Jeanne d’Arc tuleriidal
ARTHUR HONEGGERI oratoorium “JEANNE D’ARC TULERIIDAL”: Vanemuise sümfooniaorkester, koorid ja solistid ANU TALI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 11. V.
Eelmisel kolmapäeval lõpetasid oma hooaja Eesti Kontsert ja teater Vanemuine helilooja Arthur Honeggeri ja Paul Claudeli (tekstide autor) oratooriumiga “Jeanne d’Arc tuleriidal” (1935). Selleks puhuks oli Estonia kontserdisaali lavale üles rivistatud aukartustäratav hulk muusikuid: Vanemuise teatri ooperikoor ja sümfooniaorkester, Tartu Poistekoor, Tartu Noortekoor ning näitlejate ja solistidena Mirtel Pohla (Jeanne d’Arc), Hannes Kaljujärv (Vend Dominicus), Gert Raudsep, Jaak Prints, Alla Popova (sopran), Merle Hillep (sopran), Valentina Kremen (metsosopran), Jan Oja (tenor) ja Aare Saal (bariton). Etenduse lavastusliku külje eest oli hoolitsenud Jaak Prints ning kogu seda suurt kaadervärki juhatas muljetavaldava kindlusega dirigent Anu Tali.
Honeggeri oratooriumi puhul on tegemist äärmiselt sisutiheda teosega, milles põimuvad omavahel usuline fanatism, patriotism, võimurite närused poliitilised mängud ning üldisemalt headuse ja kurjuse igikestev võitlus. Eestlase jaoks võib Jeanne d’Arc tunduda üleheroiseeritud ajaloolise isikuna. Pole ju eestlased kunagi Jumala nimel lahingusse tormanud ega pole meil ka pühakuteks löödud rahvuslikke kangelasi erinevalt paljudest teistest Euroopa rahvastest. Põhja-Prantsusmaal ei leia ka vist ühtegi linna ega küla, kuhu poleks püstitatud Jeanne d’Arcile mälestusmärki. Samas peab möönma, et prantslastel on tema näol olemas kangelaskuju, kelle elu ja saatus on mõjutanud kogu riiki ning kelle tegudest on ammutatud vaimset jõudu arvukate inimpõlvede jooksul tänapäevani.
Prantsusmaa kuulsaima tütre ajaloolist rolli on pea võimatu lahutada üksikosadeks, et saada lõplik vastus küsimusele, kes Jeanne d’Arc õigupoolest oli. Oli ta usufanaatik, ketser, nõid, suur väejuht, patrioot, ohver või pühak? Ühest vastust on raske anda ja tundub, et ka Honeggeri-Claudeli teos ei püüa luua ammustel aegadel toimunust ühest pilti. Seega jääb kuulajale vabadus kujundada välja oma kujutelm Jeanne’ist.
Oratooriumi osatäitjatest avaldas ehk enim muljet Mirtel Pohla Jean d’Arci kehastamine. Kogu teksti esitas näitlejanna äärmiselt nüansirikkalt, läbitunnetatult ja noorusliku kirega. Hannes Kaljujärv Vend Dominicusena esindas aga kiretut keskaegset kroonikut, kelle metalne, hauataguse varjundiga tõde kuulutav hääl lõikas läbi kuulajate luu ja liha. Oratooriumi üks halastamatumaid ning samas esitajate poolt üks paremini välja mängitud episoode oli neljas stseen (“Jeanne loomade ette heidetud”), kus avaldub inimlik kohtupidamine kogu oma kurjuses, viletsuses ja saamatuses.
Orkestri, koori, solistide ja näitlejate head koostööd ning ühtset tunnetust oli tunda kogu ettekande jooksul, vaatamata tohutule hulgale sõnalistele repliikidele ja muusikalistele numbritele, mis olid põimitud sidusaks tervikuks.
Nagu eespool mainitud, on Honeggeri teos äärmiselt sisutihe, sellest arusaamine on tekstiraamatu toeta üsna keeruline. Tekstivihikut õnnestus kontserdi ajal jälgida aga ilmselt vaid vähestel esimestes ridades istunutel, kellele pisut lavavalgustust kumas. Seetõttu oleks targem olnud lisada saali tekstiraamatu lugemiseks pisut valgust või kuvada esinejate kohale elektrooniline tabloo prantsuse keeles kõlanud vokaalnumbrite tõlkega (nagu seda tehakse ooperis), sest ei ole ju võimalik nõuda kõigilt kuulajailt prantsuse ja ladina keele oskust.
Honeggeri muusikaline draama, mis on läbi imbunud kiriklikest sümbolitest, saavutab kahtlemata suurima mõjujõu ja leiab loomuliku kõlaruumi siis, kui seda kantakse ette mõnes sakraalehitises või vabas õhus. Estonia kontserdisaali suurusele vaatamata jäi mulje, et ka Eesti üks suuremaid kontserdisaale jääb kohati vaimule ehk sedavõrd mastaapsete süžeede ja ideede kehtestamiseks kitsaks.
Igal juhul oli teose ettekande näol tegemist julge ning hästi õnnestunud ettevõtmisega, mille eest tegijad pälvisid publiku poolt teenitult hea vastuvõtu ning marulise aplausi. Seda enam oli allakirjutanu arvates dirigendist kummaline ja täiesti ülearune ühe oratooriumis sisalduva koorinumbri ettekanne lisaloona. Kui oratooriumi lõpus on kõlanud viimased sõnad (“Ei ole suuremat armastust, kui et sa annad elu selle eest, keda armastad”) ning Jeanne põletatud ja tema hing on taevasse tõusnud, pole mingisugust vajadust veel midagi üle rõhutada või tähtsustada.
See, kes jaksas lõpuni kuulata poolteist tundi kestva suurvormi ja mõtestada ning mõista selle aja jooksul kuuldut, ei vaja rohkem täiendavaid selgitusi. Teatris ei kiirusta ju näitlejad etenduse lõpus pärast aplausi ette kandma mõnda eredamat näidendi stseeni. Pole lihtsalt kombeks. Samuti ei olnud lisalooks vajadust Honeggeri teose puhul. Selliselt lõppenud esinemine lõi allakirjutanu jaoks ilmselge mõra tervikmuljesse ja sunnib paratamatult küsima, kas dirigendi soov oli luua oratooriumi esituse näol üks lahutamatu kunstiline tervik kõigi oma allhoovuste ja interdistsiplinaarsete seostega (ajalugu, religioon, dramaturgia, deklameerimiskunst, muusika jne) või sooviti lihtsalt ühe suurejoonelise heliteose kõrgtasemel ettekannet paljude Eesti Kontserdi ja Vanemuise teatri muusikaürituste pikas reas hooajal 2004/2005?