Jeesuse lugu proovisaalis
«Ma olen ka kõigest kolmas preester!» kajab üle Vanemuise töölissöökla ooperisolist Jaan Willem Sibula koolitet hääl.
«Sa näed välja nagu sada aastat Eesti mesindust!» on Sibula pisikeste silmade kohta käiv lause, mille peale ta end õigustama tõttab. Kolme minuti pärast algab rokkooperi «Jesus Christ Superstar» proov. Seal lubab endale naljatamist vaid üks mees: lavastaja Georg Malvius.
Malvius on laval Jumal
«Ma tegin nalja,» viskab lavastaja Malvius üle Vanemuise suure lava lause, mis peaks truppi rahustama. Ooperikooril on näod pikad. Just äsja on Malvius «Jesus Christ Superstari» muusikalisele juhile Tarmo Leinatammele justkui möödaminnes heitnud fraasi: «Ma tean, jah, et meil on väga halb trupp…» Lavastaja sõna on Jumala sõna. See tõdemus peegeldub ei mujalt kui trupi jahmunud nägudelt. Käib tavaline proov – neli tundi Jeesuse lugu. Katsetamisaega kultusrokkooperiga, millest tõotab sündida Malviuse meistriteos, on 11. juunini.
Malvius toimib nois välirokkooperi prooves, mis ennast viimaseid päevi teatri suurele lavale mahutavad, kui orkester. Oo, neid lavastaja kepsakaid tantsusamme – koreograaf Jüri Nael võiks kadestada! Tõsi, ses võimendatud muusika masinavärgis ei saaks ükski inimene ühtki märkust kuuldavalt välja karjutud. Nii ajabki Malvius asju tantsu või siis zhestide keeles: kui ikka Maarja Magdaleenat kehastav Liisi Koikson tuimalt ka Andrew Lloyd Webberi – Tim Rice’i noorpõlveteoses «Grease’i» Sandy Dubrowsky kõnnakut ja zheste teeb, paneb Malvius sõna otseses mõttes käed külge: artist rebitakse ossa. Ei mingeid malbe tooniga öeldud ümberkehastumispalveid, vaid ehtne käsumajandus.
«Okei, ma mängin ise sõdureid!» teatab Malvius lahkelt, kui preestrite osatäitjad aru ei saa, millal ja kelle järel nad lavale ilmuma peavad. «Sõdurite järel!» on lavastaja just äsja hõiganud, aga sõdureid pole kohal. Mängibki siis ise. Preestrid – Taisto Noor, Lauri Liiv, Jaan Willem Sibul ja teised – ilmuvad kõpsti! õigel ajal õigele kohale. Ooperikoor, mis muiduooperites mööblit kehastab, ummistab ses rokkooperis täiega lava.
«Hea ja lihtne – mina teen kõik, mida kästakse teha,» muigab Vaiko Eplik ehk siis Juudas kahe vaatuse vahepeal näitlejate suitsuruumis. Muu hulgas annab ta teada, et tool, mis apostlite stseeni ajal ootamatul kombel lavale veeti, markeerib elavat tuld. Rokklaulja teeb laval sõna otseses mõttes rolli. Malvius särab: «Vaiko on lavale sündinud!» Kiidab lisaks veel Lauri Liivi, kes õelikust preestrit mängib. «Ja see, mida teeb Alex…» õhkab Malvius Pontius Pilatuse rootslasest osatäitja poole. Alexander Lycke ülistamiseks napib sõnameistril Malviusel väljendeid.
Võõrvägi on tipptasemel
«Kaunismees» Stephan Hanseni eest kõneleb aga proov ise: see, et norra artist on Jeesus Kristust hea 476 korda mänginud, on kaugele näha. Pahupidi pööratud pilk taevasse ja vägevad zhestid on Hansenil selged: seda osa võiks mees une pealt mängida. «Kui teda esimest korda kuulsin, tundus, nagu ingel laulaks,» kiitis Malvius enne norraka Tartusse ilmumist. Tõesti – üksnes tiivad on tenorist «kaunismehel» puudu.
Ning filipiinlasest Rommel Singson elik Peetrus: imeline hääl ja uskumatult lühike kuju. Eriti võimendub Singsoni napp kasv pika Siimoni kehastaja Koit Toome kõrval: kummaline paar. Kuuldavasti pole Hansengi varem nii väikse Peetrusega ühel laval kultuslugu mänginud.
Jaan Willem Sibul kaob vahepeal kuhugi lava taha ära. «Jaa-aan Wille-eem!» kiunatab trupp väga häälekalt. Sibul laekub tüki aja pärast. Häbeneb. Punastab. Võtab koha sisse ja teeb oma fraasi auga ära. Kogenud artisti eelis.
Piitsahoobid järjekorras
«Süsteem peab olema!» kinnitab Jüri Lumiste – muu seas ka asjapulk – keset proovi innukalt valge paberilehega vehkides. Nimekiri «kes ja mis järjekorras Jeesukesele piitsahoobi annab». «Kaks korda ei saa keegi lüüa!» teavitab Lumiste ja kaob koori sekka nimekirja täiendama. Piitsade asemel on mustad jaanalinnusuled. «Kuhu me need tantsu ajal paneme?» ümbritseb koor tihke kihina lavastajat. «Hea küsimus, ma mõtlen sellele,» ütleb lavastaja. «Aga praegu unustage see ära!» Käsk on vanem kui koor. Mesilassumm vaikib.
Malvius hoos, trupp hoos, Leinatammest rääkimata. Vanemuise orkestrandid ja Ultima Thule on oreliviledena lavatagusesse dekoratsioonitaskusse üles rivistatud. «Viige see mees ära!» teeskleb Malvius meeleheidet, kui Leinatamm kooriga teksti harjutab, veiderdades dirigendikepiga vehib, põlvi nõksutab ja igasuguse töise meeleolu korrapealt hajutab. Hull naer laval.
Kuidas Jeesus lavaproovis ristile lüüakse? Tuuakse tool. Siis seisab «kaunismees» Hansen pisut aega käed-laiali-asendis, markeerib kannataja-nägu ja kõik. Trupp teeb püüdlikult tõsist nägu. Ei mingeid naelu, ei mingeid riste. «Ära karda, see on teater,» itsitas lavastaja juba enne proovi ja teeb seda ka pärast. Tal on tõsi taga.