Kaheksa tundi tantsu päevas

Kerttu Jänese, Tartu Postimees

«Kas sa ei ole õppinud, et tüdrukutega pole mõtet jamada ja neile valetada? Et kahte pruuti ei saa ühel ajal olla,» nõuab Hayley. «Aga mul ei olegi ju olnud,» tõrjub Vladimirs. «Sa oled varem ka seda teinud, erinevate naistega ära jooksnud,» ei jäta Hayley jonni, ja tal on õigus. Õigus on ka Vladimirsil, kui ta ütleb: «Ma teen seda ainult laval.»

Inglanna Hayley-Jean Blackburn (20) ja Läti noormees Vladimirs Latišonoks (21) tantsivad Vanemuise teatri balletitrupis, kuhu peale nende kuulub tantsijaid teistestki riikidest. Ja vaieldes ei põruta kumbki vihaselt jalaga vastu maad, vaid naeravad hoopis, sest me räägime teatrikohvikus sellest, mida võiksid nad olla õppinud oma rollidest laval.

Peaosad «Giselle’is»

Hayley mängib 2. veebruaril Vanemuises esietenduvas balletis «Giselle» nimiosalist, kaunist noort külaneiut. «Ta on väga õnnelik – õnnelik, et on elus ja saab palju tantsida,» seletab Hayley. «Ja ta armub esimest korda elus, krahv Albertisse.» Albert on Vladimirs. «Võib-olla on ta Giselle’i armunud, aga võib-olla tahab temaga hoopis mängida,» ei reeda Vladimirs oma tegelaskuju.

Albert on kihlatud, peale selle on nad Giselle’iga erinevatest ühiskonnakihtidest, mis teeb nende armastuse võimatuks. Sealt edasi, nagu arvata võite, võtab ballett dramaatilisema pöörde, Giselle hullub oma armastatu kihlusest teada saades ja sureb murtud südame tõttu. Temast saab üks uduses metsas võimutsevatest vilidest – need on enne pulmi surnud noorte tütarlaste vaimud, kelle rituaalsetest tantsudest ei pääse elavana keegi.

Hayley leidis tee Vanemuise teatrisse ise, sattus teatri kodulehele ja mõtles: see tundub lõbus koht olevat. Saatis oma CV, käis prooviesinemistel ja talle pakuti tööd. See on tema teine hooaeg Vanemuises.

Vladimirsi kutsus Tartusse Vanemuise balletijuht Mare Tommingas. «Ma tahtsin midagi uut, ja mitte enam vanematega koos elada,» naeratab Vladimirs, kellele on see Vanemuises kolmas hooaeg. Tartu ja Vanemuine sobivad talle paremini kui Riia ja sealne teater. «Siin on hea atmosfäär, Riia on nagu Tallinn – kogu aeg kiire-kiire-kiire,» räägib ta.

Tihe graafik

Hayley ja Vladimirsi arvates on rahvusvahelises trupis tantsida huvitav. «Sa kohtad nii palju inimesi erinevatest kultuuridest, näed nende tausta ja avastad, et saad nendega sõber olla ja sõbraks jäädagi,» räägib Hayley. «Palju igavam oleks, kui oleksime kõik Tartust,» lisab Vladimirs.

Hayley ütleb veel, et poisid on siin hoopis teistsugused kui tema kodumaal. «Ma ei oska seda isegi kirjeldada, suhtumine ellu ja üksteisesse on nii erinev,» mõtiskleb ta. «Kumbki pole parem, aga need lihtsalt erinevad – seda on tegelikult väga värskendav kogeda.»

Oma trupikaaslastega veedetakse aega ka väljaspool prooviruumi, kohvikutes või kellegi korteris. Tegelikult noorte kõik siinsed sõbrad töö juurest ongi, sest ega palju vaba aega üle jää. «Mõnikord on ikka väga kiire, tahad ainult magada,» tunnistab Hayley. «Kaheksa tundi tantsimist päevas,» tähendab Vladimirs.

Suuri tulevikuplaane ei tee kumbki. «Plaanida ei ole mõtet, sa ei tea kunagi, mis juhtuda võib,» ütleb Hayley. «Eriti balletis, homme võid näiteks oma jala murda.» «Natuke peab ikkagi planeerima, ja kui sa mõtled, et murrad oma jala, siis murradki,» hoiatab Vladimirs.

Milline partner on Vladimirs laval? «Väga loomulik, väga hea, rahulik – see aitab ka mul mitte nii palju pabistada. Ja ta on tugev,» vuristab Hayley. «Me saame vabalt rääkida, kui midagi on valesti, siis ta kuulab alati ära, me saame koos asju parandada. Ja ta on kerge,» naeratab Vladimirs soojalt.

Miks just ballett

Küsimuse peale, miks just ballett, ütleb Hayley «Hea küsimus.» ja Vladimirs «Raske küsimus.» ning mõlemad hakkavad jälle naerma. «Sa alustad nii noorelt, mina olin näiteks kaheaastane,» jätkab Hayley, «see on alati olnud osa minu elust.» Vladimirs noogutab.

Kõrvaltvaatajale tundub, et kõige tähtsam on balletis tugevus ja paindlikkus. «Sa pead muusikat tunnetama ja muusika ütleb, mida teha,» seletab Vladimirs. Sageli hoiab ka kõige veendunum teatrifänn end balletist nii kaugel, nagu oleks tegu millegagi, mis oma suure igavusega nakatada võiks.

«Balletile on natuke raske ligi pääseda, kui sa sellest midagi ei tea,» tunnistab Hayley. «Ma arvan, et noored inimesed ei käi eriti balletti vaatamas,» tõdeb Vladimirs. «Nad käivad rohkem muusikale vaatamas või draamat või hoopis diskodel.» Vladimirs arvab, et äkki sellepärast, et inimesed ei viitsi kaasa mõelda, balletti vaadates peab seda aga tegema, sest keegi ei loe sulle lugu ette – seda peab ise aimama ja tunnetama.

Miks siis ikkagi eelarvamuste kiuste balletti vaatama minna? «See võib meeldima hakata,» usub Hayley. «Seda on kena vaadata ja miks mitte proovida midagi uut.»

Vanemuise balletitrupis on tantsijaid eri riikidest

• Hayley-Jean Blackburn töötab Vanemuises pärast Briti Kuningliku Balletikooli lõpetamist 2005 a. Ta on osalenud lavastustes «Peer Gynt» (Solveig), «Pähklipureja» (Lotte), «E-duur» ja «Sõduri lugu». 2005. aasta veebruaris-märtsis osales ta koos teiste kuningliku balletikooli lõpetajatega turneel Jaapanis ja New Yorgis. Neli aastat Saksamaal elades tegi ta kaasa Saksa televisiooni saates «Kinderquatsch» ja seriaalis «Aus heiteren Himmel».

• Vladimirs Latišonoks töötab Vanemuises pärast Riia Koreograafiakooli lõpetamist 2004. a. Ta on osalenud lavastustes «Peer Gynt» (Peer Gynt), «Pähklipureja» (Onu Sinine), «Suveöö unenägu», «Tantsumaraton», «E-duur» jt.

• Vanemuise balletitruppi kuulub tantsijaid Inglismaalt, Šotimaalt, Leedust, Lätist, Venemaalt ja Jaapanist.