Janek Joost lennutab Lotte lõunamaale

Viis aastat Tartus draamanäitlejana leiba teeninud Janek Joosti käe all jõuab täna õhtul Vanemuise teatri suures majas esietenduseni lastelugu “Lotte reis lõunamaale”.
Lavastajadebüüdi teinud Joost saabub Shakespeare’i kohvikusse Linnalehele intervjuud andma koos oma kolme ja poole aastase poja Oskariga. Punapäine poiss ronib esialgu isa kõrvale toolile ning jääb laual põlevat paksu küünalt silmitsema.
Andrus Kiviräha kirjutatud Lotte lugu pidi Vanemuises Joosti sõnul esietenduma juba tunduvalt varem, kuid lükkus aina edasi. “See lugu tiksus ja tiksus. Mõte sai tegelikult alguse juba kaks aastat tagasi, kui Vanemuise balletijuht Mare Tommingas minu juurde tuli ja küsis, et kas ma tean seda Lotte lugu,” räägib Joost värske lastelavastuse sünnist. “Esialgu oli jutt pigem rollipakkumisest, kuid mingil hetkel hakkasin mõtlema, et võiksin proovida seda ka ise lavastada.”
Heledapäine Oskar on selleks ajaks jõudnud kohvikulaual kaunistuseks olevad pisikesed kivikesed kõik küünlarasva sisse puistata ning isa hakkab neid sealt jälle näpuga välja urgitsema.
“Kui ma püüdsin seda lugu teatrilaval ette kujutada, siis esialgu oli see päris raske. Hetkeks tekkis isegi tunne, et see on minu jaoks liiga keeruline. Raamatus on ju nii palju erinevaid maailmasid. Või näiteks lennukisõit. Multifilmis pole ju mingi probleem lennuk õhku saada, küll aga laval. Aga kui Kersti Heinloo pakkus välja pöördlava idee, hakkas asi vaikselt peas kerima,” meenutab Joost. Selleks ajaks on Oskar juba laua alla roninud ning annab sealt teada, et tal on kõht tühi.
“Sul on kõht tühi?” imestab isa. “Aga me pidime ju pärast kodus sööma?”. “Ei, ma tahan siin makaronisalatit,” jääb väike Oskar endale kindlaks. “Tead, mis teeme, räägime jutu ära ja siis läheme sööma,” ütleb isa, mille peale Oskar näpuga baarileti poole näitab ja midagi nina alla pobiseb. Makaronisalat jääb siiski tellimata ja me saame juttu jätkata.
“Tegelikult ma kartsin väga seda vastutust ja tööd oma kolleegidega, aga mingis mõttes oli see ikkagi ka väljakutse. Huvitav oli asjaolu, et kuigi ma tegin samamoodi teatritööd, tundus mulle, nagu ma oleksin “teisel pool”. Ja kui ma püüdsin mõnda kohta näitlejatele ette mängida, siis ei saanud ma sellega absoluutselt hakkama,” räägib Joost prooviperioodist. “Ma kujutan ette, et esimeses proovis, kus lavastaja peaks väga tugev ja usutav näima, olin ma üsna ebakindel. Ma teadsin algusest peale, et hakkan väga palju arvestama kolleegide arvamusega ning selles mõttes on see kindlasti olnud meeskonnatöö,” jääb Joost tagasihoidlikuks.
Omamoodi huvitav lugu on Joosti sõnul ka lavastuse kunstnikega, kelleks on EMA tudengid Marion Undusk ja Sirly Oder. “Mina leppisin nendega selle töö kokku juba aasta tagasi ja siis ei teadnud neid veel keegi. Aga siis kutsus Andres Dvinjaninov nad Nukuteatrisse ja nüüdseks on nad juba teinud lavakujunduse nii “Hulkur Rasmusele” kui ka “Frankensteinile”,” räägib Joost ning arutleb naljaga pooleks teemal, et kas need on nüüd “Dvinni tüdrukud” või “Joosti tüdrukud”.
Kuidas lavastus lastele meeldima hakkab, ei oska Joost ennustada, kuid vähemalt Oskar hakkas küll pärast proovis käimist kodus nähtud stseene etendusest järele tegema. “Selle näidendi õpetlik iva on ehk selles, et sõpru tuleb alati aidata. Mulle endale aga meeldib see, et tegu on üdini positiivse looga, kus puudub igasugune kurjus,” ütleb Joost. Oskar teatab selle peale aga, et tal on saapapael lahti läinud.
Kas aga lavastajatöö tulevikus järje saab, ei oska Joost öelda. “Pärast käimasolevat hooaega lõpeb mul Vanemuisega leping ning ilmselt saab minust vabakutseline näitleja,” ennustab Joost. Küll aga tahab ta järgmisel aastal lõpetada magistrantuuriõpingud EMA Kõrgemas Lavakunstikoolis.
Lisaks lavastajatööle on viimased kaks kuud olnud Joostile erilised ka selle poolest, et kodus ollakse Oskariga kahekesi – elukaaslane Kersti Heinloo on juba augusti lõpust Inglismaal, Brightonis, kus ta õpib filmindust. „Aga ega ma selle prooviperioodi kõrvalt eriti tähele ole pannud, et me nüüd järsku kahekesi oleme jäänud. Lihtsal pole aega olnud märgata,“ ütleb Joost intervjuu lõpetuseks, paneb Oskarile jope selga ning läheb ilmselt koju salatit sööma.