ette küll – need, mis kunagi olid. Aga see praegu on ikka teine tekst.
Sina, Rasmus, olid tollal 12aastane ja tekstimassiiv oli üsna suur.
Rasmus: Oli jah. Ikka kahevaatuseline suur lavastus. Mis praegu viga, mina käin ja vaatlen.
Hannes: See on ju Urmas Lennuki pandud teema: «Kas ma olen su poeg?». Eks seal on see tõde, et Lindgren ise andis oma lapse ära. Miks ta siis kirjutas nii palju lastest – eks see painab.
Mida sa mäletad sellest Vanemuise-Rasmuse ajast?
Rasmus: Mina ei saanud midagi aru, mis töö see oli. Ei mõelnud küll midagi. Nii nagu tegin, nii tegin.
Hannes: See on intuitsiooni pealt tegemine. Lased kanalid valla ja mängid.
Kuidas on siis nüüd pojaga koos mängida?
Hannes: Väga hea.
Mai lõpus olite üsna ettevaatlikud seda ühistööd kommenteerima.
Rasmus: Kui proovid pole alanudki, siis ei oska ju midagi öelda.
Hannes: Tead, mitte ainult oma pojaga mängimine – seal on ikka jõle kihvt kamp. Kõik – Ott ja Taavi ja Märt ja Tõnn – no millest me räägime??? Ah? On ju?
Rasmus: Eks tunned ennastki kakskümmend aastat nooremana!
Hannes: Jah. Teeks nüüd vanamehejuttu – oh-ohh-ohh, poisid mul siin ümber kõik! (naer)
Ei, kõik on väga hästi! Lõbus on, ja see on kõige tähtsam.
Mäletad, Hannes, kunagi küsisin ma, kas Rasmus sind kui näitlejat kritiseerib. Siis oli Rasmus alles tudeng ja sa teatasid: saagu enne näitlejaks ja siis kritiseerigu.
Hannes: No-oh, aga nii ongi. Praegu? Praegu on professionaalne, kollegiaalne ja sõbralik töötegemine. Abistamine. Kui idee tuleb, siis pakutakse. Selleks ju proovid ongi! Ja mitte ainult oma pojaga, vaid ka teistega.
Ja vaata, mis seal salata, see isa-poeg asi on osaliselt ka põhjus, miks meid koos mängima on pandud. Et oleks ka see mõõde. See on sama põhjus, miks kõlab «Tõde ja õigus» eriliselt just Vargamäel. Koha pärast. Koha märk hakkab tööle. Eks siis meil «Hulkur Rasmuses» hakkavad isa ja poja suhted tööle.

Fännid ja autogrammid

Olid sa toona «Hulkur Rasmuse» ajal klassi populaarseim poiss?
Rasmus: Eks mul oma austajannad ikka olid.
Hannes: peab pausi ja itsitab hanneskaljujärvelikul moel.
Rasmus: Mingeid fännikirju ma ikka sain. Igalt poolt. Seda tükki käidi ju mujalt («Kolhoosidest!» pistab Hannes vahele) bussidega vaatamas. Ma ei mäleta, pole neid kirju alles hoidnud. Loll tegu, et ära viskasin.
Hannes: Jõle pull oleks, kui need sul alles oleksid.
Rasmus: Ja-jah, aga mul tuli puberteet peale ja siis viskasin need kõik minema. Ja ega neid pakkide viisi olnud. See fänna-mine on ikka alles nüüd moodi läinud. Kõik see autogrammide küsimine. Hannes, kas viis-kuus aastat tagasi oli midagi sellist? Küsiti su käest autogrammi?
Hannes: (kehitab õlgu) Ei küsitud.
Sa oled praegu Rasmusest täpselt poole vanem. Kui palju sulle tema vanuses fännikirju tuli?
Hannes: Midagi ei tulnud. Ei midagi!
Rasmus: Ei olnud enne sellist asja! See on kuskilt Läänest tulnud. Eks põhjuseks ole televisioon.
Mõtled seriaali «Kodu keset linna».
Rasmus: Jah. Selle peale siis tulevad oma nutsakutega. Salvrätid ja mingid täiesti suvalised nutsakud on taskust välja otsitud. Möödaminnes astuvad ligi. Mida nad teevad nende autogrammidega?
Hannes: Mina olen kuum mees Tartu turul. «Õnne 13» talumees Richard. Küsid seal kartulit või tomatit, küsivad mehed vastu: «No kas talumees ise ei kasvata või?»
Ise oled ühes intervjuus öelnud, et oskad lehma lüpsta ja oled sittagi visanud. Ju nad siis usuvad, et oledki talumees.
Hannes: Nojah, muidugi – oma mees. Kujuta ette, üks Karlova parm on mu käest küsinud, kus see Õnne 13 on. Ta usub, et Tartus Õnne tänaval on reaalselt see maja nr. 13 ja et seal käibki see elu.
Rasmus: Ongi nii või?
Hannes: On jah.
Rasmus: Kui seriaalis negatiivset kangelast mängid.
Hannes: Võid tappa saada.
Rasmus: Ongi nii. Kui alguses «Kodu keset linna» seriaalis hakkas meil Mirteliga teema pihta, siis tänaval tulid mingid noormehed ja vibutasid rusikatega: «Kuule, jäta Berit rahule!»
Kas see teema on leebunud või löövad kordusosad need kired uuesti üles?
Rasmus: Löövad jah. Koolivaheaeg ju ka ja kõik vaatavad.
Nüüd on vist juba need seeriad, kus Silver ja Berit tegelaskonnast kaovad.
Rasmus: Ah juba, jah? Siis vajub jälle õnneks ära.
Hannes naerab.
Oli siis suur kergendus, kui mõlemad Mirteliga seriaaliga lõpparve tegite?
Rasmus: Me ei jaksanud seda enam teha. Tol hetkel oli palju tööd.
Palju tööd, vähe tööd
Sul, Rasmus, oli oma esimesel hooajal Draamateatris viis rolli – on see tavaline tihedus?
Hannes: Meil Vanemuises noored tulevad ka – nii kui tulevad, hakkavad panema. Kogu aeg. Õpivad sisse ja teevad uusi tükke. See on tore, nii peabki olema.
Nojah, sinusugused taadid saavad siis puhkele asuda.
Hannes: Loomulikult. Aga see pole ka niisama, et puhkad.
Ise sa viskad ju nalja, et puhkad suviti Tartus Jaama tänaval, kuuri ees.
Hannes: Ei noh, sellega on nii, et miks nad siis ei tee talvel «Nipernaadit»? Kui mulle seda pakutakse, siis miks mitte mängida? Siin ei saa küsimust ka olla, et ma ei tee, ma puhkan. Eks see ongi niimoodi läinud. See materjal on lihtsalt nii tore.
Isa ja poja järgmine ühine töö?
Hannes: Eh-hee, otsime. Ei tea, ei tea.
Rasmus: Järgmine on Tallinnas. Mina ju tulin nüüd Tartusse tükki tegema, järgmine kord tuleb Hannes Tallinna.
Mil moel see võimalik oleks, Hannes – sinu tiheda töögraafiku juures?
Hannes: Kust nad kõik võtavad, et tihe graafik. Möödunud hooajal osalesin Vanemuises ü-h-e-s uuslavastuses. See ei ole tihe graafik! Aga – olen oma elu jooksul osalenud rohkem kui sajas uuslavastuses. See on juba vanamehe CV! Teatris olen olnud 23. või 24. eluaastast alates. 24 hooaja peale üle 100 tüki, see teeb keskmiselt neli rolli hooajas. Ja seda on palju. Kümme aastat tagasi ei mõelnud ma selle peale. Teed muudkui, ja tore. Nüüd tahaks. pigem vähem teha.
Sina, Rasmus, teeksid praegu pigem rohkem?
Rasmus: Kuule, ma olen ainult ühe aasta teatris olnud! Ikka ju teed!

Isad ja pojad, vol 2.

Hannes, sina oled väidetavalt 185 sentimeetrit pikk, kuidas pojaga on?
Hannes: Mina ei ole meeter kaheksakümmend viis!
Näitlejate Liidu koduleheküljel on sinu kohta niimoodi kirjas. Valetasid?
Hannes: Ma ei ole valetanud! Kui mind liitu võeti, siis olin. Nüüd olen kängu jäänud – poolteist sentimeetrit vähem.
Kas Rasmus on sinust pikem?
Rasmus: Jah, olen.
Hannes: Ei ole!! Mis sa seletad!
Korraldatakse mõõduvõtt. Seljad lüüakse puhveti keskpõrandal kokku. Ega väga vahet ikka paista.
Hannes: Võtame kingad ära!
Rasmus: Mul ei ole ju mingeid taldu all, vaata! Ma olen siis ka pikem, kui sul tallad on. Vaata, kes on pikem? No ei ole ju Hannes pikem!
Hannes: Ja kui ma end sirgu ajan? Eks ma tundungi pikem, sest olen lihasmassi juurde võtnud! Ma olen ju jõusaalimees.
Kui sa, Rasmus, pärast lõpetamist Draamateatri valisid, oli sul neli pakkumist. Teiste seas Vanemuine. Siis ütlesid, et Tartusse ei taha. Hannes kiitis selle otsuse heaks. Kas põhjuseks oli poja ja isa liigne väline sarnasus?
Eitav pearaputus. Kahe pea raputus.
Rasmus: Tore oli, et Vanemuine pakkumise tegi, kuid tol hetkel ei mõelnud ma kindlasti nii, et isaga küll ühte teatrisse ei lähe.
Sa ei kutsu oma isa isaks, vaid Hanneseks.
Hannes: Aga Rasmus on mind kogu aeg kutsunud issiks, samamoodi nagu praegu Jakob kutsub. Ja ühel hetkel tuleb see aeg, kus on veider öelda «issi».
Rasmus: Ma ei kutsu ema ka emaks, vaid eesnime pidi. Minniks.
Hannes: Eks see kasvamisega koos tuli. Üleminekuajal oleks võinud isa-väljend olla, aga see aeg on ka mööda läinud.
Kui palju teie kaks omavahel teatriasjadest ja muiduelust kõnelnud olete, ? la Hannese kaunimad aastad elus?
Hannes: Üldse pole rääkinud. Ei saa ju elu ette õpetada. Läheb, nagu läheb.

Tähed ja staarid

Eestis käib staariks saamine lihtsalt – sõna «staar» kasutatakse meil mõõdutundetult. Nii mäletab Rasmus ajast, mil tema ja Mirtel Pohla seriaalist «Kodu keset linna» lahkusid, meedias pealkirju: «Staarid ähvardavad lahkuda».
«Kaks kuud enne seda uudist oli ju kõik selge ja siis äkki – ähvardavad!!! Nagu me ise poleks veel otsustanud ja ähvardame – et teatavatel tingimustel oleme nõus siiski tegema!» kirjeldab Rasmus tollast absurdiolukorda. Hannes naerab kui pöörane. «Kõige hullem on see sõna «staar»!» tulistab Rasmus edasi. «Pärast publik loeb ja arvab, et me ise mõtleme endast kui staaridest!»
Ehkki – mis siin ikka pahurdada: kui Rasmus oli 15aastane ja Vanemuises «Mowglit» tegi, nimetati teda Postimehes tuntud täheks. «Oli ka nii või?» pööritab Rasmus silmi. Hannes müristab jälle naerda. Tema ei mäleta, et teda kunagi staariks oleks tembeldatud. «Hea, kui ma olen tippnäitleja,» kõlab kahemõtteline kommentaar vanema Kaljujärve suust.
«Mine tee pool aastat iga päev eetris osa, siis oled kohe staar,» pakub noorem Kaljujärv. Naerukoht.