Intervjuu. Otsides elu tähendust, piimahambad suus
Karin Alliku intervjuu Sadamateatri “Mitte midagi” lavastaja Johan Elmi ja näitleja Jaanus Tepomehega.
Kuidas leida elu mõtet, kui veel puudub elukogemus? Kuidas aidata kaaslast, kelle siht on silme eest kadunud? Vanemuise teatri uues noortelavastuses “Mitte midagi” pakutakse üks vastus välja. See vastus omandab küll sünged toonid ja toob lõpuks judinad seljale, kuid ärgitab vaatajat julgelt edasi otsima, sest küllap leidub neile küsimustele ka mõni valutum lahendus. Vajadus arutelu järele on siin vältimatu, niisiis vahetame alustuseks mõtteid “Mitte midagi” lavastaja Johan Elmi ja näitleja Jaanus Tepomehega. Esmalt elust teatris, siis elust “Mitte midagis”.
Me vestleme kaks päeva pärast esietendust. Mis tunded teile esimesest etendusest sisse jäid?
Johan: Ei olnud erilist surinat peale selle lootuse, et näitlejatel läheb hästi. Mul on kombeks püüda umbes kaks päeva enne esietendust ennast lavastusest distantseerida. Teha oma töö niimoodi valmis, et mõned päevad enne esikat on lavastus puhtalt näitlejate kätes, sest nemad peavad ka saama teatava enesekindluse ja iseseisvuse. Aga esietendus läks minu meelest väga-väga hästi.
Jaanus: Minul on alati pärast esietendust tühjuse tunne. Kui sa oled poolteist-kaks kuud ühtede inimestega iga päev hommikust õhtuni koos ühes mõtteruumis ja see lõppeb päeva pealt ära, siis tekibki järgmisel päeval alati nukrus või tühjus. Pärast etendust tegi aga rõõmsaks see, kui inimesed oma mõtteid ja tundeid avaldasid. Sain aru, et me tegeleme teemadega, mis on praegu vajalikud. Alatihti kui me mõne materjaliga tööle hakkame, siis ma jõuan näitlejana selle küsimuseni, et miks peaks keegi seda saali vaatama tulema. “Mitte midagi” puhul ma tajun, et see on oluline nii vaatajale kui ka igale näitlejale trupis.
Kui tihti tabas teid protsessi jooksul hirm, et esietendus võib praegustes oludes ära jääda või edasi lükkuda?
Johan: Pandeemiaga seotud hirm on tegelikult nii lavastuseväline. See ei ole meie, vaid teatri või riigi otsustada, kas etendusi saab anda. Aga ma mäletan seda hirmu, et äkki tuleb mingi Vanemuise loomenõukogu, kes vaatab asja läbi ja ütleb, et see ei kõlba kuhugi. See mõte oli mul tõesti ühe korra kõige mustemas augus. Hiljem Tiit (Tiit Palu, Vanemuise draamajuht – K.A.) ütles, et sellist nõukogu ei ole. Õnneks olen ma lavastajana kohusetruu ja graafikuarmastaja ega tegele eriti küsimustega stiilis “Mis oleks, kui…?”. Vaatan märkmikule otsa ja teen asjad ära.
Jaanus: Iga hommik ei saa proovisaali minna selle mõttega, et midagi võib juhtuda. Samas tuleb tunnistada, et kõigil tegemistel on teatris praegu veidi teine tonaalsus.
Jah, mõtlesin just, et kas muutuvate olude keskel tekkinud ärevus või teadmatus võib loomingulist protsessi kuidagi halvata.
Jaanus: See situatsioon on passiivselt ruineeriv. Pea igal hommikul on ju teatris keegi, kes ärkab hommikul üles nohu või valusa kurguga – sügise aeg on lihtsalt selline. Siis tekib küsimus, kas proov jääb ära, kas etendus jääb ära. Kõik on justkui selle inimese vastutusel. Teisalt ei taha keegi võtta seda vastutust, et etendus või proov jääb ainult tema nohu pärast ära. Ma tajun, et see teema tiksub passiivselt küll kõigil pea kohal.
Johan: Ma olen Jaanusega nõus, aga ma ei tegelenud sellega loomingulises plaanis. Kui keegi on haige, tuleb ülejäänutel ikka edasi töötada.
Liigume aga korraks prooviprotsessi algusse. Johan, kui valmis ettekujutusega sellest lavastusest sa esmalt proovi läksid?
Johan: Üsna kindla plaaniga. Lavakujunduse maketid pidid valmis olema enne kui jõudsin romaani dramatiseerima hakata, nii et seda tegin juba kujundust silmas pidades (“Mitte midagi” põhineb Janne Telleri samanimelisel romaanil – K.A.). Mõned asjad lavastasin peas ka läbi ja teatrisse tulin lõpuks üsna kindla mõttega. Kartsin isegi, et kas liiga kindla mõttega, et ei ole midagi enam avastada. Ilmselgelt nii ei läinud. Kuus näitlejat on palju targemad kui üks dramatiseerija kodus. Küll aga teadsin algusest peale, et lasen näitlejatel oma tegelase tausta ise mõelda ja avada. Sellest tulid tohutult huvitavad proovid.
Jaanus, mis oli sinu esimene mulje sellest loost ja Johani kontseptsioonist?
Jaanus: Minul oli proovi minnes täitsa kindel tunne, sest loetud dramatiseering mulle meeldis, teadmata mitte midagi romaanist. Ja Johani öeldut saan näitlejana toetada – oli tunda, et ta teab, mida soovib teha. See on trupile oluline märk.
Tulles nüüd vaataja esmamulje juurde, siis mina tajusin lavastuses esiotsa teatavat dissonantsi: ma teadsin, et tegelased on põhikooliealised, aga näitlejad ei mänginud otseselt lapsi või noori. Miks otsustasite rollid nii lahendada?
Johan: See oli minu kindel otsus. Kui meil oleks lavastuses mõni vanem tegelane ka, näiteks õpetaja, võiks küll tekkida küsimus, kuidas neid kahte vanust eristada. Aga kuna kõik tegelased on samas vanuses ja ka trupi näitlejad on väliselt ühes vanuses, tundus huvitav läheneda rollidele mitte vormi, vaid mõtteloogika kaudu. Et rollide mõttekäigud liiguksid nagu varateismelisel. Varateismelisele tundub kõik nii totaalne: armastus on igavene, vanemaid vihatakse elu lõpuni.
Jaanus: Esimest korda materjali lugedes ei tulnud pähegi mõtet, et oleme teismeliste mängimiseks liiga vanad. Visuaalselt ei pigista meist kellestki välja kolmeteistaastast last, aga näitlejana on tähtis püüda aru saada, mida noored mõtlevad, ja idee ära mängida. Kostüüme nähes ma küll algul ehmusin, aga siis sain aru, et me loomegi teravate kontrastide maailma. Jalas on laiad põlvpüksid (“Mitte midagi” tegelased kannavad laval koolivorme – K.A.), aga ma tulen ikkagi habemega. Lava tinglikkus ja kogu süngus võimaldab neid äärmusi.
Johan: Minu jaoks oli ikkagi tähtis, et tegelased on just varateismelised, aga sellesse vormi ei pea kinni jääma. Lisaks oli meil tagataskus trump: lavastuse lõpus selgub, et loost on kaheksa aastat möödas ja seigast räägivadki juba kahekümnendates inimesed.
“Mitte midagi” lugu algab poisist, kes jõuab järeldusele, et mitte millelgi siin maailmas ei ole tähendust ega mõtet. Oli teil teismeliste mõttemaailmale lähenemiseks mõni sarnane kogemus, mõni eksistentsiaalne kriis oma nooruspõlve mälestusest võtta?
Johan: Ma olin pigem naiivne ja õnnelik noor inimene. Ma ei mäleta, et mul olnuks nii ekstreemseid mõtteid, aga mäletan enda identiteediga tegelemist. Ma ei pannud endale iga päev mitte lihtsalt riideid, vaid ka iseloomu selga, et lõpuks aru saada, kuhu lahtrisse ma sobitun.
Jaanus: See sõltub palju sellest, kes on su perekond, kus sa kasvad ja koolis käid, kes su ümber on. Mul oli ka pigem muretu lapsepõlv, elasin maal ja käisin mõisakoolis. Eksistentsiaalsed küsimused on minu elus tulnud hiljem ja teisel kujul.
Lavastuse tegelastest ei saa vist kedagi muretuks nimetada. Sõbrad, kes hakkavad poisile tõestama, et elul on tähendus ja mõte, jõuavad ju ka väga äärmuslikku olukorda. Millised võivad olla siis need eeldused ja olud, mis ühe noore inimese nii ekstreemsesse kriisi lükkavad?
Jaanus: Kõik algab perekonnast. Lavastusest käib ka pereteema läbi – kes on adopteeritud, kelle vanemad ei abiellugi, kelle vanemad on elu lõpuni abielus, aga seda padukristluse tõttu.
Johan: Olen nõus. Kui tavaliselt võtame proovide käigus tegelase ette ja vaatame, kuidas ta käitub, siis selles vanuses tegelase juures on kodune kasvatus ülioluline. Sellepärast tegime ka proove, kus igaüks fantaseeris, milline võiks olla tema perekond. Perekond loob noorele inimesele tema unistused, soovid, pettumused ja väärtused. Lavastuses on kõigil tegelastel teatav pinge selle vahel, kes nad tahaksid olla ja kes nad saavad olla.
Jaanus: Koduse olukorraga seostub ka turvatunne. Kui noor inimene on kasvanud keskkonnas, kus tunneb end turvaliselt, saabki olla enam-vähem muretu ja selliseid äärmusi ei teki. Eksistentsiaalsed küsimused tulevad siis hiljem koos elukogemusega, mitte hirmu ajel. Lavastuses on aga kõigil tegelastel mingi hirmutunne pidevalt kuklas, mis algab perekonnast ja turvatunde puudumisest.
Romaani “Mitte midagi” autor Janne Teller on lugu kirjeldades rõhutanud, et kogu sünguse kõrvalt ei puudu ka lootus. Missugust lootust tahtsite teie publikule kaasa anda?
Johan: Lootust kasvule. Lootust, et see raske periood läheb mööda. Mind huvitaski selle teksti juures kõige enam märkamatu kasvamine. Lause lavastuse lõpust – “Isegi, kui ma ei tea, mida see kõik tähendas, siis tean, et sellel on tähendus,” – oligi punkt, kuhu tahtsime jõuda. Meil ei olnud kindlasti plaanis noori innustada samasugustele tegudele, vaid näidata, et rusuvaid mõtteid ei ole vaja alla suruda, nendega on vaja tegeleda. Mida rohkem neid alla suruda, seda rohkem ongi ühel hetkel võimalust ekstreemsusteks.
Jaanus: Meid moodustab meie minevik ja tegemised, ükskõik, kas need on olnud õiged või valed, kas need on kellelegi haiget teinud või mitte. Aga ma tahan uskuda, et inimesed teevad alati valikuid parimas kavatsuses ja selleks, et olla õnnelik. Ka need noored alustasid oma teekonda väga ilusal ja õilsal eesmärgil, et näidata enda eakaaslasele, kui palju mõtet elul on. Nad tegelikult andsid endast parima, mida selles eas suutsid, aga vaatasid olukorrale valest nurgast, oskamata vaadata enda sisse.
Johan: Nad ei osanud emotsioonidega toime tulla ja kasvamisprotsessi taluda.
Jaanus: Jah, see kasvas neil üle pea, sest puudus elukogemus. Samas ma arvan, et samad kuus noort tegelast on hiljem täiskasvanuna sellevõrra targemad, suudavad elu avaramalt näha ja oma lapsi teistmoodi kasvatada. See näitabki, et elu liigub alati edasi, tuleb uus päev ja tõuseb päike.
Johan: Millegi äraandmine oli ka viga, mida tegelased tegid. Kohe, kui tõstan tähenduse endast väljapoole, on lihtsam sellest ilma jääda. Kui see on minu sees, ei võta keegi seda ära. Loodetavasti paneb see publikut märkama elus asju, millel on tähendus. Tähendus on miski, millega ei mängita. Ma ei tohi oma tähendust kellegi teise omaga võrrelda, kellegi teise tähendust maha teha.
Jaanus: “Mitte midagi” on mõneti rituaal. Rituaalid on tihti päris karmid, aga valguse ja kirgastumise nimel. Kui vaadelda süsteemset mängu meie lavastuses rituaalina, jõuab ka see selgelt kirgastumisse välja.
Teil tulevad mõne etenduse järel ka vestlusringid publikuga. Kas äsjamainitud teemad võiksidki vajada etenduse järel arutamist ja selgitamist, et aidata noortel jõuda probleemi tuuma ja teistsuguse lahenduseni?
Johan: Just. On tähtis, et noored tuleksid seda vaatama, ja veel olulisem, et vaatamisele järgneks arutelu. See ei pea olema ranges vormis, piisab noorte omavahelisest vestlusest. “Mitte midagi” puhul võib kergelt tekkida küsimus, miks nii õudsete teemadega üldse tegelema peab, aga kui me neid eirame või varjame, siis seda ahvatlevamaks ja ohtlikumaks nad muutuvad. Kui Telleri “Mitte midagi” algselt ilmuma pidi, keelati raamat Taanis ära, sest seda peeti liiga vägivaldseks. 10 aastat hiljem on see Taani koolinoorte kohustuslik kirjandus. Probleeme ei kaota mitte keelamine, vaid nendega tegelemine.
Jaanus: Ma arvan, et see lavastus ei vii tänapäeva noori rivist välja. On hästi, kui see tekitab küsimusi. Ma soovin, et publik mõistaks, et ükski lavastuses puudutatud mõte ei ole tingimata vale, vaid vajab analüüsimist.
Milline võiks teie meelest üldse olla hea teater noorele vaatajale?
Johan: Kellelegi teisele hinnangut andmata usun, et tugev potentsiaal on teatris, mis tuleb noortelt noortele. Mida värskemad teemad, seda puudutavamalt osatakse neid küllap lavale tuua. Noortekultuurile omistatakse vahel šokeerivust, sest muudmoodi nendeni justkui ei jõua, aga ma ei usu seda. Meie eesmärk polnud šokeerida.
Jaanus: Tundub, et noorele vaatajale on teater korda läinud, kui ta leiab lavastusest põhjuse seda vaadata ja kaks-kolm tundi huviga jälgida. See võiks tegelikult iga teatrietenduse puhul nii olla.
Johan: Paratamatult kipub noortele tehtud teater rõhku panema õpetamisele ja ega seda saagi ette heita või keelata. Meie lavastuses on see samuti olemas. Selles vanuses lihtsalt õpitaksegi palju. Aga kõrvale peaks heitma noomiva kvaliteedi, sest noor inimene on mu meelest kõige altim muutuma hoopis siis, kui ta näeb, et ta pole üksi, et teda ei süüdistata. Suur osa noortelavastusi on ometi tüüplavastused, mis mõnes mõttes parodeerivad noori – pidu ja strobo, keegi teeb narkot ja kõik läheb halvasti. Mida tüüpilisem, seda igavam.
Jaanus: Ja kiputakse näitama, et noored on halvad ja kõiges süüdi. Aga miks me näitame, et te käitute kogu aeg valesti ja olete kogu aeg milleski süüdi?
Johan: Kõige tähtsam on avada tee diskussioonile.