fbpx

Isalik hällilaul udurikkal ööl


Eugene O’Neilli autobiograafilise põhjaga draamat «Pikk päevatee kaob öösse» (1941) on lavastatud Eestis varem neli korda. Mikk Mikiveri 1971. aasta lavastust ma ei näinud, küll aga järgmisi: Kaarin Raid lavastas «Pika päevatee…» Ugalas 1984, Mikk Mikiver taas draamateatris 1994, diloogias Lars Noréni näidendiga O’Neilli perekonnast «Ja anna meile varjud», Merle Karusoo draamateatris 2008, mängiti Keila-Joa mõisas. Kaks korda on meil lavastatud O’Neilli «Saatuse heidikute kuu», kus autor taas vaeb oma lähedaste elutraagikat, peategelaseks vanem vend James.

Lohutu perekonnaportree

Pealkirja «Pikk päevatee kaob öösse» võib võtta konkreetsena: tegevus toimub 1912. aasta augustipäeval, varahommikust südaööni. Ent loomulikult on pealkirja tähendus poeetilisem, lohutu perekonnaportree murrab raamidest välja, üldistusjõuliseks klassikaks lähisuhete keerukast armastusvihkamisest, enesepettusest, armutust iseendale näkku vaatamisest. Seepärast tundubki ontlik elutuba Vanemuise väikse maja laval häirivalt realistlik ja staatiline keskkond.
Oleme viimasel ajal ärahellitatud kujundiküllase stsenograafiaga, ootuselatt on kõrgel. Kahjuks halvab Marion Unduski kujundus lavastuse kujutlusruumi intensiivsust. Ka ängirohelises värvigammas kostüümid, võib-olla märk mudasest tiigipõhjast, mõjuvad fotodel efektsemalt kui päriselt.
Söandan väita, et esietendusel vabanes mäng ümbruse kammitsatest lõplikult alles teises vaatuses. Ja see sündis Rasmus Kaljujärve James juuniori öises monoloogis, kus näitleja igas mõttes tõuseb tõeluse kohale: misanstseeniliselt, sisuliselt, hingeilmas. Selle stseeni mõjuväljas saavutas vaba hingamise Priidu Adlase valguskujundus oma uduviirgudega, samuti lavastaja enda muusikaline kujundus, mis väljendab ema Mary veiklevaid ummikuradu.
Esmamuljes on «Pikk päevatee…» Üllar Saaremäe lavastajateel, kus tööde arv ligineb poolesajale, üks pessimistlikuma hingusega lavalugusid, oma minoorsuses ootamatult hillitsetud. Saaremäe pole kunagi olnud sõgeoptimistlik või naiivselt sinisilmne, ometi on ta kirglik elujaataja, kelle loomelaadis domineerinud tunnete kirkus ja eredad kontrastid, mitte pastelsed toonid.
Sestap mõjub praegune ansamblimäng, sisimas halastamatu, aga väljendusvahendites otsekui uduloori alla vaigistatud, Saaremäe lavastajakäekirjas suisa radikaalsena. Ülesanne näitlejatele on tõesti nõudlik, psühholoogilisele teatrile ainuomane eneseavastamise tee, esietendus selle tee paljutõotav algus.
Piret Laurimaa hapras, aga jonnakas Marys põimuvad igavene tütarlaps ja varavana daamihing, kaitsetus ja trots. Kõige kohal ja kõige kiuste mõjub ema Mary liigutavalt rikkumatuna. Mary üksildust toonitab tragikoomiline stseenike Cathleene’iga, Kärt Tammjärv pillab kõrvalrolli jultunud variatsiooni teenijapiiga hoolimatusest koos napsulembusega.
Hannes Kaljujärve James Tyrone on kahtlemata suurejoonelise minevikuga näitleja, kes puistab varrukast paatoslikke artististampe, aga kriisihetkil näeb iseennast kõrvalt ja läbi. Aktuaalse valukõla saab Tyrone’i pihtimus ühe lavarolli vangiks jäämisest: vanglaid näitlejatele, kuhu sisenedes on oht hävitada oma anne, pakub meie aeg oi kui heldelt.

Kahe Kaljujärve koosmäng

Vaimustav idee oli kutsuda James juuniori mängima Rasmus Kaljujärv, kel Vanemuise laval oma «kadunud poja» slepp ja kelle jaoks süvapsühholoogiline roll hiilgavalt ajastatud. Kahe Kaljujärve koosmängus pole isa ja poja sarnasust vaja ekstra alla joonida, piisas juuniori ainsast intonatsioonist ja saalis süttis vaimustus.
Põnevalt põhjatu on vennaarmukuristik Jamie ja Edmundi vahel – Veiko Porkanen avastab noorema venna Edmundi osas senitundmata kaitsetuset(s)oone. Kangesti tahaks näha ka Reimo Sagori Jamesi, kelle sarm tingib teistmoodi pojalikkuse ja vendluse.
Finaalilaul «That’s an Irish Lullaby» on Üllar Saaremäele omane lõppakord, mitte just helge, kuid lepitav lootusekiir teel öösse. Mis aga mõjub O’Neilli kontekstis ja ka Saaremäe puhul üllatavalt: perekonna kooshoidjaks, lähedaste kaitsjaks une ja ilmsioleku piiril saab laval Hannes Kaljujärve isa Tyrone. Mitte emale kibetraagilist epitaafluulet lugev Jamie, mitte kirjaniku alter ego Edmund, ei, pojad suiguvad unne nagu emagi pärast pihtimust õõtsuvas kiiktoolis. Isa on see, kes jääb ärkvele. Jääb ööle otsa vaatama ja vastutama.

(Postimees, 3.05.2019)