Loe

Juubel, mis muutub peiedeks

Veiko Märka, Eesti Päevaleht

Teatrisaaga „W” on vaadeldav kahest hoopis eri aspektist: kui Vanemuise teatri 150 aasta juubeli tähistamise pidulik üritus või professionaalne teatritükk. Esimene variant arvustamist ei eelda, teine küll. Seetõttu lähtun viimasest.

„W” algab sealt, kust ta algama peabki, umbes 1870. aastast, lõppeb aga täieliku ajalise laialilagunemisega. Kui tegevus olekski lõppenud näiteks Karl Menningu skandaalse lahkumisega Vanemuisest (1914) ning seda oleks tihendatud nii süžeeliinide kui ka karakterite sügavuse ja mitmepalgelisuse poolest, oleks „W” võinud olla päris mõjuv teatriajalooline saavutus, midagi „Ainsa ja igavese elu” laadis. Sest tänapäeva see nagunii välja ei jõua, tegevuse lõpp jääb enam-vähem 1976. aastasse, kui mängiti Eesti teatripildis murrangulist „Põrgupõhja uut Vanapaganat” – nii et päris kaugele minevikku.

Esimene vaatus avardas silmaringi ja pakkus meelelahutust. August Wiera (lavastuses Liira) Robert Annuse ja Karl Menning (lavastuses Henning) Reimo Sagori esituses olid krapsakad ja jändrikud juhitüübid, oma aja ilmekad esindajad. Nendega võrdselt mõjus Maria Annus selleaegse Vanemuise juhtnäitlejannana. Eriti tore oli Wiera-aegse teatri mõttemallide edasi andmine – nii professionaalsuse mõistmise kui ka kunstilise mõtte seisukohalt. („Oi, nii halvasti oskan mina ka mängida!”)

Nõrk teine vaatus

Teise vaatuse tase oli palju nõrgem. Siin jõuab ajalooline ekskursioon nõukogude, eriti nn teatriuuenduse aega. Ja kuna selles koondub tegevus vahepeal Kaarel Irdi (näidendis Murd) ümber, tekib tahes-tahtmata võrdlus Tartu Uue Teatri „Ird, K-ga”. See aga räägib tugevasti Vanemuise kahjuks, sest Ird on siin pealiskaudsem, ilma mingi inimliku palge ja probleemideta.

„Kõige aluseks on mäng,” ütleb teatriuuendaja Heinz (kehastab Karl Laumets). Kui esimeses vaatuses on see mäng põhjendatud ja jälgitav, siis teises reeglipäratu ja segane. Aga kuna näidendile on märgitud neli autorit, kuid kindlailmelised stiilierinevused lavastuse käigus puuduvad, on paslik meenutada kõnekäändu mitme koka kokkukeedetud supist. Seda tulemust on varemgi helpida tulnud – üheks näiteks Rakvere teatri „Noor Eesti”.

Ometi on just Aivar Tommingase Murd teist vaatust koos hoidev element ja kui teda laval pole, vajub tervik hoopis kokku. Kui näidendi kakofooniliselt kirjust tegelastereast keegi sügavamalt mõjub ja meelde jääb, siis just tema.

Lavastuses leidub palju igihaljaid teatrimõtteid. Näiteks „Mis teater see on, mis teeb teisele inimesele haiget?”, „Küsin ausalt: milleks teha igavaid lavastusi?” Või Murdi: „Kas teate, mis vahet on teatril ja hullumajal? Hullumajas on vähemalt peaarst normaalne.” Sellised paradoksid muudavad lavastuse atraktiivseks, kuid mingit jätkusuutikku jada ei moodusta.

Hoopis kohatu mulje jättis epiloog, milles võis näha Vanemuise varemetel askeldavaid ja eesti keelt mittevaldavaid futuristlikes kombinesoonides arheolooge. Nad teevad kindlaks, et tegu on olnud tõepoolest teatriga. Nii muutub senine formaalne, kuid ikkagi lustlik juubelimeeleolu ühtäkki surnuaial vana tuttava värske haua juures viibimiseks. See muudab kogu lavastuse senise käigu mõnes mõttes tühja jooksnuks. Viimane eestikeelne fraas lavastuses oli: „Kellele kurat on üldse see vajalik?” Täiesti adekvaatne seisukoht laulusõnade autorilt Aapo Ilveselt, ehkki ma muidugi ei tea, kas alateadlikult või teadlikult kirja pandud.

Kui Vanemuisele juba selline needus peale on pandud, et tuleb viljeleda nii sõnateatrit, ooperit kui ka balletti, siis on loomulik, et juubelietenduses astuvad esile ka orkester ja solistid. Kummadki ei raiska märkimisväärselt aega, kuid lõhuvad siiski mingil määral muidu üsna hoogsat tempot. Võrreldes süžee pealiskaudsuse, pidetuse ja negatiivse gradatsiooniga olid laulu- ja tantsunumbrid siiski väike segav faktor.

Libreto pole suurem asi

Kui „W” n-ö libreto pole pehmelt öeldes suurem asi, on lavastaja Ain Mäeotsa individuaalne lähenemine näitlejatele olnud meisterlik. Nii suure osaliste (26) ja veel suurema tegelaskujude arvuga (49) lavastuses mängitakse kõik tüübid eredalt välja. Seda eevad nii eespool märgitud kandvamate rollide täitjad kui ka kasvõi karikeeritud statisti kujutanud Meelis Hansing, kelle osa on öelda vaid üks lause laadis „Härrased, teie tõld on ees”. Aga väga ilmekalt.

Õnneks oli näitlejaid nii palju ja nende etteastete osakaal nii võrdne, et kui lavastus tervikuna mõjub üsna kahvatult, siis näitlejatöödest ei jäta halba muljet ükski. Eriti hea meel on selle üle, et segase ja eklektilise repertuaariga ansamblisse sulab kogenenumatega võrdselt noorema generatsiooni – eriti Karl Laumetsa ja Helena Lotmani koosmäng. Ehkki – Oskar Lutsu parafraseerides – ükski osaline ei tee tervet rehkendust ja poolenigi jõutakse harva. Kui surelike hingede auväärsete juubelitega võrrelda, võib elamust „W-st” üldistada: ninaesine ja napsilaud olid lahjad, seltskond aga suurepärane.

„W” kõlbab juubelietenduseks küll, kuid millekski muuks ilmselt mitte. Asjale nii vaadates on andestatavad nii pealiskaudsus kui ka fragmentaarsus, sest juubelipeol peakski toimuma kõik kunstiliselt vabas vormis ja kindla fookuseta. Tõsi, kui sul on juba 150 turjal, võiks oodata rohkem soliidsust ja vähem siia-sinna hüplemist. Et juubelile tuleku eest publikult raha võetakse, pole eriti taunitav, sest sel puhul on kombeks sünnipäevalapsele midagi kinkida, raha on kindlasti kõige parem kink. Küll pole vastuvõetav see, et kui juubelile kutsutakse ikkagi kindel seltskond ja kontvõõrastele ei vaadata hea pilguga, siis „W-d” võib vaadata sõna otseses mõttes iga mats, kes tuleb võib-olla vaatama kõrget kunsti, mitte trianglit.

Kui aga üritada „W-d” veel objektiivsemalt hinnata, siis ehk tingib juubilari viimase aja kunstiline seis ka samal tasemel juubelilavastuse? Üle oma varju ei hüppa. Sest mida fundamentaalset on Vanemuine pärast 1976. aastat teinud, et selle mittekajastamine lavastuses tunduks ebaõiglane?

Vastamine käib siinkirjutajale üle jõu.

(Eesti Päevaleht, 03.12.2019)

03.12.2019