fbpx

Jaan Willem Sibul teeb «Viiuldajaga» teist ringi


Ooperisolist Jaan Willem Sibul võiks «Viiuldajat katusel» laulda või üles öelda ka une pealt. Tõenäoliselt pole Eestis teist solisti, kes oleks sellest muusikalist nii põhjani läbi imbunud kui tema – aastat 13 tagasi Estonia, nüüd Vanemuise laval.
«Olen üks vähestest, kes mängis kaasa ka Estonia lavastuses ja praegune on mul «Viiuldajas» juba kolmas roll,» muigab ta. Algul oli tal rahvusooperi legendmuusikalis täita rätsep Moteli, hiljem ka Perchiku osa. Vanemuises mängib Sibul lihunik Lazar Wolfi. Tõus on silmanähtav. «Kui kolmas «Viiuldaja katusel» tuleb, siis ilmselt mängin rauk Rabit,» pakub ta.
Teisele ringile minekul on oma märgid: kui Sibul nüüdse «Viiuldaja katusel» osapakkumise sai, oli olukord vaprusevabinatest kaugel. «Oleks mulle Tevje rolli pakutud, siis oleksid küll põlved värisenud – oleksin ikka jupp aega mõelnud.» Kaalumise põhjustanuks Jüri Krjukovi omaaegne osatäitmine. See fenomeniks nimetatu.
Sibul mäletab aga, et enne ime-Tevje sündi pelutas Tevje osa Krjukovitki. «Alguses ei tahtnud Jüri seda rolli teha ja jooksis Malviuse eest mitu korda ära,» meenutab Sibul. «Malvius organiseeris korda kolm juhuslikke kokkusaamisi…» Kui siis Krjukov lõpuks murdus, tuli ka osatäitmine, mida Sibul veel tänagi ahhetades «võimsaks» kiidab. «Jüri järel tulemine on ränk ja raske,» möönab Sibul. «Aga Hannesel on lihtsam – ta pole Jüriga koos seda lugu teinud, ning lõpuks – Hannes on ju väga hea näitleja!»
Hetke või laulu, mille peale Sibulal ses loos silm niiskeks kipuks, ei ole. «See on mul läbi ja lõhki selge ning ülepõetud,» nendib ta. «Esimesel korral oli sellega seoses niivõrd palju sündmusi – Vene tankid olid meil veel sees, samal ajal oli Balti kett ja vabadusvõitlus. See oli võimas!» Praegu neid emotsioone ei ole. Nagu on aeg teine, on teised ka pisarakohad.