Jan Uuspõld armatses ja filosofeeris

Janne Nurmik, Meie Maa

Üks päev prantsuse filosoofi ja entsüklopedististi Denis Diderot’ elust avanes kultuurikeskuse lavalaudadelt teatri Vanemuine etenduse „Vabamõtleja” vaadanuile.

Näitetüki kirjutanud Eric-Emmanuel Schmitt on tuntust kogunud ka siinse saare publiku hulgas.

Tema sulest kirjutet sai Kuressaares hiljuti nautida Rakvere teatri menutükis „Oscar ja Roosamamma”. Kes vaatamas käis või Schmitti lugenud, teab tema tekstide sisukust ning mõtteainele andvust. Nii ka seekord „Vabamõtlejas”.

Lavatüki tekstis ei tulnud pettuda. Huumoriga pikitud tõsiseid ja eksistentsiaalseid fraase paisati lavalt saali kui kunstlumekahurist lund. Ainus kurb tõsiasi seejuures oli see, et ühtki neist ei käsitletud lõpuni. Jäid tunded iseenda mõttelaadile otsa vaadates, seda häbenedes, selle pärast punastades või piinlikkust tundes. Vahest see oligi Schmitti eesmärk?

Uuspõld ja moraal

Diderot’ kehastas vaatemängus Jan Uuspõld, kes enim populaarsust kogunud televisiooni vahendusel, varjutanud oma näitlejaandeid rullnokliku ja laaberdavalt sisutu mehe imidžiga. Need juurdunud muljed jätsid kahjuks nii mõnegi muidu teatrit armastava inimese seekord teatrisse tulemata.

Kuid prožektorite valgus ja näitlejannade ilu laval äratas ning tõi esile Uuspõllu loomulikkuse ja võimed näitlejana, mida on raske uskuda, kui pole ise näinud. Julgen küll soovitada – Uuspõldu tasub teatrisaali vaatama minna, kas või eneses loodud tõe kummutamiseks.

Etendus kulgeb mänguliselt ja on täis koomilisi situatsioone. Kõik tiirleb küsimuse ümber, millele inimkond on vastuseid otsinud tuhandeid aastaid – mis on moraal? Kunst olla õnnelik? Vabameelsus? Vaba olemine, vaba tahe? Kes keda kontrollib ja ohjab – mees naist, naine meest? Mida ja kui palju kellelegi on lubatud olemaks moraalne? Miks initsiatiiv armastuses kuulub meestele?

Miski siin taeva all ei muutu

Küsimusi tekib ja vastuseid otsitakse ühe mehe ja nelja erineva naise, nelja erineva suhte kaudu. On meeldimist, valetamist, petmist, reetmist, kavaldamist, kahtlustamist, armatsemist ja filosofeerimist.
Kogu lavalise virr-varri juures ei muututa labaseks ega vulgaarseks, kõik jääb piiripealseks.

Jan Uuspõld laval oma täielikus hiilguses tundub usutav ning tõepärane. Ainus, mida ei taju, on tõeline kirg. Viimast peaks olema Diderot’ ja portreekunstnik Anna Dorothea Therbouche’i (Helena Merzin) vahel. Aga saali seda ei kiirga.

Et nähtus ei olnud tegemist Diderot’ tõsielul põhineva looga, vaid ikkagi Schmitti ettekujutusega tema elu ühest päevast, tõestab fakt, et Schmitt õppis ülikoolis filosoofiat ning oma lõputöö kirjutas ta Diderot’st. Tema jaoks on Diderot kõige huvipakkuvam prantsuse filosoof, kelle isiksuse ja mõttemaailma on näitekirjanik põhjalikult läbi uurinud.

Schmitti kirjutise põhjal jääb Diderot’st küll mulje, justkui olnuks tegemist mõtleva, kirjutava ja haritud inimesega, kelle ihus möllab liiderliku elumehe iha ja kirg.

Etendust jälgides tajud uskumatut – vaatad 18. sajandi lugu ja näed selles 21. sajandit täies hiilguses. Ja siis tõded endamisi, et miski siin taeva all ei muutu. Sügavam olemus suhtes mees-naine ning vastuste erinevused südametunnistuse toas, moraal, on ja jäävad, olgugi väikeste nüanssidega.