fbpx

Jaan Willem Sibul: «Jumal tänatud, et minust rokitaati ei tulnud!»


Elu esimest lauluetteastet näitlev laulja Jaan Willem Sibul ei mäleta, kuid seevastu on meeles, kuidas ta lasteaia näitemängus kurja hunti kehastas ning trianglit helistas. «See oli minu kõige esimene instrument!» itsitab ta. Ajalukku läks ta seekord aga hoopis tantsunumbri, mitte lauljameisterlikkusega.
«Tantsuta ju ei saanud, sestap oli tükis ka see sees,» kirjeldab Jaan Willem naeru pupsudes. Tantsuks oli kaerajaan. Paare neli. «Järsku taipasin, et mida kõrgemale hüppan, seda rohkem rahvale nalja teen.» Nii kargleski väike Jaan Willem kui pöörane, kuni saavutas nõnda kõrge lennu, et ei jõudnud enam õigeks ajaks tantsurütmi tagasi maandutud. Prantsatas lihtsalt keset tantsukeerist. «See oli siis minu debüüt,» naerab ta ise, hilisem Eesti lava-Napoleon.
Sama markantne oli tema elu teine roll. Antsla kultuurimajas oli võimas uusaastalavastus, kus Jaan Willemi kanda nimiroll elik Uus Aasta. «Laval oli suur kuu, selle sees uks, millest kellalöökide ajal väljusin mina, üleni punases, ning ütlesin «On saabund aasta uus!»,» kirjeldab Jaan Willem. Kõik muu, flöödiõpingud ja bänditeod, tulid neile kahele ajaloolisele etteastele riburada pidi järele.
Et muusikakoolis õppis Jaan Willem flööti, elas ta jubeda nõukogude armee polaarjoone taga kergelt üle. Orkestris. «See on teadupärast pill, mis mahub taskusse – oli mõnus,» kiidab ta oma lapsepõlve muusikaõpinguid.

Abimees flööt ja naiskoor

Kuid mitte ainult flööt: bändides on ta tõmmanud nii kitarri kui ka basskitarri. Vaid trumme pole oma elu jooksul mängima sattunud. «Olin mingi aasta isegi Võru rajooni parim kitarrist!» Ehkki oma kitarri tal olnud polegi.
Bänditegu algas temalgi, nagu tollastel teismelistel, kooli ajal kohalikus klubis. Jaan Willemi isa töötas seal ning nõnda said koolipoisid pillidele üsna kergelt ligi. «Vinge värk. Tüdrukute tähelepanu oli kohe olemas.»
Tõsi, esimene ülesastumine Vana-Antsla kultuurimaja laval aastal 1970 kulges mõneti kummastavalt. «Tegime kaks lugu. Üks oli «Kullast süda» ja teine «Kolm sinilille õitsevad…» – see läks absoluutselt metsa,» muigab ta. «Täielik läbikukkumine. Pärast aga mängisime igal nädalavahetusel tantsuks.» Käigus olid tollased hittlood, kirjutati tiba ka ise. Praegu Jaan Willem laulukirjutamist ette pole võtnud, aga ei luba ka, et seda eales ei tee.
Bändidest ei saanud Jaan Willem üle ega ümber ka tudengipõlves. Esmalt Pedas, kus ta orkestri- ja koorijuhtimist tudeeris. «Teenisin raha sellega, et mängisin nädalavahetustel bändis.» Tõsi, dirigeerimisega pole ta suurt oma elus tegelda jõudnud. Viimati juhtus see aktsioon aastal 2000, kui Jaan Willem Saaremaal Aare Laanemetsa lavastuse «Suur Tõll» tarbeks oma Leigeri rolli kõrvalt Saaremaa naiskoori juhatas. «Polnud kedagi teist võtta, ma siis tegin, ehkki juhatasin naiskoori esimest korda elus.»

Estraadilaulu asemel klassikaline

Pärast seda, kui Jaan Willem flöödi seljas rahulikult läbi nõukogude armee ratsutas, astus ta konservatooriumisse. «Tahtsin estraadilaulu, mitte klassikalist,» tähendab ta. «Aga läks nii, sest Teo Maiste on karismaatiline õpetaja. Lõpuks unustasin roki täiesti ära.» Päris nii see siiski polnud, sest klassikalise laulu õppimise vahele mahtus ei miski muu kui pöörane bänd nimega T-klaas, kus Jaan Willem hõrgu hevimehena tibukollaste sukkpükste välkudes mööda 1986. aasta Tartu levimuusikapäevade lava tormles.
Ei saaks just öelda, et õppejõud Maiste sellega, et tema õpilane hevilauljana häält kulutab, vaimustunult nõus olnuks. Aastal 1988, äsja Vanemuises diplomilavastust teinuna, kihutas ta juba järgmisel päeval T-klaasiga esinema. Mis sest, et õpetaja pani pärast etendust südamele: «Vaata, et sa seda rokki tegema ei lähe!» Õpilane Sibul lubas mitte minna. Ikka läks. Tartu lauluväljakule, kus T-klaasi etteaste aegu sinimustvalgedki välja toodi.
«Sa ikkagi käisid,» põrutanud Maiste järgmisel päeval. «Ei käinud,» luisanud Sibul vastu. «Sa petad mind, poiss!» lajatanud Maiste lauale ajalehe Edasi. Õpilane Sibul värvus näost hommikutaevakarvaliseks. Esikaanel laiutas suur pilt, kus Jaan Willem Sibul räbaldunud särgis laval põlvitab. Seda sissekukkumist!
Rokilavalt kadusid aga nii Sibul kui ka kollased sukkpüksid. Kadusid klassikalavale kui tuul. «Jumal tänatud, et minust rokitaati ei tulnud! Ega keegi mul tänagi rokkida keela. Ja ma armastan teatrit, see on mu elu. Selle pärast ma tantsin, laulan ja löön trummi.»
Pelgalt lauljaks on Vanemuise ooperisolisti aastast 1992 Jaan Willemit vähe nimetada. Ooperisolist küll, aga mänginud ka ohtralt draamarolle. Üksi Napoleoni on ta draamalaval, lavastaja Mikk Mikiveri mahitusel, lausa korduvalt teinud. Meisterlikult.
Kumb siis, laulja või näitleja? «Ma nii ei ütlekski, mul on ka balletis roheline vöö!» kõhistab Jaan Willem itsitada. Tõsi, ka selles žanris on ta jala valgeks saanud. «See oli ka kihvt võimalus!» kiidab Jaan Willem kogemust, kus ta omandas balletliku naisetõstmisoskuse.
Kolmežanriteatris kolme žanri teinu – on see juhuste rida? «Ma ei usu, arvan, et nad usuvad, et olen lihtsalt jõle andekas,» pupsub laulja naerda.

Lavateos Tõest ja Õigusest

Bänditegu pole temast aga mööda läinud ka koduteatris. Kolm aastat tagasi moodustasid nad koos näitleja Riho Kütsariga kollektiivi nimega Tõde ja Õigus. Mehed mustades ülikondades ja mustade prillidega ning bluus.
«Kui Riksiga selle bändi tegime, mõtlesime, et teeme natuke nalja,» muheleb Jaan Willem. Tegid mehed nalja ära. «Kolm aastat on bänd küll vastu pidanud, aga kolme aastaga oleme ära õppinud ka vaid kolm lugu,» itsitab Sibul. «Rohkem ei viitsinud. Nüüd tuleb aga suisa kontserdi jagu.» Kontserdi jagu tähendab tervet suvist näitemängu «Bluusivennad», mis jõuab Komöödiateatri egiidi all lavale juunis. Töö selles suunas juba käib. «Nagu Vladimir Uljanov pani enamlaste parteile väiksema ülesande ja suurema ülesande. Suurem oli see, et võiks selle bändiga teha ühe näitemängu.»
Jaan Willem nimetab tulevast lavastust, kus tal koos Riho Kütsariga kanda pearollid, suureks projektiks, sest koos on suur punt: neli toru ja rokkbänd, Riho Sibulgi teeb kaasa. Rock&blues ning näitlejateparaad: Peeter Volkonskist Jan Uuspõlluni. Sisukirjeldus järgmine: «Kaks pe…ekukkund näitlejat istuvad lava etteasteruumis ja mängivad malet. Käib Tolstoi «Elava laiba» proov. Ühel on öelda «Teile on kiri!» ja teisel sõnatu roll. Siis tuleb meestel mõte: mis istume siin, teeme parem bändi, siis saame kuulsaks.» Jaan Willem muigab mõnuga – tema on see sõnatu rolli mees.
Tegelikult pole tal endal teatrilaval sõnatut rolli olnudki. Väikseim suts oli kunagi tõesti ? la «Teile on kiri!». See juhtus Estonia päevil, mil mängiti ooperit «Alcina». Kooril hallid rõivad üll, kehastamas Alcina nõiutud inimesi. Kooriartist Sibul mängis kivi tänamatut rolli. Kui nõidus kadus, laulis üks: «Olin kännuks!» ning Jaan Willem jätkas: «Ma olin puuks!» «Puuks!» naerab artist ise laginal. See on olnud artist Sibula napimaid lavaosi üleüldse, see surematu puuksuroll.

50 aastat tuleb reedel ära

Vastu oma sellereedest suurt juubelit on Jaan Willem Sibul saanud juba oma elu parima komplimendi. Kuulnud, et Sibulal on kohe-kohe juubel tulemas, küsinud üks näitlejannasid siiralt: «Kas tõesti saab juba 40?» Sibul särab – mis sa veel tahta oskad? Ja meenutab, kuidas Maarja küla kontserdi aegu küsinud temalt Hannes Kaljujärv, kel 50 täitub tuleva aasta jaanuaris: «Kas tead ka, Jaanike, et meie sinuga oleme sel laval siin kõige vanemad?» Ise muianud kui kurat. Muigab Jaan Willemgi. Tühja sest vanusest, see on eelkõige enesetunde küsimus.
Operetti «Nahkhiir» aga, millega reedel, 24. märtsil Vanemuises Jaan Willemi 50 aasta juubelit tähistatakse, on tema arvates õnnestunud lavastus. «Olen operette teinud kümneid ja kümneid ning see on kindlalt parim. Operetlikult pompoosne.» Lisaks veel seegi, et näitejuht Aivar Tommingas on lauljad näitlema pannud. Ja see polevat muusikateatrilaval mitte tavaline, et lauljad ka mängida mõistavad.

Saates «Seitse vaprat» jäi käimata

Muusikaedetabelisaate «Seitse vaprat» hiilgeaegadel teinud Vanemuise mehed bändi. Volkonski, Jaan Willem ja Dvinjaninov teiste seas. Lähim eesmärk oli end tabelisse jäävalt kinni esineda. Otsustati teha heviballaad. Volk kirjutas, tehti kaks proovi ning anti nii bändile kui loole nimeks «Seitse vaprat». Ballaad algas:
«Seitsme maa ja mere taga
elas kaunis Fatima,
ligipääsmatu ja vaga,
süütu nagu uudismaa.
(äge kitarrisoolo)
Teda valvas kuri lohe
seitsme pea ja sabaga,
külalisi nähes kohe
hakkas kiva sülgama
(jälle äge kitarrisoolo)… jne
«Sellega tuli aga üks jama, sest loo pikkus oli viisteist minutit,» itsitab Jaan Willem. Siis helistanud Volk Mihkel Rauale ning pakkunud: «Kuule, teeks äkki ühe «Seitse vaprat» eri, et meie lugu täiega ära mahuks?». Et Raud ei soostunud (kus ta saanukski?), jäänud bänditegu pärast kaht proovi katki. Tabel jäi vallutamata.