Jüri Lumiste igatseb puhkust mere ääres


Raimu Hanson, Tartu Postimees

Jüri Lumiste on rakendanud end isegi suvel niisuguste vankrite ette, mis viib inimesi hulgi kohtumistele. Kokkusaamine on selle minu klassivennast vanemuislase arvates teatris ja elus eriti tähtis. Nagu ka armastus.

Tunnista üles, et parema meelega sa hoopiski puhkaksid praegu, vahiksid käsipõsakil laineid ja pilvi?

Jah.

Kus sa oleksid, kui sa praegu Toomemäel toomkiriku varemetes ja Kabli kaptenimaja rehe all näitemängu tegema ei peaks?

Ma ei peagi. Ise ma olen valikud teinud ja otsused langetanud.

Miks sa siiski suvel ei puhka?

Suveteatri tegemine pakub unikaalseid võimalusi, mida tavateater ei paku – huvitavaid mängukohti ja kooslusi –, ja nende pärast ei raatsi ära öelda, kuigi mõistusega võttes peaks tegelikult puhkama.

Kus sa puhkaksid, kui sa puhkaksid?

Lapsest saati olen igatsenud mere äärde, lapsepõlves veetsin vanaemaga imeilusad suved mere ääres. Hiljuti ostsin väikese metsatuka Noarootsis, ehitasin sinna pisikese maja, nii et seal puhkaksingi.

Kablis sul «Pagulaste» armukolmnurgas erilisi rekvisiite mängus ei ole, küll aga armastuse loos Toomel, kus sind võib näha rapiiriga. Millised on su suhted vehklemisega?

Ma käisin noorpõlves kuus-seitse aastat päris tõsiselt vehklemistreeningutel.

Kui palju oled saanud vehklemisoskust kasutada teatris?

Ütlen nukrusega: mul ei ole mitmeid oma oskusi ja võimeid olnud juhust laval kasutada.

Näitleja on selles mõttes kehvas olukorras, et ega tema ju vali, teda valitakse, ja lihtsalt on sattunud sellised osad, kus on vaja rakendada muid oskusi. Niimoodi ma ei ole saanudki laval vehelda ja ka näiteks tantsida, millest ma olen samuti unistanud.

«Jumalaema kiriku kellamehes» ma ju ka ei vehkle, mul on Quasimodoga lihtsalt väike üleoleku demonstratsioon.

Kas oled valmis publiku ees ka täie tõsidusega mõõga haarama?

Muidugi olen valmis. Nagu Hermaküla mind õpetas, peab näitleja olema valmis iga hetk igaks rolliks erinevate nõudmistega. Pärast kahte-kolme kuud ettevalmistusperioodi tuleb mängides osata kõike – tantsida, laulda, akrobaatikat teha, mida iganes vaja.

Kas sa sellepärast oledki lavastanud, et siis saad valida rohkem kui näitlejana toimides?

Lavastaja vabadusaste on muidugi oluliselt suurem, aga see ei ole peamine, miks ma lavastada olen tahtnud. Olulisem on vajadus eneseväljenduseks, soov jagada oma mõtteid ja tundeid teistega.

Kõige tähtsam teatris on aga minu meelest kokkusaamine, ja see huvitab mind kõige rohkem, et ma saan kokku oma kolleegidega täna siin laval, ja siis me koos kohtume nendega, kes on tulnud osa saama etendusest. Nii et see kõik kokku on üks suur kohtumine, kordumatu kokkusaamine.

Kokkusaamised sinuga on olnud saatuslikud paljudele. Eks leidnud ju sinu ja Andres Dvinjaninovi stuudiost Kullervo tee teatrisse praegune Quasimodo osatäitja Veikko Täär, Estonia laulja Janne Ševtšenko ning vanemuislane Sven Karja?

Jah, vabanemise ajal 1980. aastate lõpul tegime arvatavasti ühe esimese teatrikooperatiivi Eestis. Mõte oli üritada teha noortega omalaadset teatrit. Etenduseni jõudsime ainult ühe korra – tegime Mrožeki «Silmaarsti», Sven Karja mängis peaosa.

On see tõsi, et sa meelitasid Vanemuise draamajuhina Tartusse mitmeidki nende hulgast, kes õppisid 1990. aastatel Tallinnas lavakunstikoolis?

Jah, see oli mu töö tol ajal. Vanemuisel oli hädasti vaja uusi näitlejaid ja ka lavastajaid, et siin podiseks mõnus loominguline katel.

Vanemuine ja ülikool on kahekesi Tartu kultuuri- ja vaimuelu kese. Mida teha peale nende kahe edendamise selleks, et tuli loomingulise katla all ei kustuks?

Tartus peaks veelgi looma saarekesi, kus saaks toimida vaba loominguline vaim.

Näiteks on ühe sellisena olnud juttu vanast pärmivabrikust kesklinna lähedal. Selle võiks anda noorte käsutusse, et nad võiksid seal teha teatrit, muusikat, kunstinäitusi, interdistsiplinaarseid asju. Toimigu kommuunina. Noored ise juhtigu ja vastutagu. Berliinis nägin ühte sellist.

Kas sa ei karda, et selline iseseisvus viib tegelemiseni millegi taunitavaga, nagu näiteks narkomaania?

Minule meeldib inimesi usaldada, ja eriti noori tuleb usaldada.

Mida sa soovitad süüa, juua või süstida siis, kui närv on krussis ja oleks vaja pingeid maha võtta?

Sain ühel hetkel seitse-kaheksa aastat tagasi klaariks, et peab püüdlema puhtuse poole, ja ma jätsin suitsetamise maha.

Ära süsti, ära topi ja ära joo endale igasuguseid asju sisse! Kui sul läheb halvasti, siis puhasta ennast, vaata endasse.

Kui sul on midagi täbarasti või sassis, siis mine eemale sellest, mis segab ja häirib, mine metsa või mere äärde, mine kuskile, kus on olemas tõeline puhtus.

Ära süsti, ära topi ja ära joo endale igasuguseid asju sisse! Kui sul läheb halvasti, siis puhasta ennast, mediteeri, vaata enda sisse ja katsu kõiksust tunnetada.

Kas sa oled endasse vaadates või lihtsalt niisama tööd tehes ja puhates märganud, mis on elus kõige tähtsam?

Kõige tähtsam ja ilusam asi elus on armastus.

Armastus on see, mille pärast tasub elada.

Kas hingeline või kehaline armastus?

James Joyce on kirjutanud «Pagulastes», et kirg mehe ja naise vahel peab paratamatult jõudma armastuse füüsilise ekvivalendini.

Ma ei välista, et on olemas armastust ilma füüsilise pooleta. Suur armastus ei vaja isegi puudutust, kuigi mees ja naine on üks ja nad tunglevad teineteise poole. Ja kui nad füüsiliselt kokku saavad, siis on see kõrgeim armastuse hetk.

Aga on ju ka nii, et kui armastajad on kaua lahus olnud ja kui nad kokku saavad, siis ei olegi vaja neil tormata teineteise sülelusse, meeletusse seksuaalakti, vaid neile on ülim nauding see, mida nad saavad oma silmade, hingamise, tajuga.

Koosolemine on tähtis. Aga mõnikord võib koos olla ka teineteisest mitme tuhande kilomeetri kaugusel olles.

Kui oluline on sulle raha? Ja kas sa oled saanud seda teatritöö eest piisavalt?

Teater rikkaks ei tee, aga teatris olla on rõõm ja õnn.

Ja nüüd viimane küsimus. Vaata, su krae peale on lind läraka lasknud. Kas sa tead, mida see tähendab?

Ei ole!!!

On küll!

Räägitakse, et see pidi õnne tähendama…

CV
• Sündinud 16. juulil 1957 Tartus.
• Lõpetanud 1975 Tartu 1. keskkooli ja 1979 Evald Hermaküla stuudio.
• Täiendanud end 1991 ja 1992 Türgis ja Jaapanis, koos ühe Saksa trupiga Portugalis ja Poolas ning hiljem õpikodades Venemaal, Soomes ja Taanis.
• Esimese osatäitmise kutselises teatris tegi Vanemuises 1974 Evald Hermaküla lavastatud «Emmeliinas».
• Lavastajadebüüt 1985 (Tartu kunstikooli trupp, Friedrich Dürrenmatti «Füüsikud»).
• Vanemuise draamajuht 1993–1999.
• Tänavu suvel mängib Emajõe Suveteatri lavastuses «Jumalaema kiriku kellamees» Tartus Toomel ning enda lavastatud «Pagulastes» Kablis.
• Mänginud bändis Bumerang, laulab ansamblis Kaunimate Aastate Vennaskond.
• Elukaaslane Ülle Veermäe, neil on üks laps; varasematest kooseludest on kaks last.