Jaanus Tepomees: “Ma pole raskuste otsas istuja ega põdeja”

Näitleja Jaanus Tepomees tegi otsuse, et käesolev hooaeg jääb Vanemuise teatritrupis tema viimaseks. Otsus liikuda edasi ei tulnud raskelt, kuigi viimast seitset aastat meenutab ta vaid hea sõnaga. Mida toob tulevik?

Sel kevadel möödub kümme aastat päevast, mil Tepomees lõpetas Viljandis teatrikooli. Lääne-Virumaalt Alekvere külast pärit näitleja nimetab ennast äärmuste inimeseks – maapoisiks, kellele meeldib looduses liikuda, kuid kes järgmisel hetkel tahaks elada New Yorkis.

Mida seitse aastat Vanemuises teile andis?

Tohutult palju inimesi – kolleege, häid sõpru –, kogemust ja rolle erinevates žanrites. Vanemuine ongi minust kasvatanud selle näitleja, kes ma olen. On olnud megaäge ja pöörane teekond.

Seitse aastat on päris pikk aeg. Ma ei arvanud elu sees, et olen võimeline töötama ühes asutuses üle viie aasta. Äratulek oli kerge südamega valik. Tunnen, et kui edasi seal oleksin, teeksin ja mõtleksin, oleks see liiga mugav. Looming lööb õitsele teatud piirsituatsioonides, ükskõik kas laiemas või isiklikumas plaanis. Ebamugavus on oluline faktor, et tekiks uus kvaliteet. See on seotud motivatsiooni ja kõigega.

Kõige suurem südamevalu ja kurbus on ikka seotud inimestega, kellega on olnud äge kokkukasvamine. Tunnen kõiki enda kolleege, tean üldiselt, kuidas nad toimivad. Loomulikult nad ikka ja jälle üllatavad huvitavate kohtade pealt, aga suures plaanis on toimemehhanismid ette teada. Minu puhul ka on teada, kuidas ma teen ja toimin nende inimeste, selle lavastaja ja selle kunstnikuga. Siis tekib arusaam, et aimad juba ette, mis tuleb. Sellest tahaks korraks välja sada. Repertuaariteatri ilu ja valu.

Vanemuine on siiski Eesti tippklass. Otse teatrikoolist sinna truppi saamine pidi olema uhke tunne.

Lõpetasin Viljandi kultuuriakadeemia teatrikooli 9. lennu. Koma (lahkunud Kalju Komissarov – M. R.) oli meiega sada prossa ja me saime klassikalises mõttes vana hea teatrikooli hariduse. Meie kursus oli superõnnelik, me saime väga palju tööd. Kuus inimest läksid otse Ugalasse, kaks otse Rakvere teatrisse. Minul oli selge otsus, et ma ei taha minna teatritööle, vajasin puhkust. Aga Vanemuisega tekkis juba külalisnäitlejana hea koostöö, mis läks oma loomulikku rada.

Uhke tunne on siiamaani. Suure ja sügava sisetundega ütlen alati, kus ma töötan. See tunne ei kao kunagi, ka siis, kui ma enam trupi liige ei ole.

Mis ikkagi edasi?

Mind väga köidab see, kui viskan ennast tundmatus kohas vette, teen uusi asju, mõtlen, mis mind veel käima tõmbab. Praegu on hea aeg flirtida veel intensiivsemalt erinevate mõtetega. Jutu mõte pole see, nagu mind ei huvitaks teater, vaid mind näitlejana täiendab, kui vahepeal saan mõnusat sutsu mujalt. Neid asju olen kogu aeg enda kõrval hoidnud.

Aga kui on korralik hõivatus, mis noortel näitlejatel ikka repertuaariteatris on, siis oled ikka täielikult selle teatri sees. Välja tulek on peaaegu võimatu. 

Eks näis, mis elu pakkuma hakkab. Olen selline hipihing selle koha pealt. On mingeid erialase tööga seotud suhteid, mis aja jooksul tekkinud ja aina suurema hõivatuse tõttu teatris ka hääbunud. Nüüd siis vaikselt soojendan neid suhtlusi üles ja annan teada, et I‘m back (ingl k olen tagasi), mulle võib jälle helistada, saan jälle tulla. Midagi konkreetset nimetama ei hakka, aga juba selle aasta kalendris on kolm projekti teatri ja filmi valdkonnast.

Pikemas plaanis flirdin ka mõttega Eestist pikemalt, näiteks aasta, eemal olla. Ükskõik kas töö, õppimise või muul põhjusel. Täna tunnen, et ma täiega viitsiks seda, aga võibolla viie aasta pärast enam ei viitsi. Natuke tunnen, et aeg tiksub. Pole olnud seni head eluseisu, et selliseid mõtteid realiseerida. Vahepeal oli plaan minna õppima New Yorki, aga koroona tuli vahele.

Ma pole kunagi tööpuuduse käes vaevelnud. Ma olen selline tegutseja tüüp ja niisama passimine muudab mind rahutuks. Kui tühi ajaauk tekib, siis leian asja, millesse panustada.

Kas mõni uus projekt võib teid tuua ka kodu lähedale? Rakvere teatrisse näiteks.

Tänaseks on Eesti teatripilt mulle väga selge – kes, kus ja mida teeb. Ükskõik kust tuleb mõni pakkumine, pole enamasti küsimus selles, kas on Rakvere, Endla või mingi kolmas koht, vaid ikka see, et mida ja kellega me teeme. See aeg on möödas, et “andke hästi palju ükskõik mida ja nii palju, kui on aega, teen kõik ära”.

See on ka põhjus, miks olen repertuaariteatrist väsinud. Sest seal ma töötan trupis, teen kõike, mis teatri poolt määratakse. Sõltumata sellest, kas loomeinimesena tahan seda teha ja kas kirjutan sellele lõpptulemile alla.

Koma ütles kooli ajal kogu aeg: kui tunned, et ei saa mitte vaiki olla, siis mine lavale ja räägi. Kui seda tunnet pole, siis mine koju ja lõhu puid või tee midagi ühiskonnale kasulikku. Mida vanemaks saad, seda vähem soovid teha enda vaatepunktist ja tõekspidamistest lähtuvalt sisutuid asju. Kui tahta panustada teatrisse ja loomingusse, peab päriselt olema tahe seda teha ja midagi öelda.

Kui näiteks võtame klassikalise materjali ja hakkame seda täna, aastal 2023 tegema, siis tekib ikka küsimus, et miks kurat me seda täna teeme. See on lõpmatu ja igipõline küsimus, kuigi tasand on aastatega väga palju muutunud. Kunagi see küsimus mõjus nagu mingite tähtsate, teatrist läbi imbunud inimeste ideaalse jutuna, aga nüüd saan väga hästi aru sellest. Kui annad endast nii palju emotsionaalselt ja isiklikult, aga temaatika sind ei mõjuta, on see tohutu kulutamine ja vaev. Aga kui see mind isiklikult puudutab, olen valmis andma väga palju, sest tean, et saan sealt ka väga palju vastu.

Kui Rakvere teater midagi pakuks, võtaks kaaluda igal juhul. Kodulinna teatris pole aastaid midagi teinud, viimati näitlesin seal teatrikooli ajal.

Kuidas on teil olnud eneseotsingute ja maailmavaluga?

Arvan, et loovisikute eneseotsingud käivad ikka kogu aeg. Aga üleüldiselt olen oma olemuselt elujaatava ja positiivse suhtumisega, et ei ole mulle omane loomepiinade käes vaevelda. Püüan ikka aru saada näitlejana oma nõrkustest, mida saan paremaks muuta, annan aru, mis on mu tugevused. Nendega tegelen iga lavastuse ja rolliga.

Aga suuremad raskuspunktid pole seotud otseselt minu, vaid sellega, mis maailmas toimub. Eriti intensiivsed on sellised punktid olnud just viimasel kolmel aastal, et võitled mingite muude küsimustega. Mis on eetiline ja moraalne? Kogu see sõja teema. Materjalide valikud – miks me seda teeme ja kas me peame seda tegema? Need on küll sellised küsimused, mille puhul mängib rolli see, kas isiklikult oleksin sellega nõus või mitte. Näiteks vene materjali mängimine. Need on dilemmad, mille otsas nii mina kui teised teatritegijad istuvad.

Aga ma ei mäleta küll suuri raskuspunkte. Töö on olnud huvitav ja sõit küllaltki ühtlane. Ma pole raskuste otsas istuja ega põdeja. Olen alati olnud seda meelt, et teatrit peab tegema läbi suure mängurõõmu, õnne ja lusti. Kui teatris nalja ei saa, pole mõtet teatrit teha.

Tartust ei ole veel tüdinenud?

Ei. Iga aastaga armastus aina suureneb.

Elan kohe Emajõe kaldal lodjakoja vastas, jõgi voolab mu toa akna alt läbi. Ise olen pärit Virumaalt Alekvere külast Avijõe äärest. Avijõgi on terve elu minust läbi voolanud. Olen alati mõelnud, mis värk mul selle Tartuga on, ja olen aru saanud, et asi on jões.

Sattusin mõned aastad tagasi Marju Lauristini “Ööülikooli” loengu salvestusele lodjakojas. Ilus ilm oli, Emajõgi voolas nagu ikka, rahulikult. Lauristin rääkis ka huvitava mõtte Tartu vaimu ja Emajõe vahelisesest seosest. Ta tõi välja, et Tartu vaim on ehk see igavene jõe tempo, mis ei muutu kunagi. Jõgi voolab alati ühtemoodi, sõltumata sellest, kui kiire linn ümberringi on, kui palju või vähe on autosid, rattureid ja inimesi. Jõgi dikteerib tempot ja see on meist üle, me ei saa seda muuta. Jõgi voolab alati väiksemast suuremasse. Selles on lootust. Selles ongi ehk selle Tartu vaimu võlu. Miks inimesed tulevad näiteks Tallinnast Tartusse ja ütlevad, et siin on mõnus energia? Emajõe tempo on väga aeglane, see tekitab oma fluidumi ja selge energia. Tundsin et see kõnetab mind emotsionaalselt.

Olen Tallinnas ka elanud, aga Tartus on eriti lahe, et siin on võimalik minna inimestele nii külla, et ei anna ette teada. Sõidan rattaga kuskilt kuhugi, tean, kus elavad sõbrad-tuttavad. Näen, et aed on lahti, tuli aknas põleb, astun sisse või lehvitan. Tallinnas on teatud anonüümsuse aspekt nii tugev, et ma ei näinudki seda võimalust. Aiad on alati pool meetrit kõrgemad, ei näe neist üle. Väravad on puldiga kinni pandud. Tartus näen ka luudasid ukse ees. Need on need väikesed detailid, mida nähes aina rohkem armud.

Pean küsima ka kurioosumi kohta seoses doktorandiga, kes ei teadnud sõna “liiderlik” tähendust. Mida sellest juhtumist arvate?

See tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest on keel arenev organism, mis kogu aeg muutub, ja me tajume väga erinevalt nii selle kasutust kui vastu võtmist. Peaksime olema võimalikult avatud keele suhtes. Aga teisalt väikese riigina, kus räägitakse seda erilist salakeelt, peaks meil olema piisavalt jõudu ja konservatiivsust, et hoida kinni mingitest meile olulistest keeleväärtustest. Me ei tohi ära kaotada teadmist ja taju, et on ainult vähene miljon inimest, kes seda keelt mõistab. See on sürreaalne fakt, eesti keel on täielik spioonikeel.

Ma ei tea, kus see piir ja tasakaal on. Inimest lolliks ja rumalaks sõimama ei hakka, heaks kiitma ega tunnustama ka ei hakka. See on lõppematu probleem, mis puudutab keelekasutust ja arengut. Ma ei oska anda ühtegi konkreetset vastust ja seetõttu on vastus ka segane.

Juhtisite hiljuti koos Erle Loometsaga ETV saadet “Laske mind lavale”, kus jälgisite kuue noore näitleja teekonda lavale. Rääkige sellest kogemusest.

Olin niivõrd-kuivõrd saatejuhtimisega kokku puutunud ka varem. Teatrikooli ajal tegi ETV saateid üleeestilisest Koolitantsu võistlusest, mida sain juhtida. Tööd seriaalides, filmides ja reklaamides on toonud ka kaamerakogemuse, sellega mul probleeme pole. “Laske mind lavale” oli väljakutse seetõttu, et mind kaasati ka saate väljatöötamise meeskonda. Haridus on mind alati huvitanud ja selles saates on ka tugev kasvatuslik efekt. Üliäge oli anda edasi kõiki neid asju, mida olen ise kogenud, ja vaadata, millest noored unistavad. Selle saate tegemine oli väga lahe ja vaimustav kogemus ning teekond.

Mis teid inspireerib?

Kodukohaga seoses näiteks tohutult inspireerib see, kui näen sõpru-tuttavaid, kes elavad näiteks Rakveres või minu koduvallas või kodukülas ja tegutsevad seal aktiivselt. Nende meeletu motivatsioon, vaimustus, kirg ja usk, see alati toidab mind. Võib ju küsida, et mis seal väikses kohas ikka on ja mis seal teha. Mind tõmbab täiega käima, kui inimene usub sellesse, mis ta teeb, isegi kui see puudutab väga väikest hulka inimesi. Kõik need maa soolad ja vundamenditükid. Seda kirge tajun eriti väikestes kohtades. Ülim respekt kõigi suhtes, kes ennast ära tundsid – see toidab ja inspireerib ka teisi!

(Virumaa Teataja, 23.03.2023)