Kafkalik teraapia rööbaspuudel
Madis Kolk, Postimees
Lähtudes Milan Kundera «kafkaloogia» määratlusest, mis otsib Kafka tekstist peaasjalikult allegooriaid, mitte aga suveräänset maailma, on Toompere lavastus pigem kafkaloogia teraapia.
Loomulikult leidub siingi viiteid võimalikele tähendusmaailmadele. Religioossele tõlgendusvõimalusele, mille tõi käibesse juba Kafka lähim tundja Max Brod, on tegijad ka ise vihjanud, kandku seda siis Ervin Õunapuu loodud lossisein, mille assotsiatiivset seost Nutumüüriga on Toompere ühes intervjuus ise maininud, või samas vestluses osutatud Maamõõtja (Hannes Kaljujärv) püüdluste jumalaotsingulisus.
Teose keskne Süsteemi olemus viitab paratamatult ka ühiskonnakriitilistele assotsiatsioonidele bürokraatiamasinavärgist, kuid seegi ei ole telg.
Tegelikult võib Maamõõtja abiliste Arturi (Markus Luik) ja Jeremijase (Martin Kõiv) esimeses lavaleilmumises hea tahtmise korral leida isegi vihje juuditemaatikale. Samas täidab tandemi esmapilgul mõttetu veiderdamine mitut eesmärki, sest nagu hiljem selgub, ongi nad appi saadetud peaasjalikult Maamõõtja raskemeelsust leevendama. Seega on nende tolatsemine nii tekstist tulenev kui ka kontseptuaalne, aitamaks naerda ka raskemeelselt kafkaloogiliste liialduste üle.
Lihast ja luust lähenemine
Toompere lähenemine on esmapilgul vägagi lihast ja luust, kuid nagu lõpus ilmneb, sisalduvad selles tegelikult kõik loetletud tõlgendusvõimalused. Mitte aga rõhutatult ja seeläbi lavaelu kammitsevalt.
Isegi kohustuslikku võõra-motiivi ei ole ülemäära ekspluateeritud, küll aga pannakse see kindla märgina maha Maamõõtja esimeses lavaleilmumises, Silla kõrtsi tõeliselt easyriderlikus vastuvõtus. Literatuursele kafkaloogiale seatakse vastukaaluks Maamõõtja otsingute intensiivsus.
Kuid Maamõõtja ise ei ole Sisyphose raskest koormast masohhistlikku uhkust tundev eksistentsialisti-stereotüüp ega ka «võõras», vaid üsna agressiivselt sellessamas levivõrgus toimiv osaline, kelle iga liigutus mõõdetakse talle lihtsalt tagasi. Nagu arvutimäng kui vähendatud maailmamudel, aitamaks ilmekamalt mõista isiklikku vastutust. Peategelase otsingute olemust ei rõhuta ainult Nutumüür, vaid ka võimlemisriistade ladu, kus toimuvad mitmed pöördelised sündmused, peaasjalikult suhtes Friedaga (Ragne Pekarev).
Lõpus selgub lavakeele taotlus aga ka kontseptuaalsel pinnal: kogu vahepealne grotesk ei olnud mitte niivõrd mingi agressiivse kafkaloogilise «deterritorialiseerimise» teenistuses, vaid pumpas pigem alguses ja lõpus esitatud tähendusmaailmadesse eluenergiat, et selles tõeliselt tööle hakata.
Lõpp annab vastuse
Maamõõtja surmajärgne dialoog Friedaga on ühtaegu nii siiras armastusstseen kui ka teravmeelne kokkuvõte kogu teemavalikust, olgu siis keskmeks Süsteem, juudiidentiteet või jumalaotsing, rääkimata avardunud aeg-ruumist, mida toidab taustal «Einstein on the beach!». Isegi ilma Einsteini abita annab lõpp heatahtliku muigega vastuse ka Maamõõtja suhtele Jumala ja Seadusega.
Seega võiks lavastuse lõpul küsida, kas Maamõõtja süütunne ja võõrataju väljendub painava Süsteemi ja kõikeläbiva Seaduse kõrval ka suhtena Seadusse teoloogilises mõttes.
Kas maise armastuse äratundmine tähistab ka viljakandnud messiaootust, kus Seaduse kõrvale astus Armastus? Kui esimeses vaatuses viskas Õpetaja spordidressi peale vaimulikurüü, mõjus see lihtsalt kahemõttelise naljana, kuid eelmainitud stsenograafilised lahendused muudavad kujundi kandvamaks.
Kui taoist ütleks Maamõõtja saavutatud Süsteemi läbinägemisvõime kohta «toimi toimimata», siis kas vanatestamentliku kogemuse pinnalt saavutatud äratundmine võiks selle lavastuse kontekstis kõlada: «Võimle vähem, …siis tuleb ka armastus»?
UUSLAVASTUS
Franz Kafka «Loss»
Dramatiseerija ja lavastaja:
Hendrik Toompere jun
Osades: Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Alina Karmazina jpt
Esietendus 18. veebruaril
Vanemuise väikeses majas