“Jesus Christ” pakkus efektse elamuse

Võib vist küll täie kindlusega väita, et “Jesus Christ Superstar” on üks kauneimaid pärleid Andrew Lloyd Webberi loomingus. Selles on kirge, jõudu ning, mis kõige tähtsam – suurepärane muusika.
Georg Malvius on tüki lavaletoomisega suurepäraselt hakkama saanud, häbisse ei jää ka ükski näitleja mitte. Laval on kitši, homoerootikat ning kabareelikke tantsunumbreid, kõik nauditavasse pakendisse seotud. Nagu ütles muusikali sõnade autor Tim Rice pärast etendust – kõik oli ootuspäraselt hea.

Hea leid Eplik

Stephan Hansenil on Jeesuse roll tõesti hästi käpas, ilmselt suudaks Hansen Kristuse traagika une pealt ette laulda. Norralane täidab oma rolli laitmatult, võib-olla isegi liiga laitmatult – mida järjekorranumbrilt viiesajale lähenevalt osatäitmiselt ikka oodata.
Väga hea muusikalileid on kahtlemata Vaiko Eplik. Tema Juudases on tunnetemöllu ning laul on väga ehe, nagu Epliku jaoks loodud. Kuigi Liisi Koiksoni Maarja Magdaleenat on samuti puhas nauding kuulata, on lauljatari esitus hillitsetud, korralik, hoolikalt nooti järgiv – mis muidugi ei tähenda, nagu oleks see nõrk esitus, sugugi mitte. Lihtsalt ootused on suuremad. Üllatav oli seegi, et Koiksonile väga vähe lavaaega oli antud, lootsin rohkem teda kuulda.
Kusagil on etenduses muusikaliveteranid Koit Toome (Siimon) ja Lauri Liiv (Annas), kelle häält aga kusagilt ei kuule (või siis ei oska kuulata?). See-eest teevad võimsa esituse Rommel Singson ja Alexander Lycke, vähemalt arvan neid kahe võimsalt kõlanud hääle omanikeks olevat, sest nägu ei õnnestunud kaugel eemal istudes näha.

Lugu areneb tõtakalt

Vanemuise lavastus on efektne, seda nii lavalise liikumise kui ka valgusemängu ja kostüümide poolest. Massistseenid on mõjuvad – esiti andunud jüngritena Jeesuse ümber kogunev rahvahulk, siis temalt paranemist manguvad räbalais tondid, Jeesuse mahasalgamine ja piitsutamine. Stseeni tunne jõuab mitmekordselt kohale.
Lavastus algab kuidagi äkki ning enne kui asjale pihta saad, on kolmandik tükist juba läinud. Olles harjunud siinsetes muusikalides lisaks muusikale sõnalise osaga, tahaks pärast sissejuhatavaid lugusid väikest hingetõmbepausi lauludele vahelduseks. Lugu jookseb kiiresti ning kuna ingliskeelsete laulude tõlge kuvatakse lava kõrval asuvale ekraanile, kipub tõlget jälgides osa lavalist tegevust kaduma, mistõttu läheb loosse sisse-elamine raskelt. Kuidagi tõtakalt areneb lugu sündmusest sündmuseni, võib-olla on asi esietenduses, näitlejaskond ei tunne end rollides veel sada protsenti vabalt.

Vihma ja rahet

Ühtki vabaõhuetendust ei saa paraku kindlustada vihma vastu, “Jesus Christ Superstari” esietendus ei olnud selles suhtes erand. Kuigi esiti lubab üsna soe ja enamjaolt kuiv õhtu tulla, läheb asi poole muusikali aegu käest – taevast ei tule mitte ainult vihma, vaid lõpuks kostitatakse publikut veel rahega. Paratamatult tuleb etendusse teha paus, sest lava on tasapisi muutunud suureks välibasseiniks.
Pärast pausi lavale tulnud näitlejaskond on olemiselt vabam – kas paistab lähenev lõpp või liidab neid taas tugevnev vihmasabin, kes teab. Oleks mul kaabu, tõstaks seda vapratele näitlejatele, kes tugeva vihma kiuste (sest pärast pausi tuleb veel teinegi sahmakas) tükiga edasi läksid. Mingi ime läbi ei lakanud töötamast läbivettinud mikrofonid ning orkestrantide pillidki jäid häälde. Pisut tagasihoidlikumaks jäid ehk tantsunumbrid, sest märjal laval libastumine võinuks lõppeda tantsijale ränga vigastusega.
Küll tahaks ajas enam kui kümme aastat tagasi minna, et sedasama tükki linnahalli laval näha, osi täitmas Eesti popmuusikute koorekiht. See oleks kirss, mis Malviuse küpsetet tordi veelgi maitsvamaks teeks, kuigi Vanemuise suvelaval nähtud “Jesus Christ Superstar” on rokkmuusikutetagi väga hea.