Jeesuke trollidemaalt

Norrast pärit Stephan on muusikali «Jesus Christ Superstar» nimiosa laulnud Oslo ja Stockholmi lavastustes juba 476 õhtul. 7. aprillil, lihavõttenädalal saab Stephan 33aastaseks. Nii et juunis etenduvas Vanemuise lavastuses ilmutab ta end rahvale just selles õiges Jeesuse-eas!

Oled Webberi supermuusikali jumalapojana lavale astunud 476 korral. Oled sa superstaar?
Absoluutselt mitte. Webberi ja Rice’i muusikal suhtub superstaarindusse ju irooniliselt. Kas Jeesus oli superstaar, on seal Juuda küsimus. Tema meelest oli Jeesus nõrk, rohkem inimese kui jumala moodi. Minu eesmärk pole olla iga hinna eest superstaar.

Londoni ja New Yorgi muusikalilavad sind ei ahvatle?
Kuulsad muusikaliteatrid on orienteeritud seeriatoodangule. Pole vahet, kas lähed «Mamma-Miat» vaatama Londonis või New Yorgis: lavastused on identsed, peaosatäitjad olgu karva pealt samasugused. Huvitavam on kaasa teha mõne vähem tuntud teatri päris uues lavastuses kui mõne staari asemel 10 aastat mängitud tükis.

Kes olid sinu poisipõlve superstaarid?
Sting ja Prince. Kuulasin ka palju muusikaliplaate.

Kas Jeesus suudab veel võistelda tänaste popkultuuri- ja poliitikaikoonidega?
Eks tal raskeks läheb, kui mõelda, et veel enne 7. eluaastastat on lapsed näinud paarikümmend tuhandet popvideot. Aga alati on ka neid noori inimesi, kes ühel hetkel tahavad sügavamalt enesesse vaadata ja maailma asjadest aru saada.

Mis tunne oli esimest korda Jeesusena lavale astuda?
Suu kuivas. Muidu ma kohvi ei joo, aga siis sokutas keegi mulle lisaks pihku veel Battery jõujooki, kus kõvasti kofeiini sees. Sain sellise suraka, et läksin Jeesusena lavale tõelises elektrišokis!

Mida oled teinud, et Jeesusena veenvam välja näha?
Pärisin vist oma seitsmekümnelt inimeselt, millisena nemad Jeesust ette kujutavad. Millised tundeid ta neis tekitab, milline ta välja nägi, kuidas lõhnas? Püüdsin siis seda pilti oma pildiga Jeesusest klapitada. Raske oli — nagu Jeesusel endal — kõigi ootustele vastu tulla, sest inimeste nõudmised talle olid nii erinevad.

Mis oli kõige raskem?
Jeesus oli ülikõhn, mina seda ju pole. (Naerab.) Mitu korda olen püüdnud kaalust alla võtta. Nüüdki olen jälle dieedil. Ka ei taha lavastajad, et ma karvane oleks. Skulptuuridel-maalidel pole keegi näinud ta kehal ihukarvu. Vahepeal kasvan jälle «normaalselt» karva, aga eks nüüd tule raseerimine ette võtta.

Kas Jeesuse osa tõi sind usule lähemale, pani end sügavamalt piiblisse lugema?
Jah. Olin piiblit muidugi ka varem lugenud, aga ma ei kasvanud kristlikus perekonnas. Olgugi et Norras kuulub 80 protsenti rahvast riigikirikusse.
Lasin end ristida 26aastaselt Stockholmis õppides. Norras polnud mul usklikke sõpru, Rootsis sattusin aga töötama sealse tähe Carolaga. Tema tiimis, nagu ka teatris, oli palju kristlasi. Jäin nende arutlusi kõrvalt kuulama ja ühel päeval tundsin, et olen selleks valmis…

Miks eelistasid õpinguteks Rootsit Norrale?
Meil Norras pole kooli, kus õpetataks ühteaegu lauljaks ja näitlejaks. Göteborgi ülikoolis võetakse sellele erialale üle aasta vastu vaid kuus üliõpilast — mul vedas! Enne seda olin õppinud neli aastat Stockholmis psühholoogiat.

Kas Jeesuse-mäng on su põhiline elukutse ja elatusallikas?
(Muheleb.) Ehk elukutse, aga kas just elatusallikas? Riigiteatris ei maksta just palju, rohkem teenin igasugu jõulu- ja muusikalikontsertidega. Ühemeheshowdel olen laulnud ka näiteks prantslaste Jacques Brelli ja Charles Aznavouri laule.

Sinu lemmiklause «Jesus Christ Superstarist»?
«Mis pidi algama, seda mina ei alustanud.» Sel hetkel mõistab publik, et Jeesus ei näe endas rohkemat kui kõigest inimest.

Milline on sinu jaoks Webberi & Rice’i muusikali sõnum?
Kui ma neli aastat tagasi alustasin, pidasin seda rohkem Juuda looks, nüüd aga samastan end rohkem Pontius Pilatusega.

Milline on Norra ja Rootsi lavastuse sõnumi erinevus?
Stockholmis tuli muusikal lavale vahetult pärast musta 11. septembrit. Muutunud maailm ise andis muusikalile uue mõõtme.

Jeesus sündis puusepa perre, aga sina?
Olen tavalisest töölisklassi perekonnast, mitte just väga kultuursest. Mu vanemad eriti teatris ei käi, kui ehk korra aastas, aga muusikale nad ei vaata.

Aga trööstiv ja ustav Maria Magdaleena, oled sa sellise leidnud?
Ei, ma pole veel abielus.

Millega seoses sa Eestist esimest korda kuulsid?
Lugesin vist ajalehtedest, kuidas eestlased kokku tulid ja laulsid oma vanu rahvuslaule… Oli vist aasta 1989, mina veel üsna noor. See tundus nii romantiline ja võimas nagu mõni muinassaaga.
Olen Eestis alles esimesi päevi, aga Rootsi ja Norraga võrreldes tundub, et eestlased oskavad vaikselt kuulata. Te näite kuidagi väga rahulikud, ei trügi kohe oma arvamusega sisse sõitma.