Jan kasvatab pagasit

Priit Pullerits, Postimees-Arter

Sõnulseletamatu koomikuandega Jan Uuspõld on jõudnud seisu, kus enamik kõrvaltvaatajaid ei saa enam aru, milline on ta tegelik nägu. Ehk millal ta mängib ja millal mitte. Kas teie teate seda?

Jan Uuspõld läheb Tartusse. Mitte ainult peagi linastuvas filmis, vaid tegelikult ka. Eraelu mõttes on baaslinnaks – just nii ta ütleb – Tallinn, kus on naine Marion ja peagi kaheseks saav Fred. Tallinnas on ka draamateater, üks leivaisasid. Teine leivaisa, Vanemuine, on Tartus.

Ja kolmas leivaisa – selle tekkest saab teada järgnevast usutlusest.

Tallinna ja Tartu vahel kohtab Uuspõldu bussis või rongis, enamasti varahommikul või keskpäeval. Bussis, neis kahekordseis, on nüüd tema sõnul super see, et WiFi, traadita internet, on sees, nii et saab uudiseid lugeda ja MSNis olla, suhelda ja tööasju ajada.

Tegelikult pole «Jan Uuspõld läheb Tartusse» sugugi Eesti esimene road-movie. Tartu-teekonnast on varemgi üks film tehtud, mäletate?

Jah, «Keskea rõõmud». Olen varemgi maininud, et on ekslik väita, nagu oleks Uuspõllu film esimene road-movie.

Ja siis tuleb teleekraanidele «Jaan Zorro on tagasi», mis näitab, et kui Uuspõld teeb koomuskit, saab sellest üle-eestiline sündmus. Olete sellise rolli ja staatusega rahul?

Ega sinna pole miskit teha, kui mulle koomiline sarm on antud.

Kuigi ütlen ausalt, et huumoritaju on mul üsna nigel. Aga kui ma [nalja] tegema hakkan… ma ei tee väga teadlikult, lihtsalt teen ja siis võib-olla kukub naljakas välja.

Kui ma «Ürgmeest» hakkasin tegema ja teksti lugesin, siis ma ei naernud mitte ükski kord. Alles siis, kui publik oli saalis, sain teada, et see on koomiline.

Võib vist olla üksjagu häiriv, kui teie tõsisemad tööd sugugi sama palju kõneainet ei paku. Kui palju see hingel kripeldab?

Ka tõsisematele rollidele on alati publikut jätkunud. Ma pole suurt vaevelnud selle käes, et inimesed ei tuleks neid vaatama. Kui «Mesimeest» on pea 70 korda tehtud, teeb see kokku suure hulga inimesi. Eeldan, et nad pärast etendust paar sõna ikka muljeid vahetasid. Nii et ei saa öelda, et tõsisemad rollid poleks kõneainet pakkunud. Ja ma ei pea ühte või teist publikut sugugi paremaks ega halvemaks.

Kunas tuli äratundmine, et teist võiks näitleja saada?

Esinemise soov on mul alati olnud. Aga mõte, et võiksin näitlejaks saada, tuli malevas. Meil oli Noarootsis bläkk-rühm. Seal oli komandör minu vanem sõber – kes oli minu suunaja ja õpetas mulle kitarrimängu, õpetas mind lugema – Kristjan Otsmann. Temaga oleme mitu puuda soola ära söönud.

Seal malevas olin järjekordset tubateatrit tegemas, lihtsalt improviseerisin, ja siis inimesed naersid. Kuulsin esinemise ajal poole kõrvaga, kuidas Kristjan ütles, et tulevane lavaka tudeng. Mina ei teadnud lavakast midagi, olin just põhikooli lõpetanud.

Hiljem hakkasin uurima, kuidas lavakasse saab, kas lihtsurelikud võivad üldse minna.

Mismoodi avastasite endas koomikuande, seda enam, et enda sõnul on teil naljaga lood kehvad?

Ses mõttes kehvad, et tajun üksnes intuitiivselt, et mõistan nalja teha. Kui ma improvisatsioonilise kava koostan, oskan seal paika panna ainult üksikud punktid, millest milleni pean jõudma. Aga päris naljastsenaariumi või humoreski kirjutada pole ma suutnud, kuigi olen proovinud.

Aga millega te oma naljad siis ära teete?

Seda ma ka ei oska öelda, kas miimikaga või kehakeelega või verbaalselt. Need kõik kokku. Mul on olnud üks kava, kus lähen lavale ja ei ütle ühtegi sõna, ja seda 15 minutit. Aga inimesed ikka naersid kogu aja. Püstitasin endale ülesande eksperimenteerida, ja see õnnestus. Kui läksin lavale, siis seisin seal ja kuulasin, mis toimub. Kuulasin hääli ja inimesi… südamega.

Mu meelest on nalja raske teha, sest kui nali ei õnnestu, on tulemus kurb ja traagiline. Kui sageli on teid saatnud kartus, et äkki ebaõnnestute?

Kui aus olen, siis ma ei lähegi nalja tegema. Lähen rääkima seda, mida tunnen ja mis vastab hetkel tõele. Kui see kukub välja naljakas, siis on see naljakas, ja kui ei kuku, on see midagi muud. Ebaõnnestumist siis just nagu ei saa olla.

Milline oli näitlejakarjääri algul teie motivatsioon?

Arvan, et tunnustuse saavutamine ja edevuse rahuldamine. Kindlasti tahtsin kuulsaks ka saada. Aga heal näitlejal ei olegi teist varianti – siis saad paratamatult kuulsaks. Vaevalt ma siis tahtsin halvaks näitlejaks saada. (Naerame.) Pigem võimalikult heaks.

Kuivõrd on teie motivatsioon nüüdseks muutunud?

Nüüd, kui pragmaatiliselt rääkida, ei oska muud suurt teha [peale näitlemise], ja peret on tarvis ülal pidada. Nüüd on nii. (Naerame.)

Kui palju publiku ootused teie valikuid mõjutavad?

Seni pole ma saanud repertuaaripoliitikat ajada, aga nüüd hakkavad käed natuke vabamaks minema.

Kindlasti on üks asi, mida inimesed väga ootavad, ja mida ei ole, ja mida ma nüüd kavatsen teha – mul on selleks isegi teater loodud. See on stand-up comedy, mis on äärmiselt raske žanr. See on asi, mida tahaks hakata ajama.

Esialgu mitte puhast stand-up’i, seda ma vast veel ei suuda. Aga mul on tunne, et inimesed janunevad selle järele. Tahaksin ajada sellist rida, et inimesed saavad kõhud ikka kõveraks naerda, aga samas saavad äratundmise elust, mingi iva.

Kus tuleb avalöök?

Seda ma veel ei tea. Häid kohti sellise asja jaoks leidub küll nii Tallinnas kui Tartus.

Tegelen sellega juba peaaegu pool aastat. Poolteist kuud tagasi jõudsin tegudeni, ise arvan, et märtsi lõpus peaks asi vilja kandma. No aprilli lõpus kindlasti.

Ükskõik kui palju teie kohta arvamusi küsida, ikka on teiste vahendusel raske sotti saada, mis mees see Jan Uuspõld on. Lihtne oleks öelda, et naljamees, aga see ei ole ju nii. Nii et seletage ise, mis inimene te olete!

Ma ei tea… Ruts Baumanil, populaarsel rahvakunstnikul, kes on mulle olnud suureks eeskujuks ja kellest ma kirjutasin lavakas referaadi, oli väljend «moemees».

See ei tähenda moekat meest või trendiahvi, vaid sõbralikku, abivalmis, ennast mitte paremaks pidavat inimest. Tahaksin olla midagi sellist. Mul on ka võib-olla olnud hetki, kui võim lööb pähe ja hakkan lollusi tegema. Siis olen Ruts Baumanit meenutanud, et tuleb maa peale tagasi tulla.

Teid tundvad inimesed on teid iseloomustanud: siiras, aus, hea näitlejakeha, iga rakk temast on nii elus. Olete nõus?

Aus olen üritanud küll olla. Juba mu isa ütles, et valetada ei tohi. Et iga rakk on elus… Eks ta nii peabki olema. Üks Soome näitleja ütles, et näitlemine tähendab sada protsenti kohalolemist. Olen ka proovinud laval sada protsenti kohal olla.

Negatiivse poole pealt mainiti, et olete kergesti ärrituv ja kergesti mõjutatav. Mis arvate?

Vastab tõele. Ma olen nagu plastiliinist. Minust annab voolida küll. Lavastajatele on see hea, aga elus endale mitte.

Ma olen kõrgevererõhuline. Ärritun siis – lähen täiesti endast välja –, kui keegi väidab minu kohta midagi, mis pole õige. Siis võin midagi ära lõhkuda. Vahel võin täiesti pisiasjade peale ka ärrituda.

Paljud loomeinimesed on olnud kimpus pahedega, mis on samas justkui andnud neile jumaliku hinguse loometööks. Kas teile möödaniku seiklused ka midagi sellist andsid?

Loomulikult andsid.

Luua saab midagi niiviisi, kui näitad reaalset asja, aga pead mingi nurga alt seda reaalsust võimendama. Seiklusrikast elu elades tulevad need nurgad iseenesest kätte: depressioon, lõbu… Lõpuks jääb ainult depressioon. Siis tuleb depressiooni põllult kõik ära korjata, mis võimalik. Viimaks jääbki ainult depressioon, põld on tühi, pole enam midagi võtta. Siis tuleb… uus leht keerata.

Paljud mehed on üritanud uut lehte keerata, aga pole suutnud. Kuidas teie suutsite ja mida oskate öelda inspiratsiooniks neile, kes endast jagu ei saa?

Julgustuseks ütlen seda, et tuleb endale aru anda, et kui elu on läila ja enam midagi ei paku, on alkohol ja muu end ammendanud. Kõik muutub üheülbaliseks. Aga see on eriline kaif, kui sellest välja tuled. Alguses on raske. Pool aastat ei oska midagi teha. Aga kui aasta on möödas, läheb maailm täiesti lahti. Hämmastav, kui palju leiad asju, mis on olnud käe-jala juures, ja mõtteid, mida saab hakata realiseerima, ja kui palju rõõmu tuleb, rõõmu tavalistest asjadest. Värvid kirgastuvad.

Kui seiklusrikast elu elades leidsite palju vaatenurki, siis kust leiate neid nüüd, tavalise normaalse inimese elu elades?

Neid vaatenurki pole jäänud vähemaks. Neid on isegi rohkem. Kuidas ma ütlen… ilu minus eneses on hakanud õilmitsema. Hästi tore on meenutada kõike seda, mis on kogetud, ohtlikke ja naljakaid situatsioone… aga vaadata seda soodomat ja komorrat kõrvalt, tribüünilt.

Mis on praegu te elu sisu?

Praeguse elu sisu kaldub järjest rohkem pere poole – mitte sellepärast, et naine just ruumi sisse tuli. (Marion Uuspõld pistab vahele: «Järjest rohkem hakkad sa tööd tegema, just vastupidi.») Jah-jah, tööd olen ka hakanud hirmus palju tegema, ei saa sellest lahti.

Kõige tuumalähedasemalt öeldes: kui sain 33, hakkas minus miskipärast tööle mootor, mida mul enne hämmastaval kombel üldse ei olnud – tuleb elada nii, et midagi su tegevusest säiliks, ka sulle endale. Sest kehaline areng hakkab nüüd ju kahanema, aga vaimne areng läheb täiesti lahti, ja see tuleb ära kasutada. Kuna kehaline areng kahaneb, ei ole kaugel aeg, mil ei jaksa enam igal õhtul etendust teha. Selleks peab olema kas või materiaalne pagas, et mitte minna igal õhtul rahva ette. Ühesõnaga, tuleb orava kombel vanaduspõlveks pähkleid koguda. Ma polnud varem selle peale mõelnud.

See laieneb mõtlemisele – et vaimne pagas oleks ka suurem. Et ma lollina ei sureks. Nagunii suren, aga tahan, et see viimane sekund, kui ütlen viimaseid sõnu, et ma sel hetkel loll ei oleks. (Naerab.)

Mis on teid sundinud palju tööd rabama?

Raske on rattast välja saada. Mul on üks väga suur viga: ma ei oska ei öelda. Aga vaikselt õpin seda. Tuleb hakata selekteerima. Kõike seda tööd, mida pakutakse, ei jõuaks ma ära teha. Tahan pigem olla sõprade hoidja: Vanemuine on mulle sõber, draamateater on sõber, samas tekib oma monoteater. Mul on alati lihtsam ära teha kui ei öelda. See ei-ütlemise latt on nii kõrgel, et ma ei suuda sellest üle hüpata. Saaks kuidagi selle lati alla tuua.

Kuhu need töö viljad panete?

Fondidesse. Las kasvavad seal.

Ja kui raha nendes fondides küpseks saab?

Oi, mis ma siis kõik tegema hakkan! Arvan, et siis hakkan maailma kõige paremaid veine ja viskisid maitsma. Seni ma ei joo ühtegi tilka alkoholi. Aga siis olen juba nii vana, et ei jaksa üle ühe pitsi tõsta. Saan hea maitseelamuse ja kerge sumina ka pähe.

CV Jan Uuspõld

1973 sündis 14. detsembril
1998 lõpetas EMA Kõrgema Lavakunstikooli (18. lend)
Esinenud televisiooni meelelahutussaadetes «Wremja» (2001–2003), «Viva Las Vegas» (2003), «Jan E. Uuspõld show» (2004)
Mänginud filmides «Kõrbekuu» (1999), «Öine navigatsioon» (1999), «Ränk ja Kilk» (2001), «Somnambuul» (2003)
2001 Eesti Raadio näitlejaauhind parima kuuldemängurolli eest
2003 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegiauhind parimale meespeaosatäitjale
2006 Balti teatri festivali «Omadraama» näitlejaauhind.
Abikaasa Marion, aasta ja üheksa kuu vanune poeg Fred

Teised Janist
Kristjan Otsmann, Eesti Ekspressi ajakirjanik, noorpõlvesõber

Saime Janiga sõpradeks, kui läksin Keila keskkooli. Seal oli punkbänd Dracula, aga selle liikmed pöörasid tülli ja bänd läks lõhki. Mina lahkusin sellepärast, et see rida, mida Dracula ajas, polnud see, mida mina oleks tahtnud ajada. Tegin uue bändi, mille nimi oli Trakulla ja mis tegi primitiivpunki. Ma ei mäleta, kuidas Jan sinna lauljaks sattus, aga seal me sõbrunesime. Ta kandis siis punaseid kirsasid.

Hiljem tegime bluusibändi, mille nimi oli Wash’n’Go. See oli juba päris hea punt. Sealt hakkas Jani bluusirida pihta. Bändi Luxury Filters looga «Tramm nr 66» jõudis ta koguni «Seitsme vapra» saatesse. Ta võiks rohkemgi bluusi esitada.

Mäletan, et igasugustes seltskondades, kui oli istumine või teejoomine või võeti natuke õlut, nagu keskkoolis ikka, kippus Jan koledal kombel esinema. Esimesed poolteist tundi oli õudselt naljakas, aga häda oli selles, et ta ei taibanud õigel ajal ära lõpetada.

Igatahes on Janil fantastiliselt hea huumorimeel ja suurepärane absurditunnetus.