Jõulise tragöödia surm ja matused

Kui loobuda kõikvõimalikest vaikimisi eeldatud seostest, mis väidetavalt inimeste kooselu võimalikkuse tagavad; kui mõista pelgalt konventsionaalseina neid väärtusi, mis justkui oleksid «antud» ja millele võib viimases hädas apelleerida iga ummikusse jõudnud teooria – kui end nõnda «puhastada», siis annab see mitmeid tulemusi.
Võib ju õlgu kehitada: «Ja mis sellest? Too teema on juba ammugi ära leierdatud.»
Aga kui väljapääs pole nii kerge, kui puhastumine pole toimunud stilistilise harjutusena (näiteks Nietzschet lugedes), vaid on tõepoolest sinu enda puhastumine – kas ei ole siis olukord mõnevõrra ohtlik, vähemasti nende teiste, nende väärtustest määrdunute jaoks?
Bernard-Marie Koltes on midagi sellist püüdnud küsida oma näidendis «Roberto Zucco», mida võib väga huvitavas lavastuses ja jõuliste näitlejate armaada esituses näha Sadamateatris.
Vahest kõige olulisem saavutus selles lavastuses ongi nimitegelase osatäitja Tambet Tuisu mäng. Tema äratuntav tuisulikkus, too vahel ka pisut häiriv ebaloomulikkus tabab otse kümnesse Koltčsi loodud Zucco karakteri puhul.
Sest mis on näitleja loomulikkus? See on omadus, mis vastab klisheele «psühholoogiliselt usutav». Kuid «Zuccol» pole psühholoogiaga midagi pistmist.
Psühholoogia eeldab siiski mingit kommunikatsiooni, teatud kunstlikke konstruktsioone, lihtsustusi, kokkuleppeid, mille abil inimesed üksteisele arusaadavaks tehakse. Ent «Zuccos» on neist efektiivsetest kammitsatest välja hüpatud.
Tulemuseks ongi nii-öelda puhas olemine, kus inimestel puudub identiteet, alus üksteisega suhtlemiseks, kõikvõimalikud inimlikud momendid, armastusavaldused jm mõjuvad kohatute kõrvalhüpetena.
On tekkinud uut moodi loomulikkus: Roberto ei tapa elegantse daami (Kristel Leesmend) last (Janek Joost) mitte sellepärast, et see väljendaks tema saavutatud vabadust tappa keda tahes, ammugi mitte seepärast, et tal oleks roimarlik loomus.
Motiivid on märksa loomulikumad. «Ise te ju ütlesite, et ta on vastik väike tattnina, kes peab teid idioodiks,» lausub ta emale põhjenduseks.
Veelgi enam, Roberto, kes on tapnud neli inimest, ei mõrva tegelikult kedagi. Ta lihtsalt ei pane teisi tähele ja astub neile peale. Tema maailmas ei ole kohta tragöödial – tollel, mille juured ulatuvad psühholoogiasse. Zucco tegutseb tragöödia surma järgsel ajastul, tema ainus kohus on see tragöödia koos endaga korralikult maha matta ja jätta teistele see õnnis merkantiilsus, paradiisiaed, kus kehtivad meie aja (eba)inimlikud väärtused.
Niipea kui küsida, mis siis saaks, kui kõik niimoodi teeksid, variseb Zucco maailm justkui kokku. Kuid ons too küsimus Zucco elu seisukohalt üldse küsimist väärt? See juba eeldab neid efektiivseid kammitsaid, kunstlike konstruktsioone, millest on väljutud.

Uuslavastus Sadamateatris
Bernard-Marie Koltčs’i «Roberto Zucco»
• Tõlkinud Tanel Lepsoo
• Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper
• Osades Tambet Tuisk, Andres Mähar, Raivo Adlas, Kaie Mihkelson, Kersti Heinloo jt
Esietendus 3. oktoobril 2002