Tartu Sadamateater on olemas olnud juba üle kümne aasta, aga millal ka ei läheneks sellele väiksele hoonele, mille ametikäigu trepil istuvad koduselt ja teevad suitsu näitlejad, annab ikka tooni ümberringi küütlev jõepind, nii et tundub, nagu võiks siin hoopis paate välja üürida, mitte aga teatrit teha.

See tunne püsib edasi fuajeeski, kus baarileti taga ripub seinal suur, lausa kaardi mõõtmeteni suurendatud saamatult retušeeritud vana foto. Sellel on näha praeguse teatrihoone asukohal paiknenud maja, millel on suur silt venekeelse kirjaga «Võõrastemaja». Sõna ise on kirjutatud sellise grammatilise veaga, mida ei teeks ka viienda klassi õpilane, aga kuidagi pole keegi seda kunagi tähelegi pannud.

Ükskord, 1970. aastate keskel, seisis siin ankrus mootorlaev Lermontov (natuke vananenud, aga veel täiesti töökorras alus, millel oli selja taga vaid paarkümmend aastat – muide, Lermontovi enda, selle nimeandja sünnist möödub just praegu 200 aastat!), millel asus ujuvhotell, mille asukate meelelahutuseks korraldati suvel etendusi. Jõelaeval mängiti maha isegi «Hamlet». Lermontovi ja sellel tehtud teatrit kirjeldas 1975. aastal Juhan Viiding luuletuses «Suveteater»:

Seal laeva peal on teater «Tschudo»

ei näitlejatest ole puudu

kõik madrused on head aktöörid

ja kui on tarvis piletöörid

ja minu sõber koka-Kolla

saab kavalehe-müüjaks olla

[…]

siis tuleb nummer milles Kobla

teil räägib: olla või ei olla

ta küsimuse vastab ise

ja järgneb nummer «Õngevise»

Nii oli, nii tõesti oli, suur poeet ei mõtle ju kunagi midagi välja: oli Lermontov, oli, pärast aga saadeti see Pihkvasse ja sealt edasi vanarauaks. Kuid koht Tartus oli juba seostunud teatriga ja traditsioone tuleb ju säilitada.

Etendus, mille pärast ma sadamateatrisse sõitsin, kannab pealkirja «Armastan! Armastan! Armastan!». See on lavastatud nii muinasjutulises, romantilis-ülevas laadis, kordagi toonilt vaibumata, et tundub muidu vaikses Tartus temperamendilt suisa uskumatu väljapurskena.

Lavale tõi selle tüki gruusia lavastaja, kahe Thbilisi teatri – Gribojedovi nime kandva vene teatri ja gruusia Vaba Teatri – kunstiline juht Avtandil Varsimašvili, kes on ühtlasi ka näidendi autor. Tegelaste seas on Hernehirmutis, Jõgi ja Lehm, aga sel ei ole mingit seost Maeterlincki «Sinilinnuga» (kus esinevad näiteks Leib, Tuli, Piim) ega sümbolistliku filosoofiaga. Autor rõhutab pigem seost Pirosmaniga, kes oli lihtne ja sügav, hetkega äratuntav ja jäljendamatu ning kelle armastus kõige ümbritseva vastu hingestas kogu ruumi. Kunstnik Silver Vahtre on loonud kostüümid, milles lapselik tinglikkus seondub täiskasvanutele omase unistamisega. Peategelasi mängivad Jaanika Arum ja Reimo Sagor tulevad suurepäraselt toime kaunite armastajate etendamisega.

Kui rääkida etenduse sisust, siis raske on ette kujutada midagi veel vähem usutavat: Küla-Julia läheb pärast jumaldatud Romeo hukkumist lõppude lõpuks mehele tolle tapjale. Autor ja lavastaja on pidanud vaieldamatult ilmutama suurt mehisust ja võimsat annet, et midagi nii uskumatut üldse lavale tuua. Gruusia nooruki tapab sõjas Vene sõdur, kumbki ei taha sõdida, mõlemad tahavad künda maad, ehitada oma maja, kasvatada lapsi. Neil ei ole vähimatki pistmist selle saatuse, selle sõjakeerise, selle jõuga, mis paiskas nad teineteise vastu ja sundis vajutama päästikule.

Suvel kohtusin Tallinnas Avtandil Varsimašviliga lavastuse proovide ajal. Küsisin tema käest tookord: «Mis saab nüüd vene kultuurist Gruusias?» Ta vastas: «Minu meelest ei ole põhjust tunda vene kultuuri tuleviku pärast muret kuskil maailmas. Kas võib siis ette kujutada teatrit, kus pole kavas Tšehhovit, kas saab ette kujutada inimest, kes tuleb toime ilma Dostojevski või Tolstoita?»

Etenduses jääb Vene sõdur Gruusiasse elama. Tapetud mees, kes ilmub lesele unes, ütleb naisele, et ta peaks sellele venelasele mehele minema. «Aga ta ju tappis sinu!» hüüab naine erutatult. «Ma ei mäleta enam oma tapja nägu, nad olid kõik sinisilmsed…» vastab surnud mees. Rõhuasetuses kättemaksust loobumisele paljastubki etenduse kõige pöörasem paatos. «Armastusel pole rahvust!» hüüab kangelane valjult.

Vihkamisel on alati rahvus, on see igasugusel vaenulgi, igasugusel arveteõiendamisel. Aga armastusel ei ole!

«Millest algab kodumaa?» Niisuguse pealkirja all jõudis ekraanile järjekordne seriaal Venemaa Esimesel telekanalil, mida kannab üle meilgi nähtav PBK. Pean tunnistama, et ei hakanud süžeesse süvenemagi, sest kaotasin kohe huvi, kui nägin alapealkirja «KGB CIA vastu». Kuid ühe seeria vaatasin siiski ära. Peaaegu kogu selle vältel arutasid KGB töötajad ja nende abikaasad Moskva Lenkomi teatri etendust «Junona ja Avos». See toodi lavale 1981. aastal ja selle aluseks oli Andrei Voznessenski poeem. Õigupoolest pakkus luuletaja oma loomingut kõigepealt Taganka teatrile, kus Juri Ljubimov oli juba lavastanud tema luule põhjal «Antimaailmad». Luuletajal ja lavastajal olid tihedad loomingulised suhted. Ljubimov tegi isegi Voznessenskile esimesena pakkumise Hamleti rollile, mille mängis hiljem Taganka lavastuses kuulsaks Vladimir Võssotski. (Muide, just äsja täitus Juri Ljubimovil 97. eluaasta. Ta on elanud üle peamised enda loodud teatri­epohhi kangelased Võssotski, Zolotuhhini, Voznessenski, jah, isegi Taganka teatri enda.) Kuid esteetiliste seisukohtade lähedusest hoolimata Voznessenski «Junona ja Avos» Ljubimovile ei meeldinud ning autor andis poeemi Lenkomi käsutusse. Seal tagati sellele lõppematu õnnelik elupõli.

Pisut enne Voznessenski surma kõnelesin temaga sellest Lenkomi tähelennust. Ta tuletas meelde paljusid oma luuletusi, sealhulgas neid, mida kirjutas aktuaalsetel teemadel ajakirjanduses, kuid kordas pidevalt: «Ma olen kogu elu kirjutanud ainult armastusest ja hinnanud selles maailmas ainult naiste arvamust!»

Ma mäletan hästi «Junona ja Avosi» esimesi etendusi. Mäletan sedagi, kuidas saal oli vapustatud selle finaalist: «Halleluuja armastusele, halleluuja armastusele!»

«Au NLKP-le!» kõlas meie kõrvus hommikust õhtuni. «Au armastusele!» oli midagi uskumatut.

Enne kui staažikas kagebeelane seriaalis koos tütrega etendusele suundus, arutasid nad kodus laua taga, et sellel on omajagu nõukogudevasta­suse mekki. Tõepoolest, kui lähemalt vaadata, siis ameeriklanna armus venelasse ja venelane ameeriklannasse. Seda nii vastutusrikkal hetkel, mil KGB pidas leppimatut võitlust CIAga. Polnud üldse oluline, et rokkooperiks saanud poeemis kõneldi Aleksander I valitsemisajast.

Muide rokkooperi vaenamine, keeld seda välismaal mängida ei olnud põhjustatud NSV Liidu ja USA suhetest, vaid sellest, et kogu etendus on läbi imbunud armastuse jumaliku päritolu ideest. Lõpus kõlav «Halleluuja» tõi pisarad silmi ka kõige paadunumal ateistil, kes siis ehmunult asus reeturlikest silmist pühkima nii ootamatut vetetulva. Seriaalis näidati katkendit etendusest Nikolai Karatšentsovi ja Jelena Šaninaga, nende taustale oli aga monteeritud vaatesaal, mida täitsid seebiooperi näitlejad.

Õieti tahtsin ma kirjutada sellest, et armastuse ponnistused ei ole kunagi viljatud, nad sünnitavad alati kannatlikkust ja suuremeelsust, heatahtlikkust ja andestamist. Ülimalt lihtne loosung «Make love not war», mis on pärit vististi Vietnami sõja ajast, on täna sama palju päevakorral kui toona. Kõik, mis on seotud tõelise armastusega, näiteks seesama Tartu Sadamateatri etendus «Armastan! Armastan! Armastan!», mida mängitakse pisikeses, aga järjekindlalt väljamüüdud saalis ja mille lavale toonud grusiin koos eesti trupiga kinnitab, et mitte ainult inimene, vaid ka koer, liblikas, jõgi, lehm, isegi hernehirmutis saab olemas olla vaid tänu armastusele – kõik see on tähtsaim repliik meie planeedi kõige tähtsamas kõneluses.