Loe

Jõllitada ei ole viisakas!

Reelika Reinomägi, Eesti Ekspress

Reelika Reinomägi, Eesti Ekspress

“Sigmund ja Freud”
Autor Saša Pepeljajev
Osades Ruslan Stepanov, Laura Peterson, Markus Luik, Ragne Pekarev, Janek Savolainen, Marika Aidla, Maarja Paugus, Rita Dolgihh, Julia Kaškovskaja, Marija Simona Simulynaite, Hilda Palkovskyte, Alo Kurvits.
Esietendus 5. oktoobril Tartu Sadamateatris

Püüd anda unenägudele konkreetseid ja selgeid tähendusi viib paratamatult nende elavate maailmade purunemiseni, arvab Reelika Reinomägi.

Nägin täna öösel und. Põgenesin korrumpeerunud politseiniku eest, keda samal ajal tabada püüdsin, lõputus ja etteaimamatus haiglakoridoride rägastikus, kus igal sammul varitses eksimise ja vahelejäämise oht. Milline mahlane suutäis psühhoanalüütikule. Kuid kui see öö nüüd konteksti asetada – käisin hiljuti polikliinikus; lugesin enne magama jäämist poliitilistest intriigitsemistest ja rahvamässamistest Euroopas, millega seostus kohe Taanis veedetud aeg; kui lisada siia minu elav huvi krimi- ja põnevusfilmide vastu, omandab kogu unenägu hoopis teistsuguse tähenduse – mitte sümboolse ja paljuütleva paljastuse, vaid päevasündmuste ja -mõtete järelkaja näo.

Tartus Sadamateatris esietendu­nud Saša Pepeljajevi tantsulavastus “Sigmund ja Freud” on nagu minu unenägu. Juba pealkiri annab kätte koodid: Freudi psühhoanalüüs, unenägude tõlgendamine, seksuaalsus ja selle pärssimine ühiskondlike normide survel, kompleksid jne.

Laval toetavad neid maailmadevaheliste udulooridena langevad läbipaistvad kangad. Sipelgad. Raagus puud. Meremehekostüümid. Valged liiliad. Maskid, milles sooritada tegusid, mida oma näoga ehk ei julgeks… Lavastus ei peta sellise analüütilise meetodiga läheneja ootusi – sümbolid on tugevad, selged, tähendused saab neile kiiresti ja suurema vaevata külge pookida.

Karaktereid on Pepeljajevi suures osas improvisatsioonidel põhinevas lavastuses vähe – Freud, tema naine Martha, viimase õde Minna ja Freudi enda õed. Kuid tegelasi on lava täis.

Freude on kolm – Sigmund (Ruslan Stepanov) püüab segaduses ego üle asjatult kontrolli säilitada, Freud (Laura Peterson) on korraga meelas ja asjalik, isegi kui teda jõhkralt tagaplaanile püütakse suruda, ja “väike Freud” – Alo Kurvitsa meisterlikult ja jõuliselt esitatud Freud lapsena, korraga nii süüdimatu ja ühiskonna pealesurutud reeglitest veel rikkumata marakratt kui ka nendesamade reeglite vastu mänglevalt mässav alter ego.

Peategelaste kaskaadis jääb Stepanov laval olles enim tahaplaanile, tema kohalolu ei ole piisavalt intensiivne, et murda läbi teda lämmatada üritavate teiste lavaisiksuste särast. Seda viimast on aga üle ääre valguvalt palju Freudi naise õde kehastavatel Janek Savolainenil ja Marika Aidlal – musta pitsi riietatud tantsijanna püüab pilku nii jõulise liikumise kui ülimalt ekspressiivsete näoilmetega, samas kui Minna maskuliinne pool Savolainen varjutab ka draamanäitlejad oma võimsa lavalise kohalolekuga. Ka Freudi naine on kahestunud Ragne Pekareviks ja ­Markus Luigeks, kuid see paar oma eredates kollastes kleitides jääb kuidagi kahvatuks nii erinevate Freudide kui erinevate Minnade partnerina.

Kuigi tegelasi on vähe, on nendevahelised suhted tõeline sasipundar. Aga eks see nii olegi, kui unenäoesteetika reaalsuses kehtestada. Naine ja tolle õde võivad olla üks ja sama inimene või siis segamini minna, naine võib olla ka ema, laps, võib-olla koer ja lõpeks, kui isiksused juba lõhestunud on, võib inimene ju ka ise enda armuke olla. Unenäos ei ole miski ei veider ega välistatud ja unenägudes elajat ei ole viisakas jõllitada – skisofreenia on haigus, mida me ise endale ei vali…

Minu algne plaan peale esietendust ülendatud meeleolus kodupoole sammudes oligi otsida riiulist välja Freudi “Unenägude tõlgendamine”, korrata enda jaoks üle mõningate sümbolite müstilisel kombel ununud tähendused ning targalt arvustamist alustada… Kuid mida meeleheitlikumalt ma püüdsin neid nii ilmselgeid sümboleid tähendustega varustada, seda kaugemale kogu lavastuse mõistmine minust libises ja seda vägivaldsem mu tõlgendustegevus tunduma hakkas. Püüd anda unenägudele konkreetseid ja selgeid tähendusi viib paratamatult nende elavate ja hoomatavate maailmade purunemiseni, ning iga killuke põgeneb kui elavhõbedapiisk meie haarava pihu eest.

“Sigmund ja Freud” on üks selline ilmutus, millele võib külge pookida ükskõik millise sümboolse tähenduse, kuid see tegevus on vägivaldne ja teenib vaid vaataja teadmatusehirmu, vajadust määratleda ja sildistada. Niisiis otsustasin järgmisel korral oma analüütilise mina välja lülitada ja näha laval toimuvat kui kellegi teise – olgu siis Saša Pepeljajevi või kogu trupi – unenägu, mille pealtnägijaks olen sattunud ja mida ma ei saagi lõpuni mõista, kuigi võin erinevatele detailidele omaenda isikust ja assotsiatsioonidest lähtuvaid tähendusi omistada. Kõige paremaid teatrilavastusi ei olegi võimalik lõpuni mõista.

Ja ma ei tea, miks, kuid kogu etenduse jooksul ei saanud ma peast välja mõtet, et Johann Strauss noorema asemel oleks võinud lavastus põhineda Rammsteini muusikal… 

18.10.2007