Ka pimedad, kurdid ja ratastoolis inimesed tahavad laulupeost osa saada
Kultuur kõigile tähendab, et kogu Eesti rahvas saab seda nautida. Erivajadustega inimeste jaoks on võimalused kahjuks piiratud.
Ligipääsetavus on mulle kõige olulisem,“ ütleb Abja-Paluojas elav Elle Heinsalu. Suur probleem on trepid, sest ratastooliga liikudes vajab Heinsalu kaldteed ja tõstukit. Abja kultuurimajas küll tõstukit pole, aga lahke majarahva abiga pääseb ta seal enamasti löögile.
„Kodulinnas saan ikka kokkuleppele kellegagi, kes mind treppidest üles tirib. Aga ette teatamata ma neid käike ette ei võta, alati tuleb eeltööd teha,“ nendib Heinsalu.
Igal nädalal külastab ta kohalikku päevakeskust, kus on kaldtee küll olemas, aga omal jõul ennast sealt üles veeretada pole Ellele jõukohane. Päevakeskuse perenaine tuleb appi, kui teab, et proua Ellet on oodata.
Teatrihuvilisena külastab Elle päris tihti Viljandis Ugala teatri etendusi. Kui leidub sobiv buss (invatransporti pole Elle Heinsalu selleks tellinud) ja abiline. „Ugalas on ratastoolidele saalis oma kohad ja majas sees pääseb igale poole ligi. Samuti töötab invatualett. Ugala puhul ma tean, et saan seal vajadusel ka üksi hakkama,“ kiidab naine.
Teatrimajadest on Heinsalule tuttavad veel Pärnus Endla ja Tallinnas Estonia. Väga hästi on tema hinnangul korraldatud suured kontserdid Tallinna lauluväljakul, kus puudega inimeste jaoks on lausa eraldi platvorm.
Samas võib võõrama saali kohta info leidmine olla keeruline või lausa võimatu ülesanne. Nii mõnestki kultuurielamusest on Heinsalu pidanud loobuma, kui pole olnud kindlust, et liiklemisega hätta ei jää.
Kirjeldustõlkest palju abi
Kai Kunder Kilingi-Nõmmelt läheb samuti meelsasti teatrisse, muuseumisse, kunstinäitusele ja kinno, mis sest et ta ei näe. „Arusaam kirjeldustõlke vajalikkusest on vaikselt kultuuriloojateni jõudmas. Olukord on parem kui 10 aastat tagasi. Sel sügisel said pimedad esmakordselt osa näiteks balletist ja ooperist,“ on Kai elevil.
Kirjeldustõlkega etenduste valik võiks Kai meelest olla mitmekesisem nii žanri kui teatrite poolest. „Jah, see on päris kulukas. Aga kas alati on küsimus ainult rahas…“ arutleb ta.
Kontserdil on pimedal kindlasti lihtsam, muusika kuulamiseks pole silmi vaja. Kui aga esinemise juurde kuulub ka lavasõu, puudutab hea kirjeldustõlge ka seda.
Kunstinäitustel on Kunderi hinnangul puudus kirjeldustõlke järele vast kõige suurem. Ideaalis kirjeldatakse kunstisaali astunud pimedale kõigepealt ruumi, seejärel teoseid. „Meil on Kumu kodulehel mõne üksiku maali kirjeldus, samuti lasi Rahvusarhiiv Noora ära kirjeldada Tartus asuva hoone fassaadi ja aatriumi. Seal on ka üks pimedaile ligipääsetav ekskursioon. Aga ERM, meie kõigi kultuuri suurim varamu, pole midagi taolist siiani suutnud,“ kurvastab Kai.
Samas rõõmustab ta, et juba kolm aastat on vaegnägijad saanud osa 24. veebruari EV kontsertetendusest, üldlaulupeost ja teistestki sündmustest. Viimane oli „Aasta ettevõtluse“ gala Mubas, mille kirjeldustõlget ETV vahendusel kuulda võis.
Omaette oskus on kirjeldustõlke abil selgitada, mis toimub spordivõistlustel. Kommentaatorite tavalisest jutust jääb pisut väheseks. Kai Kunder kiidab Mihkel Tikerpalu tegevust sel alal, aga tema keskendub jalgpallile ja korvpallile.
„Nägijana armastasin iluuisutamist ja püüan praegugi näiteks olümpiamängude ülekandeid jälgida. Seal võiks ju kirjeldustõlge olla, et kuidas kleidid kaasa tantsivad või jää uisutera alt lendab,“ unistab Kunder.
Kurtide emakeel on viipekeel
Kurdina sündinud Jari Pärgmal on tulnud rohkem kui kord selgitada, millised on vaegkuuljate vajadused ja soovid. „Alustama peaks sellest, et igas keeleruumis on oma viipekeel. Eesti viipekeel on Eesti kurtide emakeel. Võib ju mõelda, et viipekeele tõlgi tellimisest piisabki. Miks kurt inimene kohale tuleb? Loeb see, kas toimuv on kuidagi kurtide kogukonnaga seotud, teeb keegi neist seal kaasa või esitatakse laval midagi viipekeeles,“ selgitab Jari.
Ta meenutab viimatist üldlaulupidu. Lisaks laulude laulmisele toimus lauluväljakul ka palju muud, mis kurtidele kohati arusaamatuks jäi. Viiplemine käis ühel kindlal eraldatud alal, mis vaegkuuljad ülejäänud publikust justkui eraldas. „Laulupidu on nii tähtis sündmus, et kõik pimedad, kurdid ja ratastoolis inimesed tahavad sellest osa saada! Võrdsete võimaluste loomine nõuab koostööd, sisulist ettevalmistust. See ei tohi olla lihtsalt vormitäide,“ arvab Jari Pärgma.
Tema meelest oleks vahva, kui laulukaare alla läheksid kurtide kollektiivid – nii tunneksid nad ennast kõige paremini kaasatuna. Väga edukalt saaksid vaegkuuljad osaleda ka näiteks tantsupeol. Aastakümneid tagasi oli Eestis kurtide kultuuritegevus tublisti elavam kui praegu, riik eraldas nende organisatsioonile raha ja oli nii tantsimist, laulmist kui näitlemist.
„Eesti Vabariigis on need võimalused kasinad,“ nendib Pärgma. Ja lisab, et pearahast ükski kurtide teatritrupp või tantsurühm ära ei ela, kuuljatega võrreldes on neid selleks liiga vähe.
Alati saab paremaks teha
Niisiis, midagi meil tehakse küll, et ka erivajadustega inimesed kultuuritegevusse kaasata, aga saab veel paremini. Peamine on teha selgeks nende tegelikud vajadused ja leida lahendused. Millised kaldteed ja tõstukid on sobivaimad, peaks olema välja selgitatud enne nende rajamist.
Kirjeldustõlge ei ole jutt, et seinal on pilt või laulja on väikest kasvu. „Ka punasest värvist ei saa pime inimene aru, kui ta seda kunagi näinud pole. Kompamine, lõhnad, isegi maitsed aitavad meil maailma mõista,“ selgitab Kai Kunder.
Väga hästi saavad visuaalist aru kurdid, kes ei tea jälle, missugust häält teeb klaver. Siin tuleb appi rütm ja vibratsioon. Kas suhtlemist kergendaks rohkem viipekeele oskus kuuljate seas? Jari Pärgma usub, et päris kindlasti. Nõudmised viipekeele tõlkidele on aga 30 aasta jooksul palju muutunud. Ei piisa sellest, kui tead tähti ja sõnu – head tõlgid on kõrgelt haritud spetsialistid, keda ei saa koolitada pelgalt kursustel.
Elle Heinsalu, Kai Kunder ja Jari Pärgma on ühel nõul, et tahet erivajadustega inimestele paremaid võimalusi luua paistab olevat. Ja see annab lootust.
„Alustama peaks sellest, et viipekeel on eraldi keel, igas keeleruumis oma.”
JARI PÄRGMA
“Kirjeldustõlge on nišitoode ja päris kulukas.”
Kontsert „Mis on inimene?“
Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori dirigent Edmar Tuul juhatab 3. detsembril TalTechi aulas kontserti „Mis on inimene?“. Seda on koos Eesti Puuetega Inimeste Koja, Eesti Viipekeele Seltsi, Viipekeeletõlkide OÜ ja Kirjeldustõlke OÜ kaasabil kaua ette valmistatud.
„Mina ütlen, et koorilaul on meie kultuuri üks alustalasid. Ja kui 10% inimestest ei saa sellele mingil põhjusel ligipääsu, on midagi valesti,“ ütleb Tuul.
Asi polegi siinkohal tervete inimeste hoolimatuses, vaid teadmiste puudumises. Muusikudki said kõigi nüanssidega tuttavaks alles selle kontserdi tegemise käigus. Tegu on mitte lihtsalt erivajadustega inimestele mõeldud kultuurisündmusega, vaid seda on tehtud koos nendega. Kooriteosed, luuletused ja laval toimuv tõlgitakse eesti viipekeelde. Samuti on olemas kirjutus- ning kirjeldustõlge, intellektipuudega inimeste jaoks tehakse esitamisele tulevatest teostest ka kirjalik kokkuvõte lihtsas keeles.
„Me tahame näidata, et kus leidub tahe, seal on ka tegu. Meie kogemus innustab loodetavasti teisi ja kogunenud tarkust saavad kasutada kõik tahtjad,“ lisab Tuul.
Kontserdi nimiteose „Mis on inimene?“ esitab naiskoor lauldes ja viibeldes. Laulude vahele kõlavad Lauri Räpi ja Anne-Mai Tevahi luule ning mõtisklused sellest, mida me kuuleme, aga ei näe, ja sellest, mida me näeme, aga ei pruugi mõista. Kontsert on tasuta, nii pääsevad kultuurile ligi ka need, kellel pileti ostmine üle jõu käiks.
EESKUJU JA ANDMEBAAS TULEVIKUKS
Ligipääsetavus algab tahtest
Minu teadmised sel teemal paranesid 2013. aastal festivali „Puude taga on inimene“ korraldades. Ugala remondi juures sain neid kohe rakendada ja võimalikult paljuga arvestada.
Ka ilma kuludeta on võimalik palju ära teha – märkida kodulehele olulise info või publikuteenindajaid informeerida, kuidas suhelda kurdiga, kuidas aidata pimedat. Ligipääsetavaid etendusi saab Vanemuine praegu teha vaid Tartu linna toel. Seega on raha ka tähtis, aga ilma hea soovi ja läbimõtlemiseta võib pigem kahju kui kasu saada.
Vanemuise suures majas on eraldi ratastoolikoht spetsiaalse platvormiga. Silmusvõimendi tuli Vanemuise suurde saali koos remondiga aastal 2017, samal ajal Ugalaga – jagasime omavahel infot.
Üksikute entusiastide initsiatiiv on erakordselt oluline, aga suured muutused tulevad ikkagi riiklikul tasemel. Seepärast peavad just otsustajad teemast paremini aru saama.
Eesti Etendusasutuste Liidus, kuhu kuulub 18 teatrit ja festival, on neist teemadest palju juttu olnud. Samas on teatritel praegu palju eksistentsiaalseid muresid, ligipääsetavus kipub olulisuse järjekorras tahapoole vajuma. Aga räägime neist teemadest palju ka kultuuriministeeriumiga ja 2023. aasta teatrite tegevustoetuse voorus on ligipääsetavuse tegevuskava kohustuslik lisa. See on väga suur samm edasi.
KRISTIINA ALLIKSAAR
Ugala teatri juht 2014-2019, Vanemuise teatri juht alates juunist 2019
KOMMENTAAR
Elle Heinsalu teeb alati hoolikalt eeltööd, kui plaanib kontserdile või teatrisse minekut. Kui tundub, et liiklemisega läheb keeruliseks, võib sõit ka katki jääda. Kurdina sündinud Jari Pärgma on pidanud elus palju kordi vaegkuulja vajadusi ja soove selgitama. Dirigent Edmar Tuul on koos Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskooriga mitu kuud lisaks laulmisele harjutanud ka viipekeelt. Ühtekuuluvuskontserdil “Mis on inimene?” esitatakse nimilugu ka viipekeeles. Kai Kunderi hinnangul tunneb pime inimene just kunstinäitusel kõige rohkem puudust kirjeldustõlkest. Kristiina Alliksaar on nii Ugalas kui Vanemuises hea seisnud puuetega inimestele paremate tingimuste loomise eest. Ligipääsetavus algab tahtest, leiab ta.