Juubilar kannab ikka Mulgimaad südames

Tiina Sarv, Sakala

Homme tähistab Tartu teater juubeliõhtuga «Vanemuise Vanapagana vahelugemised» legendaarse mulgi soost näitleja Lembit Eelmäe 80. sünnipäeva.

«Mulgimaast rääkides muutun ma pateetiliseks ja hakkan suuri sõnu kasutama,» arutles Lembit Eelmäe. «Mulgimaa on minu kodumaa ja kodu maa. See on üks Eesti suuremaid ja jõulisemaid maakohti. Ma ei taha teisi paiku halvustada, aga kui palju kultuuri- ja poliitikategelasi on sealt võrsunud!»

Kuulsuste ritta mahub ka Lembit Eelmäe koos kirjandusteadlasest venna Augustiga.

Igal suvel kodukandis

Otse enne juubelipidustusi vana jalahädaga Tartu haiglasse sattunud Lembit Eelmäe ütles, et suviti käib ta kindlasti kodukandis ja vanemate haual Taagepera kalmistul Ala külas.

«Olen alati ka oma kodukohast Holdrest läbi käinud. See on ju kõige alus,» rääkis näitleja, kelle vanemad olid käsitöölised ja pidasid väikest põldu, et perel oleks toit laual. Okupatsiooni ajal anti maja kohalikule metskonnale ja sinna asus elama ettevõtte raamatupidaja.

«Väga lahke inimene, kutsub alati külla. Ühel suvel olin koos venna Augustiga seal mitu päeva,» meenutas Lembit Eelmäe.

Juubelipuhuses pressiteates on osundatud Vanemuise draamajuhi Sven Karja sõnu, et Lembit Eelmäe on haruldus nii Vanemuise kui ka kogu Eesti teatrielus.

Tema lavasaatus kinnitab, kui palju sõltub näitleja areng võimekast lavastajast. Juba keskikka jõudnud Lembit Eelmäe andevarud avanesid plahvatuslikult 1970. aastatel Jaan Toominga lavastustes. Läbimurderolliks sai nimiosa Tammsaare «Põrgupõhja uues Vanapaganas».

Küsimusele, kas temast oleks saanud kuulus näitleja, kui loometee ei oleks ristunud Jaan Toominga omaga, vastas Lembit Eelmäe eitavalt.

«See oli teatris üsna sumbunud aeg parteilise juhtimise all. Tooming tuli värske pilguga vaba inimesena. Oli hoopis midagi uut, kuidas tema «Põrgupõhjat» lavastas. Jürka osa on nii hästi kirjutatud, nii sotsiaalne ja filosoofiline, et seda oli hea mängida, see oli mulle omane. Toomingaga oli meil mõttekaaslus. Lavastusel oli ka väga hea kunstnik Georg Sander. Kokku sai üks kosmiline lugu,» meenutas tänane juubilar läbimurderolli Eesti teatri tippu.

«Ma ei ole ju sündinud näitleja. Mina olen ikka õppinud ja kogemusi omandanud,» lausus ta ning toonitas, et tõeline näitlejalooming algas koostööst Toomingaga, enne seda olid lihtsalt osatäitmised.

Tulemas on mälestusteraamat

Uut mulgimurdelist luulekogu Lembit Eelmäel praegu plaanis avaldada ei ole. Oma sõnul on ta kõik olulise, mida värsivormis öelda, juba öelnud. Küll aga on kavas avaldada mälestusteraamat.

«Seda on minu käest ammu küsitud, aga mõtlesin, et elu on veel ees, mis ma ruttan. Ootan, kui kaheksakümmend saan. Nüüd siis kirjutan.»

Eesti teatri üht eakamat tegevnäitlejat saab praegu näha Vanemuise lavastuses «Sada aastat…» ning peagi alustab ta proove detsembri keskel Roman Baskini käe all lavale jõudvas draamas «Lärmab ja veiderdab».

Juubeliõhtul Vanemuise väikeses majas meenutatakse juubilari Vanapagana rolli, abiks lavastuse salvestised, Tammsaare looming ja juubilari kodupaiga mulgimurdelised Vanapagana-muistendid.