fbpx

Intiimne katse publikuga


12.mail kell 19 Sadamateatris sel hooajal viimast korda mängitava elektroonilise tekstimuusikali „go neo und romantix“ lavastaja Andres Noormets lubab pealtvaatajad mugavustsoonist ligemale lasta.

Lavastus põhineb Noormetsa tütre Kadri 2011. aastal näidendivõistlusel kolmanda koha võitnud tekstil. „Kuna ta on andnud teksti vabaks – „kasutusjuhendis“ on ka kirjas, et autor kujutab täiesti ette olukorda, kus tekstist ei jää lavastusse mitte ühtegi rida – siis arvan, et ongi parem, et oleme töötlemisega ise tegelenud,“ rääkis Andres Noormets.

Jookseb eest

Noormetsa sõnul on kirjutamise ajal 21-22-aastase tütre teos väga huvitav just seetõttu, et väga tihti nii noorte inimeste tekste lavadele ei satu. „Tühja me siis teame, mis niisuguste inimeste peas toimub või kuidas nad maailma näevad. Nende maailmanägemine muidugi sunnib teistmoodi ka teatrit võtma,“ lausus ta. „Samas ta ikkagi etendub suure ja traditsioonilise teatri raamides, mis minu meelest on ka väga äge, sest teater peab ka end teistmoodi pingule tõmbama, et asi alla neelata.“

Noormets rõhutas samas, et lugu on lavastuses selgelt olemas ja tegu pole mingi väga turdilt postdramaatilise tekstiga. „Publikule vastu ta väga ei astu. Jookseb pigem eest ära,“ sõnas ta.

Noormetsa hinnangul on teksti autor kasutanud alateadlikult maailma nägemisel kvantteooriat. „Põhimõtteliselt olevikud, tulevikud ja minevikud eksisteerivad korraga. Ajakihid on üksteise kohal praktiliselt ühel ajal toimimas. Päris täpselt ei saagi aru, mis seal keskmes on: kas tulevik, minevik või olevik?“ küsis ta. „Selles mõjuväljas toimetamine ja tegutsemine on väga põnev, tuleb otsida teksti seest seda hetkefookust.“

Noormets kirjeldas lavastust huvitava matkana aegade murdumise ja keele sisse. „Tekst on kaunis rikka keelega. Arvan, et neljandiku võrra on ta lühem küll kui raamatus,“ lisas ta.

Vali elektroonika

Teksti autor olevat „kasutusjuhendis“ soovitanud teksti lugeda valjult ja sinna kõrvale kuulata elektroonilist muusikat. „Sellega pole öeldud, et ilmtingimata peaks ka lavastuses elektroonilist muusikat olema, aga siiski ta seal on. Ja see kõik on live‘is. Sellises mahus on see mulle esmakordne – peaaegu kogu lavastuse vältel on muusika dialoogis näitlejatega,“ tõdes Noormets. „Nad arvestavad seda ja tihti töötavad tihedalt koos. Kohati on muusika taustal, aga enamasti on ta nagu üks tegelane.“

Noormetsa väitel meeldib talle mõelda, et Vanemuine on Eesti ainus muusikaliteater. „Miks mitte ei võiks nende traditsiooniliste muusikalide kõrval olla ka midagi sellist, mida pärismuusikalisõber võib-olla ei oskagi esimese hooga vastu võtta?“ päris ta. „Kui ikkagi muusikaliteater, siis olgu seda igasugust.“

Otse silme vahele

Lavaruum on veidi teistsugune kui tavaliselt. „Ega väga tihti ei satuta mängima publiku keskele. Tavaliselt on näitleja ikka kolmest küljest kaitstud ja üks nähtamatu sein on publikuga kokkusaamiseks. Nüüd on kõik peopesal, sa ei saa mitte midagi varjata,“ rääkis Noormets.

Sellepärast polegi lavastaja soovinud liigset butafooriat koguda. „Asju on väga vähe, et näitleja oleks absoluutses fookuses. Kuna publik on näitlejale nii lähedal, siis ei saa kasutada paljusid suure lava vahendeid. Oled neljast küljest nähtav ja iga liigne forte põrutab otse vaatajale kahe silma vahele,“ kirjeldas Noormets. „Pigem on nad oluliselt vaiksemad kui tavaliselt. Et publik kuuleks, oleme veidi võimendanud.“

Samuti on näitlejad lavastaja väitel oluliselt rohkem lõdvestunud. „See pole minu meelest selline töö, kus tuled saali, paned jala üle põlve ja ütled, et näidake nüüd, mis ette valmistanud olete. Tõepoolest loodan, et publik oleks tihedalt kaasas.“