Jeesus tuleb!

Ma ei tea, kuis armastada Teda/Kuidas olla, kuis läheneda Talle/Ta on ju vaid mees, lihtsalt üks mees/Ja mehi on ju olnud mu elus nii palju/Maga, ja me leevendan sind, rahustan sind/Salvides mürri su hõõguvale laubale/Maga, ja salv on mahe/Tule vastu sinu peas ja jalgades…
Teiegi teate ju seda imekaunist laulu, eks? Nõnda laulis 12. oktoobril 1971. aastal Mark Hellingeri teatris Broadwayl Maarja Magdaleena, kus esietendus Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice`i rockooper “Jesus Christ Superstar”. Pärast seda õhtut ei olnud maailm enam endine.
11. juunil, enam kui kolmkümmend aastat hiljem, esietendub “Jesus Christ Superstar” Tartus, Eestimaal.
Ma mäletan tänaseni ülihästi esimest korda, mil ma “Superstari” kuulsin. See oli 1972. aasta suvel Tänassilma külas Harjumaal, kus elas üks mu hea sõber, Tursa Jürka.
Tursk oli kõva tegija. Tal oli kodus igasuguseid põnevaid asju – kirjutusmasin, vanaaegne mootorratas, mida ta Maanteede Valitsejaks kutsus, ning stereomakk. Stereomakki ei olnud tollal kaugelti igal mehel.
Kuna sõber Jürka ka pidevalt miskisuguste kirikutegelaste ja isemõtlejatega läbi käis, sigines talle ühel päeval lint “Superstari” salvestusega. Ja peagi oli tal meile, oma sõpradele, kätte anda ka rockooperi tõlge. Ainuüksi selle tekst, mäletan, lõi mind pahviks.
Ja siis korraldaski Jürka ühel õhtul enda pool lähematele sõpradele “Superstari” ühiskuulamise. Ning see on jäänud tänaseni üheks eredamaks kontserdielamuseks mu elus. See oli võimas, ülim, see oli kirjeldamatu!
Mõelda vaid, mis küll kõik annaks, kui saaks s e d a ise oma silmaga näha – nii õhkasime meie, tollased nõukogudeaja teismelised, üsna üksmeelselt. Et keegi meist kunagi pääseks “Superstari” Ameerikasse vaatama, see oli mõistagi täiesti mõeldamatu. Veel enam, et see kunagi Eestis võidakse lavastada. Sellest ei osanud keegi tollal isegi mitte unistada.
Esietendusest möödunud enam kui 30 aasta jooksul on “Superstari” lavastatud paarikümnes riigis, sh Keenias, Simbabwes, Iisraelis, Mehhikos… Lõuna-Aafrika Vabariigis keelati etendus siiki võimude poolt ära, sest leiti, et see mõnitavat religiooni. 1973. aastal valmis Ted Neeleyga peaosas samanimeline film. Ehkki ka Neeley on väga hea laulja, on Jeesuse osa kõige tuntumaks esitajaks siiski tänini jäänud kõrgehäälne ja dramaatiline Jan Gillan, legendaarse rokiasuruse Deep Purple solist.
“Jesus Christ Superstar” on veel tänagi üks mu lemmikuid. Seetõttu loodan, et mõistate mu kannatamatust, et sellest praegu siin, vahetult enne esietendust räägin. Sest ma lihtsalt ei suuda kuidagi kohtumist oma armastatuga ära oodata. Ma põlen igatsusest kuulata taas neid surematuid laule ning näha sündmusi, mis on nii mõõtmatult mõjutanud inimkonna käekäiku.
Tulge teiegi! Ja ma luban, et keegi teist ei pea pettuma. Sest “Jesus Christ Superstar” lihtsalt o n ülim. Ülim, mida üldse lavalaudadele võidakse tuua.