Jeesus Stephan Hansen ristil: «Neetud lugu, nüüd tuleb küll striptiisishow!»
Jeesuse kannatused on näitleja omade kõrval tühiasi: kui jumalapoeg veeti ristile vaid korra maise elu jooksul, siis «Jesus Christ Superstari» nimiosaline Stephan Hansen on sama kogenud 484 korda. Seda etendustel. Aga lisage siia veel kõik mõeldavad proovid. Te ei tahaks seda järele teha.
«Tõesti, sellel ristil on veidi jube olla,» muigab pikajuukseline kaunismees kaks päeva enne viimast Eesti-mängukorda. «See on hirmutav ning teatav kurbus kestab ka kaks-kolm tundi pärast etendust – siis ei talu ma ühegi inimese puudutust.» Neljameetrisel ristil kõõlumist ei tahaks ilmselt keegi ise proovida, eriti kui arvestada, et kaadervärk kõigub. Ja valdavalt on Tartus etenduste aegu valanud paduvihma ning olnud jõhkerkülm ilm. Ja juhtumisi pole ristilviibija just eriti soojadesse vatukatesse rüütatud. Ning teinekord unustavad lavamehed risti kindlalt kinnitada, mistap artist koos ristiga edasi-tagasi kiigub. Lihtsalt.
Eestis ka viimast korda Jeesus
«Neljapäevasel etendusel, kui oli jube külm, ja ristil olles näis, et sajab lund, mitte vihma, oli eriti õudne – olin täitsa depressioonis,» räägib Stephan. «Aga tegelikult see väljas mängimine mulle meeldib, eriti see taevas. Esietendusel, kui nägin üle publiku musta vihmapilve lähenemas, mõtlesin vaid üht: «Hakkab sadama!» «Ja siis teine kinnismõte – tead küll, see valge niudevöö – kartsin, et see lihtsalt langeb mul seljast. Olin unustanud aluspüksid jalga tõmmata ja kujutasin hästi ette, kuidas ma ihualasti publiku ees seisan. Mõtlesin: neetud lugu, nüüd tuleb striptiisishow!»»
Jõhkerkülma prooviperioodi aegu külmetas Stephan ära oma kurgu ja passis kõik see aeg, paks sall kaelas, ja antibiootikumid taskus. Tõvele vaatamata keeldus proovides soojadest rõivastest ja tolknes vapralt nii laval kui ka ristil. Professionaalsuse küsimus. Vastu viimaseid etendusi andis tõbi tagasi ja Stephan särab. «Usun, et tegin Eestis Jeesust viimast korda elus.» Näitleja idamaise lõikega silmad on rõõmu täis. Kiire rüüp kokakoolat. «Jah, see on kummaline, et olen 484 korda Jeesust mänginud,» naerab Stephan. «Arvan, et nüüd on Jeesusega kõik. Igaveseks.»
Koguarv on ühe artisti tarvis tõesti üüratu ja kui lisada Stephani «Jesus Christ Superstari» mängukordadele veel prooviaeg – kokku üheksa kuud -, siis hakkab see küll mõistusele käima. «Nii arvan minagi, et imelik.»
Eestlased on muretud – mis tuleb, see tuleb
Jeesus Jeesuseks, aga mis iganes – lähiajal lubab Stephan muusikalivormis mitte piuksugi laulda. Eelistus number üks on sedakorda siis näitlemine. Mitte et tal Eestis muusikalitegemine meeldinud poleks – vastupidi. «Mulle tõesti meeldib Eesti,» kiidab ta kätega vehkides. «Olen üritanud keelt õppida – et kolmkümmend uut sõna iga päev; aga kui neist olen püüdnud lauseid moodustada, siis – see on lootusetu.»
Millised sõnad? «Pruugikaast!» venitab Stephan uhkelt. Et siis prügikast. «Sulaaraahaautomaat!» on teine, millega naisfännide lemmik iga eesti naise suutvat trupikaaslaste sõnul nõrgestada. Naer.
«Aga mis eestlastesse puutub, siis olete kuidagi muretu suhtumisega. Nagu lõunaeurooplased. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Suhtumine – mis tuleb, see tuleb. Eestlased ei võitle edu nimel ja koha pärast nagu skandinaavlased.»
Ja seegi on tal selge, et kui eestlased pidutsevad, siis kohe 24 tundi järjest. Kindel asi, mida Stephan aga Tartu-perioodist õppinud on – kannatlikkust ja rahulikkust tööprotsessis. «Skandinaavias teeb helimees ka üht nuppu liigutades näo, et on jube hõivatud ja asjalik,» räägib Stephan. «Eestis aga – kui ikka pole midagi teha, istuvad mehed, käed rinnal risti, ja ootavad. Kui sa ei tee midagi, siis sa ka ei tee midagi. Ja kui tehakse, siis tehakse vaikselt ja märkamatult töö ära. Ei mingit teesklust ega dramaatilist etteastet stiilis «oh, kuidas ma teie heaks pingutasin». See on hea stiil, aga kui sellega pole harjunud, siis on see imelik.»
Tänaseks on Stephani Eesti-aeg otsas. Eile varahommikul, pärast viimast etendust, kihutas ta Norrasse tagasi. Ja juba eile pidi ta Oslos ka kontserdilavale astuma. «Aga – ma tulen kindlasti tagasi.» Muide, see juhtub varem, kui keegi praegu ette kujutab.