Loe

Arvustus. Kaaludes elus olulist

Hanna Marrandi, Sirp

Vanemuise „Kaalud“ kätkeb endas kõike seda, mida on hakatud pidama tunnuslikuks Vanemuise sõnalavastusele: see vastab keskmise inimese huumorimeelele, kõneldakse traditsioonidest ja perekonnast ning näidendi on kirjutanud tunnustatud näitekirjanik. Kuigi Sadamateatris tuuakse aeg-ajalt lavale ka eksperimentaalsemaid töid, siis „Kaaludega“ on Vanemuine valinud juba tuttava raja.

Näidendi autor Jevgeni Griškovets on Eesti teatripublikule tuttav mitme teosega, viimati on Eestis lavastatud tema autobiograafilisel ainesel põhinev „Kuidas ma koera sõin“ (2015) ja „Südame sosin“ (2018), mõlemad VAT-teatris. Augusti lõpul Sadamateatris esietendunud „Kaalud“ on realistlik lavalugu, mis võiks samuti olla autori enda või ka kellegi teise elust maha kirjutatud. Kolm meest jagavad sünnitusmaja eesruumis uudiseid oodates üksteisega seda, mis hingel, keelel ja portfelliski. Närvirakud kuluvad, pudelid tühjenevad, aga meeste südamed täituvad – nad pole üksi, neil on saatusekaaslasi.

Rahvuseüleseid teemasid käsitlevast lavastusest kumab siiski läbi vene hing: suuremeelne ja abivalmis, kuid ka autoriteete austav ning patriarhaalne. Ühiskonna patriarhaalsus tuleb esile ehk eriti selgelt just seetõttu, et peamiselt on laval meestegelased. Tahaks siiski uskuda, et Griškovetsi eesmärk pole juurutada iganenud uskumusi, vaid peegeldada võimendatuna elu. Aleksei (Riho Kütsar) muretseb korduvalt, et vähemalt kolmaski kord õnneks läheks ja plika asemel sünniks poisslaps. Teised lõõbivad tema üle, kuid elavad ka kaasa. Ehk ikka seekord läheb korda! Kui jutuks tuleb sündima hakkavate maimukeste tähtkuju (siit ka pealkiri), tehakse kiirelt selgeks, et horoskoobid jäägu naiste pärusmaaks, mehed neid ei usu. Traditsioonilisest patriarhaalsusest räägib seegi, et üksteist kõnetatakse ees- ja isanime pidi.

„Kaalude“ näitlejatööd on usutavad ja osatäitjad hästi valitud. Silmapaistva lavamaratoni sooritab Külliki Saldre, kes astub üles kolme naistegelase rollis. Haigla õde, Reimo Sagori kehastatud Artjomi ämm ja ema on tugevad naised, kes meestel endale pähe istuda ei lase. Siit koorub välja tegelikkus: ka mehekeskses ühiskonnas on sageli liikumapanevaks jõuks tegelikult naised.

Meeldejäävat koomilist kõrvaltegelast Eduardi kehastab Margus Jaanovits, kelle karakteri heatahtlik triksterlus vastavalt olukorrale nii ärritab kui ka rahustab. Eduard on väiksemat sorti viinanina, kes on sünnitusmajja sattunud pooljuhuslikult koos oma peagi isaks saava sõbraga. Paraku on laps maailma tulema hakanud enne, kui mehepojad on päris kaineks jõudnud saada. Jaanovits kehastab purjus inimest täpselt paraja annuse joviaalsuse, põlvede võnkumise ja koordinatsioonitaju puudumisega. Siiski on ka Eduardi elurõõmsal iseloomul oma minevikuvarjud, mis lisavad tegelaskujule sügavust ja tuletavad meelde, et pealtnäha kõige lõbusamad inimesed võivad olla ühtlasi need, kes on kõige rohkem kannatanud.

Hästi sobitub oma rolli Hannes Kaljujärv (Igor), kelle algul tõre ja omaette hoidev vanamees osutub heaks jutuvestjaks ning hoolivaks pereisaks. Igor on sünnitusmajas teistest erineval põhjusel, mida ta esialgu sugugi avada ei taha. Kinnine kehakeel ja liikumatu istumisasend tekitavad esmalt tema ja teiste ootajate vahele mõttelise seina, kuid see mureneb tasapisi ja kaob, kui Igor lõpuks avaneb.

„Kaalud“ teeb eriliseks vaatepunkt, millest lähtuvalt sündmused on esitatud. Lavaloo käivitanud sündmustik leiab aset steriilsetes haiglaruumides, mis loodud fiktiivse maailma järgi asuvad kusagil lavaruumi sügavuses. Vaataja ei pääse sinna kordagi. Peamiselt toob sündmuste tulipunktist teateid siniste sussidega õde, kes jälgib ülima rangusega, et haigla koridori ei pääseks ükski hing, kellel sinna asja pole. Nii tunneb vaatajagi, et kuskil toimub midagi suurt ja püha, kuid ligi sellele ei pääse. Jääb üle üksnes oodata iseloomutus ruumis, teadmata välisilmast midagi.

„Kaalud“ on lavastus otsata näivast ootamisest, võiks öelda, et tegu on eellooga, mis puutub neisse, kes laval loodud maailma alles sündimas. Kuid on suur vahe sihitult passimise ja äreva, eesmärgistatud ootamise vahel. „Kaalude“ mehed ei tee Godot’d ootavate Estragoni ja Vladimiri moel niisama aega parajaks, vaid on väga teadlikud oma peatsest isarollist ja tunnetavad seda iga ihurakuga. Ootusrikas kihelus jõuab ka publikuni, kes teab toimuvast sama vähe kui mehed haigla eesruumis. Ometi on selge, et kuskil lavareaalsuses leiab midagi veel aset ja lavalt paistev polegi tingimata kõige olulisem. Vaatajagi ootab teateid tagaruumidest.

Irina Belobrovtseva on Loomingu Raamatukogus ilmunud Griškovetsi näidendite järelsõnas kirjutanud, et Griškovets räägib meile meist endist.* Suure osa Vanemuise publiku puhul vastab see kahtlemata tõele. Nähtud etenduse publiku vanuselist koosseisu vaadates võib arvata, et üsna paljud publiku seast on lapsevanemad ja seega samas olukorras ise olnud. „Kaalud“ läheb korda, ent inimese elu üht olulisemat sündmust on osatud käsitleda humoorikalt ja liigse paatoseta. Sünnitusmaja ootesaal on Griškovetsile üks neist unenäolistest kohtadest, kus pole aega ega sotsiaalset hierarhiat. Kõik on seal ühel eesmärgil, kõigil ringleb peas sama mõte ning inimestevahelised sarnasused kaaluvad erinevused üles.

* Jevgeni Griškovets, Kuidas ma koera sõin. Vene rännumehe ülestähendused. – LR 2008, nr 36, Irina Belobrovtseva järelsõna, lk 70.

(Sirp, 25.09.2020)

25.09.2020