Juhtkiri: Vanemuine äratab huvi ja lootust

Tartu Postimees hoiab pöialt Vanemuisele ja meile kõigile, et saaksime saalis aplodeerida vaimustusest, mitte viisakusest.
Värviline vanik Vanemuise peauste ees oli kaugelt silmaga nähtav märk alanud 135. teatrihooajast. Tunnistagem, üsnagi tagasihoidlik märk, võrreldes märksa teatraalsemate ja tähenduslikumate tegevustega, mis ette võetud uut hooaega sisse juhatama.
Nimetagem näiteks augustikuiselt sumedat terrassikontserti Vanemuise orkestrilt, kes kandis muu hulgas ette helindeid uuslavastustest «Pähklipureja» ja «West Side Story». Või siis teatrikülastajate konverentsi päeval tuurinud odavate teatripiletite pakkumist kostümeeritud koolinoorte poolt ning samal ajal visalt püsinud järjekorda Vanemuise kassade ees – ühe päevaga müüdi ligi 4300 piletit.
Uue hooaja ja teatrinägemuse serveeringust leiab veelgi apetiitseid palasid. Üks selliseid on Vanemuise vana logo pisut uuendatud variandis taastulek – asi, mis mitu aastat riidu ja eriarvamusi küttis ning vaat et kogu Vanemuise-hoonet kõigutada ähvardas. Muide, ka konverentsil plahvatas rõõmuaplaus armsa logo tervituseks.
Mingil määral tagasitulek on ka hooaega tutvustav raamat, kui meenutada omaaegseid teatrimärkmikke. Ja loomulikult uut huvi kütnud teatrikülastajate konverents ise, mis taas teatrisaali rahvast täis tõi. Rahvale demonstreeriti muu hulgas Vanemuise uut, miljoneid kroone maksnud valgus- ja helitehnikat, mille sarnast polevat teatrikuulsas Stockholmiski.
Mida siis muud kui kiita võimekat teatrijuhti Aivar Mäed, kes on teatrilaeva karidelt lahti päästnud ja tuule purjedesse puhunud, ent algus on ikkagi ainult algus. Pole kasu tehnika toodetud suitsupilvedest või linnulaulust, kui teatri sisu kasinaks jääb.
Korralikult ette valmistatud hooaeg, ka uued näitlejad, tantsijad ja raja tagant värvatud lavastajad ning väljakuulutatud uuslavastused annavad lootust, et jutt tühjadest teatrisaalidest vajub minevikku nagu paha unenägu.
Esialgu saab siiski rääkida vaid lootusest, sest teatriime on sageli väga kapriisne end ilmutama. Näiteks Arthur Milleri ja Henrik Ibseni maailmaklassikat on mänginud paljud tähed paljudel lavadel ning nüüd on Vanemuise kord üritada oma imet. Lõppude lõpuks sõltub lavastuse – aga ka kogu teatri – edu ikkagi lavastajatest ja näitlejatest, nende särast ja süüvimisest.
Ka tantsu- ja muusikateater peibutab kuulsa klassikaga ning loomulikult ei oota vaataja üksnes äratundmist, vaid seni kogemata elamust. Tartu Postimees hoiab pöialt Vanemuisele ja meile kõigile, et saaksime saalis aplodeerida vaimustusest, mitte viisakusest.