Joodiku pihtimused

Äripäeva Puhkepäev, Mari Hiiemäe 

Vanemuise kodulehel on kirjas, et „Rumm ja viin” pole vaatamiseks soovitatav alla 14-aastastele lastele. Nagu ikka igasuguste piirangute puhul tekitas see uudishimu, et mida seal siis näidatakse, seksi või vägivalda? Visuaalselt polnud seal tegelikult küll kumbagi, see-eest aga küllaga krõbedaid roppusi sisaldavat teksti, mis kirjeldas nii ühte kui teist.
Laval oli üks õnnetu joodik Ott Sepa kehastuses, kelle kaugelearenenud alkoholisõltuvus kippus põhjustama olukordi, mille tagajärgi mees kaine peaga taluda ei suutnud. Ja kui enam ei aidanud ka enda tavapärane täisjoomine, tuli appi imerohi – rumm ja viin kokteilina, mis mehe ajutiselt energiapommina liikuma pani.
Ja sellest see Sepa kehastatud monotegelane seal siis rääkiski, terve etenduse aja. Täpsemalt oma elust viimase kolme päeva jooksul, mil olukorrad teravaks olid muutunud. Ja et pilt selgem oleks, siis oma varasemast elukäigust ka. Oma naisest, kellega ta tutvus tema kinga sisse oksendades ja kelle ta naiseks võttis ainult seepärast, et too kogemata kombel rasedaks oli jäänud. Oma ülemusest, kelle auto pihta mees purjuspäi oma tööarvuti oli visanud, karjudes, et ta on seda alati teha tahtnud. Oma seiklustest baarides ja pubides. Ja oma kahetsusest, et kõik nii on läinud nagu läks.
Veenvalt rääkis. Hoidis tasakaalu säilitamiseks lauanurgast kinni, rüüpas vaasist lillevett, kui kurk kuivama hakkas ja maalis oma jutuga värvika pildi, mis pani kaasa tundma.
Kahju hakkas Sepast, õigemini sellest joodikust, kelle rolli Sepp nii hoolega sisse elas, et raske oli näitlejat laval tema rollist lahus vaadata. Pohmelusefaasis joodiku ausus ja kohmetust tekitav otsekohesus, karakteri lihtsakoelisus, mõõdukas släng ja kõnesse puistatud roppused – kõik mõjus elutruult. Eks neid oma rasket elu pihtivaid purjus mehi ole tavaeluski kohatud ja kuuldud. Laval toimus see kõik lihtsalt etenduse vormis koos süžee kulgu toonitavate heli- ja valguslahendustega ning lugu oli terviklik. Ja kurb.
Komöödia moodi see asi ei paistnud kohe kindlasti olema, kuigi Ott Sepa nime peale kohale tulles oleks võinud seda ju oodata. Minu jaoks oli „Rumm ja viin” mõtlemapanev lugu ühest oma elu ära raisanud mehest, kes joob, et argipäevast eemalduda.
Näidend oli haigettegevalt otsekohene, seetõttu teda lastele – vast ka paar aastat vanematele kui 14-aastastele – tõepoolest ei soovitaks. Aga ülejäänutele miks mitte. Alkoholismi tagajärjed oma värvikates variatsioonides on ju eluline ja kahjuks ka küllalt tavaline teema ning eriti meessugu võiks leida Ott Sepa hoolega välja mängitud karakteriga samastumisvõimalusi. Kellel aga isiklikke äratundmismomente ei teki, meenutab näidend mõne tuttavaga juhtunut.
Lõppeks võiks öelda, et „Rumm ja viin” on just nii tõsine tükk, mis pilguga seda vaadata. Seda võib võtta ka kerge meelelahutusena ning tragikoomiliste momentide juures tasakesi naerda turtsuda. Tõlgendamisvõimalusi annab näidend mitmeid.