Isegi kui kõik muu on ära jäetud või võetud, on huumor abiks

Tänavu 150. sünnipäeva tähistava Vanemuise teatri kandvaid jõude, lavastaja Ain Mäeots räägib, kuidas teatrirahvale väga keerulistel aegadel siiski midagi positiivset leida.

Tuleb tunnistada, et plaan teha Mäeotsaga (48) intervjuu susises peas juba möödunud aasta lõpus. Mäeots on ju heas loomingulises hoos, Vanemuisel on käsil 150. tegutsemisaasta ning «ENSV»-nimeline telesari, mida Ain lavastab, hoiab vankumatult inimesi telerite ees. Ent toona jäi meie vestlus ära.

Intervjuu toimub nüüd, mõni päev enne rahvusvahelist teatripäeva (oli eile, 27. märtsil – toim), mil üle ilma üha laastavamaid tuure koguv koroonaviirus on lavainimesed tööta jätnud ja kodudesse istutanud ning Vanemuise juubelihooaeg kujunenud vaikseks hooajaks. Ent Mäeots mõjub kõige selle taustal ootamatult rahuliku ja muhedana. Isegi siis, kui võtab jutuks tänavuseks tipplavastuseks plaanitud uhke ja vaatemängulise «Pangaröövi», mille esietenduse eel hakkas riigis kehtima eriolukord. «Jah, meil pidi 14. märtsil olema esietendus. Sellest oleks pidanud saama hooaja üks olulisemaid, suuremaid ja keerulisemaid tükke. Saime ta sama hästi kui valmis. Toimus isegi esimene läbimäng testpubliku ees.»

Kas pole see veider olukord? Teos on valmis, aga näidata ei saa. Mõttesse kerkib skulptor, kes on linna keskväljakule skulptuuri valmis teinud, aga lina sellelt kergitada ei tohi.

Vaat see on vaatepunkti küsimus. Ei tea, kas see on halb või hea omadus, aga suudan võtta olukorda rahulikult. Mul on hea meel, et see eriolukord ei saabunud näiteks nädal enne esietendust, mil ta veel valmis polnud. Las see lavastus nüüd settib. Töö, mis me temaga tegime, ei kao ju kuhugi.

Ma mõtlesin, et igat teatriinimest tabab vähemalt mõõdukas meeleheide, kui vahetult enne esietendust keelatakse inimestel teatrisse tulemine. Mis mõte on kuude jooksul tehtud tööl ja nähtud vaeval, kui lavastus ei jõuagi publiku ette?

Aga tead, lavastaja töö ongi selline. Rutiini kui sellist ei ole tegelikult üldse. Sa pead kogu aeg kohanema. Sõna otseses mõttes pead olema valmis iga sekund kohanema uute oludega. Mitte kunagi pole nii, et näed, eelmises proovis sai mingi asja valmis ja nüüd nii jääbki. Ei! Iga kord tuleb tehtut uuesti värske pilguga hinnata, et kas ja kuidas asi toimib.

Ikkagi, seni tehtud töö ilus kulminatsioon jäi ära. Raske töö on tehtud, lavastamisega seotud mõõnad ja tõusud üle elatud. Ja just siis, kui peaks laval kummardades ovatsioone vastu võtma…

Ma usun, et see hetk ju ikkagi tuleb. Millalgi päris kindlasti. Meil on, mida oodata.

Kuidas sa üldse praegust olukorda hindad? Mis mõtetega vaatled seda hanguvat elu?

Hanguv elu! Päris hea väljend.

Kuidas sellega hakkama saad?

See on ju kohanemise küsimus. Lõpuks on kõik ikkagi inimeste endi valikute küsimus. Loomulikult on jama. Loomulikult ei tea me keegi, mis edasi saab. Keegi ei saa mingeidki garantiisid anda. Aga seda enam arvan, et ei ole vaja muretsemisele keskenduda. See ei anna ju ka midagi. Keskendugem siis sellele, mida saab teha.

Mul on vähemalt nii, et hetkedel, kui tunnen, et küll nüüd tahaks halada – kõik on nii kuradima raske, mis ma teen!? –, tuletan endale meelde ühte: mees, mis sa halad. Sa oled ju lotovõitja! Sa ei sündinud kuhugi Põhja-Koreasse või Aafrika slummi. Sind ei ole küüditatud, su ümber ei ole sõda… Kõik muu on juba boonus, kas pole?

Meil kummalgi pole küll otsest sõjakogemust, aga kas ei meenuta praegune olukord pisut sõjaaega? Miski rinne justkui läheneb ähvardavalt, õhus on tunda paanika lõhna.

Olen elus piisavalt palju kokku puutunud reaalses sõjas käinud inimestega, kuulanud nende lugusid. Julgen arvata, et kõik see, mis praegu toimub, pole üldse võrreldav. Vähemalt meil siin.

Millega sa praegu tegeled, kui teatritööd teha ei saa? Põhimõtteliselt ei saagi ju midagi teha?

Praegu on võimalus setitada uusi mõtteid ja ideid. Ja mul on käsil ka pikaajalisi kirjatöid. Tegelen näiteks ühe filmistsenaariumiga.

Räägid ehk lähemalt?

Tegemist on täispika filmiga, aga täpsemalt ei taha veel midagi öelda. Äkki paari kuu pärast võin rääkida. Ja siis on mul käsil suvine tükk Kalmer Tennosaarest, mis on küll muusikali nime all välja kuulutatud, aga seda ta päriselt pole. Pigem küll lauludega, ent siiski hästi kujundlik ja sisuline lugu sellest, kuidas lihtsast poisist sai juhuste kokkulangemiste tõttu ühel hetkel midagi NSV Liidu Elvise sarnast… Ja kuidas ta ei osanud sellega midagi peale hakata. Ses loos on päris mitmeid valusaid teemasid sees.

Räägid nii, nagu see suveetendus toimuks. Praegu näitavad kõik märgid, et ei toimu midagi.

Isegi kui üks hetk selgub, et see etendus ei saa tänavusel suvel toimuda, siis kunagi toimub ta ikka.

Olümpia lükati aasta võrra edasi, sama saatus võib tabada ka Kalmeri-tükki.

Arvestan kõikide variantidega. Aga samas, mis mõtet on hakata praegu ohkima.

Praegu, nagu ma aru saan, on üsna tore võimalus keskenduda kirjatööle.

Pigem isegi mõttetööle. Pluss sel esimesel nädalal pärast esietendust…

…mida ei toimunud.

Täpselt nii! Aga tööd ja energiat sai sinna ju kõvasti pandud. Ühesõnaga, kasutasin võimalust, et taastuda. Tavapäraselt on mu elurütm selline, et kui ühe asjaga valmis saan, pean sageli käigupealt kogu n-ö operatsioonisüsteemi muutma ning uue asja kallale asuma. Nüüd sain ootamatul kombel kasutada luksust lülitada ennast mõneks ajaks tavarütmist välja ja lihtsalt puhata.

Aga mida teevad näitlejad? Su kolleegid, kes praegu lavale ei pääse? Neetult keeruline seis ju…

Muidugi! Aga nagu ei ole kaht ühesugust inimest, pole ka kaht ühesugust näitlejat. Igaühe teed, käigud ja mõttemaailm on sedavõrd erinevad, et raske on üheselt vastata. Päris kindlasti on kõige hullem laks tabanud vabakutselisi. Nende pärast muretsen kõige enam ja ma tõesti hirmsat moodi loodan ning pean pöialt, et teatriliit ja kultuuriministeerium nende eest ka võitlevad. Riigiteatri näitlejatel on vähemalt lähiperspektiivis mingigi kindlustunne. Vabakutselistel ei ole midagi.

Vabakutselisi on meie näitlejate seas üsna rohkelt?

Absoluutselt! Ja enamik neist on ju väga andekad inimesed. Oleks hirmus kahju, suisa kuritegelik, kui nad praeguses olukorras kollektiivselt kuidagi ripakile jäetaks.

27. märtsil on teatripäev. Teatrirahvale tavapäraselt tähtis päev, tänavu paraku mitte sugugi pidulik.

Kusjuures tänavu pidanuks see pidu toimuma Vanemuises. Aga tead mis, minu meelest – kõlab ehk pisut lollakalt – paneb see kriis muu hulgas mõtlema näiteks sellele, et ükski asi siin maailmas ei ole iseenesestmõistetav. Ka teater pole seda. Meil on privileeg teha teatrit. Ja seda nii paljudele inimestele Eestis. Teatrite ja etenduste arvuga ühe inimese kohta on Eesti statistiliselt maailmas absoluutselt tipus. Ja kui inimesed käivad ja vaatavad, siis järelikult on seda vaja. Aga see olukord ei ole ju enesestmõistetav. Sa pead iga päev ja iga tund selle nimel tööd tegema. Ja seejuures mõtestama, miks sa seda teed. Arvan, et see kriis on pikas plaanis ehk isegi kasulik.

Et prioriteedid lähevad paika, jäävad need, kel on sisulist elujõudu ja mõttekust?

Seda ka. Ega see kriis ei ole ju üksnes meditsiiniline asi – loomulikult on meil tegu ohtliku haigusega –, rohkem räägib see meist endist. Meie mõttemaailmast ja elukorraldusest. See kriis on ju eeskätt kõige selle kriis. Mina vaatan olukorrale nii, et viirus on katalüsaator, mis käivitas protsessi, milleks me üldse valmis ei olnud. Kogu me elukorraldus, see mõnus-mõnus rutiini langemine, nautlemine, teatav loidus… Äkki me teatud mõttes vajasimegi sellist raputust? See pole mitte niivõrd koroona-, vaid hirmuepideemia. On olukord, kus peame täpselt mõistma, kuidas saame hakkama oma väärtuste hoidmise ja oma hirmudega. Kusjuures pole universaalseid valemeid, kuidas käituda. Pead ise iga hetke või olukorda hindama, teadma enda tegevust ja arvestama teistega.

Ja lootma, et olukord püsiks siiski kontrolli all?

Mulle meenub siinkohal, et eelmisel suvel tuli meil välja Ott Kiluski «Kirvetüü» (võitis näidendivõistlusel preemia ja sai nüüd ka kultuurkapitali dramaturgia aastapreemia – R. R.). See räägib elust ühes nimetus väikeasulas Setumaal 90ndate alguses. Inimesed elasid seal täiesti teadmatuses, sest vana korda enam ei olnud, ja seda, mis tuleb, ei saanud keegi veel teada… Selline tarantinoliku tumeda huumoriga triller. Ütleks, et päris valus laks. Ja vaat just täna mul sähvatas, kui sarnane on too näidendis kujutatud olukord praegusega. Paljudel pole peagi tööd, sa ei tea, mis edasi saab, aga pead ju kuidagi ellu jääma. Kuramuse sarnane praegusega. Omal moel täielik parafraas…

Mida päev edasi, seda enam. Panen sotsiaalmeedia postitustest tähele, et ka Boccaccio «Dekameron» on aina sagedamini jutuks.

Sellest on, jah, palju räägitud. Mõtlesin, et peaks kusagilt [Pier Paolo] Pasolini vana filmi hankima ja üle vaatama.

Tänavune on su koduteatril Vanemuisel 150. hooaeg. Aga juubelihooajast on saanud vaikne hooaeg. Ei pidu, ei pillerkaari ega auväärt juubilari suurejoonelist õnnitlemist. Kurb?

Pean tunnistama, et mina isiklikult pole kunagi eriline pidulikkuse fänn olnud, ehkki, mis siin salata, olen lavastanud päris mitmeid pidulikke sündmusi. (Näiteks on Mäeots lavastanud vabariigi aastapäeva kontserte – R. R.)

Ja ikkagi – 150 aastat Vanemuise teatrit.

Kas ei kõla see väljend iseenesest kuidagi tolmunult, kopitanult ja veidi pateetiliselt? Tavaliselt mul tekib punane lööve, kui näen midagi liiga pidulikku ja pateetilist. Samas, muidugi, number on ju väärikas. Ja eks ole meil kõigil hädavajalik teada, kust me tuleme ja kuidas oleme siiani jõudnud. Tähtpäevad annavad hea põhjuse sellele mõelda. Aga selle väärikuse otsa ei tohi pikalt istuma jääda. Määrav on ikkagi see, mis toimub ses väärika ajalooga teatris täna või homme õhtul… Tähendab, siis, kui saab jälle mängida.

Ise oled sa Vanemuises…

1994. aastast.

Kas sul pole kunagi tekkinud kiusatust ära tulla? Kasvõi seepärast, et liikuda, situatsiooni muuta.

Aga ei ole. Sest olen saanud nende aastate jooksul teha kaks täispikka mängufilmi, sadu osi teleseriaali «ENSV», hulga kõiki muid projekte. Mul pole kordagi tekkinud tunnet, et olen kinni ühes suures majas ja pusin üksnes seal mingit oma asja ajada. Ja kõike seda, mida teen Vanemuises, teen suurima rõõmuga. Määrav on lõpuks see, kellega ma neid asju teen. Trupp, kes meil praegu Vanemuises on – hulk noori, palju lahedaid ja dünaamilisi isiksusi, säravaid tüüpe – on väga inspireeriv. Arvan, et Vanemuine on praegu väga heas loomingulises seisus.

Kui sa ennist loetlesid kõiki oma tegemisi, siis tahan küsida: kas paljuks ei lähe? Vahel mulle tundub, et meie näitlejad-lavastajad on väga rakkes ega võta endale aega tulemust nautida.

Ma ei tea, kas see on halb või hea, aga mulle on töö ühtlasi mu hobi. Tegelikult ka. Võiks koguni öelda, et kui see praegune olukord (kui teatrid on kinni, inimesed kodus – toim) kestab veel kaua, siis kõige rohkem hakkan puudust tundma adrenaliinist, mida oma tööst saan. Teha proovi, närida end koos kaaslastega mingist esialgu täiesti lootusetusetuna paistnud olukorrast läbi, et näha, kuidas midagi ilusat sündima hakkab… See on võimas adrenaliinilaks! Tunnistan, et olen selle sõltlane.

Kui ei peaks, nagu praegu, siis sa ei võtaks endale aega, et asju rahulikult seedida, nautida?

Kui näiteks olengi võtnud endale kolm päeva puhkust ja need kolm päeva lebotanud, Netflixi vaadanud ja lugenud… Tead, suurim luksus minu jaoks ei ole reis kuhugi päikeserannikule, vaid aeg lugemiseks. See on vast kõige suurem luksus. Inimesed, kes saavad lugeda, on õnneseened. Ma kadestan oma head tuttavat Mart Juurt, kelle amet sisuliselt ongi lugeda raamatuid. No kurat, vana kõuts ikka oskab elada! Aga alguse juurde tagasi tulles – kui need kolm puhkepäeva läbi saavad, siis on mul sees tõsine rahutus. Võtaks kohe midagi ette!

Aga seda, et võtaks näiteks aasta vabaks, kolistaks mööda maailma, haukaks isuga kaugeid kultuure ja koguks mõtteid…

Jaa, tahaks. Aga mul on viis last. Kuni nad ei ela veel omal käel, pean ma nende eest hoolitsema. See tähendab, et pean ka teenima. Eks see määrab paljutki. Aga mul on õnn töötada ja teenida sellega, mis mulle tegelikult ka väga meeldib.

Viis last ja see hoogne traavimine eri projektide ja linnade vahet. Kas laste jaoks jätkub piisavalt aega?

Vähe. Palju vähem, kui tahaks. Aga vähemalt üks poegadest on minu juures terve järgneva kuu.

Kui ma detsembris plaanisin, et peaks sinuga kokku saama, suhtlesin mõnegi teatri vallas pädevama inimesega. Ja mulle öeldi, et oled väga heas loomingulises vormis. Tunned sa seda ise ka?

Aga jah, tunnen küll. Päriselt naudin seda, mida teen. Viimase kümne aastaga on see tunnetus tulnud. Arvan, et siin mängib oma rolli see, et olen saanud näiteks «ENSV» sarja teha. Üks asi täiendab kuidagi teist. Teleasju tehes. Kus aeg on kohutavalt piiratud, pead võttepäeva lõpuks jõudma võtta üles need ja need konkreetsed asjad. Ei saa lubada endale pikemat nokitsemist ja kõhklemist. Sul on tund või kaks mingi konkreetse stseeni jaoks – ja sa võtad sellest maksimumi. Sa pead suutma hästi kiiresti keskenduda kõige olulisemale. Hiljem, jah, võid lisada ka kaadriilu, aga alustad alati kõige olulisemast ehk sellest, mis toimub inimeste vahel. Muide, olles ise aeglane ja flegmaatiline inimene, ei kannata ma silmaotsaski venimist ja venitamist. Ühesõnaga, «ENSV» sarja tegemine on andnud mulle oskuse näha, mis on oluline, ja kiiresti reageerida, mitte pikalt tundide viis nämmutada. Ja sellest on kasu ka muudes tegemistes.

Mis on selle sarja pikaealisuse fenomen? Mu meelest läheb ta üha paremaks.

See oli mulle esimene teleseriaal lavastada. Selge see, et esimene hooaeg oli konarlikum. Oli rohkem traagelniite näha. Aga eks vigadest õpiti ja edasi sai ta õige sõidu sisse.

Aga ikkagi, mis on fenomen, et tore nõukateemaline sari – ehkki nüüd on ta omadega jõudnud juba vabariigi esimestesse aastatesse – rahvale nii hästi peale läheb? Nostalgia?

Minu jaoks ei ole nostalgia seal kunagi põhiline olnud. Kuigi saan aru, miks seda öeldakse. Oleme isekeskis seda arutanud. Mina, kes ma olen sündinud 1971. aastal, kujunesin välja nõukaaegses Eestis. Pöördelistel aegadel olin peaaegu et täiskasvanueas. Mul on justkui selge ettekujutus, mis sel ajal toimus. Aga samas, kui rääkida laiemalt mälust ja mäletamistest, siis me kõik mäletame seda aega erinevalt. Igaühe isiklik Eesti NSV võis olla teisega võrreldes nii erinev. Ja ongi. Sõltub näiteks sellest, kus sa elasid – maal, väikelinnas või Tallinnas. Mis alal sa tegutsesid, kus töötasid, mis elu elasid… need maailmad olid nii erinevad. Ehkki oli ju üks ENSV.

Aga nostalgia? Eks sellega ole sama lugu, et miks me käime lapsepõlvepaikades. Ikka selleks, et mõista, kuidas ja kust see kõik, mis me oleme praegu, alguse sai. Võime seda muidugi nimetada nostalgiaks, aga minu jaoks on selle seriaali puhul oluline hoopis õnn teha seda kohutavalt heade näitlejatega. Põhitrupi omavaheline keemia võtteplatsil – see on võimas!

Tahtmata solvata – see on lõbus sari ajast, mis oli enne «Õnne 13»?

No sel teemal on meil ka oma nali.

Teisalt on ta ju lihtsalt humoorikas sari, kus nõukaaeg või vabariigi algusaastad on lihtsalt kulissiks.

Tegelikult küll, jah. Määrav on ju lõpuks see, mis toimub inimeste vahel. See on ju see, mida mina, sina või teised vaatajad kaifivad.

Sain aru, et seriaali tehes puhkad teatrist.

Põhimõtteliselt nii ongi. Kõlab ehk imelikult, sest eks ole ju n-ö päris puhkust ka vaja. Ütleks siis nii: olles ise introvertne ja flegmaatiline, vajan ma kohutavalt palju vaheldust.

Ja siis on sul filmid «Taarka» ja «Deemonid» ning midagi on veel lähiajal plaanis. Mida filmitegemine sulle pakub?

Film on kõige võimsam asi, mida teha! Tegelikult ka. Kõigepealt, kui järele mõelda, võtteperiood on midagi väga erilist. Sel ajal ju muud elu üldse ei ole. Kohe üleüldse ei ole. Režissöör peab kõige oma naha ja karvadega asjas nii sees olema, et kõik muu jääb lihtsalt ära. On välistatud, et sa võtteperioodi ajal tegeled vahepeal kodus külmkapi remondiga. Ja see täiesti kompromissitu asjasse sisse minek – selles on see tõsine adrenaliin ja kaif, mida ühegi muu asjaga ei saa võrrelda. See on võimas! Võimas kogemus.

Kas see on midagi sellist, nagu mõned inimesed käivad teatava regulaarsusega mäetippe vallutamas? Lähevad vabatahtlikult kannatama, et saada miski seletamatu elamus.

Täpselt nii. Olen ise varases nooruses alpinismiga tegelenud… Ja just nimelt nii see ongi. See on jube hea võrdlus.

Kuidas sulle muidu elu tundub?

Valetaksin, kui ütleksin, et ma ei ole õnnelik. See vist on sisemise häälestuse küsimus, aga olen õppinud olema tänulik selle eest, mis mul on. Ja olengi tänulik, et mul on sellised lapsed, selline elu ja inimesed, keda armastan.

Mis oleks sinu retsept, kuidas selle hanguma kippuva eluga siiski hakkama saada?

Huumor! Isegi kui kõik muu on ära jäetud või võetud, siis huumor on ikka abiks. Ma ei pea huumori all silmas mingit pingutatud killuviskamist või naljakangutamist. Pigem ikka eluvaatena või ellusuhtumisena laiemalt. Oma tööst lähtudes julgen koguni öelda, et inimene, kel pole huumorimeelt, ei tohiks lavastada. Eluterve huumor on see, mis tõstab ühe lavastuse heas mõttes maast lahti. Mis iganes žanris see ka poleks. Ja muidugi tuleb eeskätt suuta ennast huumoriga võtta! Just nimelt iseennast. Kõige küünilisemat nalja viskan mina küll enda üle. Päris sageli.

Olen vahel tabanud end mõttelt, et karta tuleb inimesi, kes ennast liiga tõsiselt võtavad.

Absoluutselt! Nii ju ongi. Neid tuleb karta! Parem eemale hoida!

(Postimees, 28.03.2020)