Intervjuu lavastajaga: Samuel Harjanne

Vastab muusikali „Nunnad hoos“ lavastaja Samuel Harjanne:

Milline on suurte muusikalide välja toomine koroonaajal?

Pean ütlema, et mastaapse muusikali välja toomine koroonaajal ei ole just kõige lihtsam ülesanne. Olen siiski väga tänulik, et saan töötada, sest kui vaatan oma kolleege ja üldiselt muusikalivaldkonda üle maailma, on see 95% suletud. Vanemuine aga annab etendusi ja toob välja nii suure muusikali nagu „Nunnad hoos“ – tunnen, et olen õnnistatud!

Aga see toob kaasa ka palju piiranguid ja väljakutseid. „Nunnad hoos“ on tegelikult juba minu kolmas lavastus koroonaperioodil. Need kolm teatrit, kus olen sel ajal töötanud, lähenevad asjale erinevalt, aga loomulikult on esimesel kohal siiski tervis ja ohutus. Peame tagama selle, et inimesed hoolitseksid ennekõike oma tervise eest ja hoiaksid võimalikult palju sotsiaalset distantsi nii proovisaalis kui isegi laval.

Muusikaliteater on väga kontaktirohke valdkond. Seal on vaja teist inimest, muidu saame tulemuseks monoloogi. Ja see loob omakorda väljakutseid. Pole olnud lihtne, aga oleme takistustest üle saanud. See nõuab ka trupiliikmetelt suurt enesedistsipliini. Näitlejad, kes armastavad olla teineteise lähedal ja kellel on palju energiat – mis on hea! – kipuvad distantsihoidmist unustama ja seetõttu peavad nad olema veel eriti hoolikad.

Veel on keeruline, et loominguline meeskond ei saa alati olla samal ajal ühes ruumis. Näiteks kui tegime Helsingis „Lõputut küünlapäeva“, oli meil iganädalane koosolek Zoomis. Me polnud samas ruumis, et vältida terve meeskonna nakatumist, sest kui keegi on rivist väljas, ei saa lavastusega edasi liikuda.

Kõikides teatrites, kus ma olen sel perioodil töötanud, on ohutusmeetmete eest hästi hoolitsetud, ka Vanemuises. Tunneme end siin väga turvaliselt. Usun, et ka publik tunneb sama.

Kuidas on pandeemia ajal tegutsetud Soome teatrites?

Soomes istutakse teatrisaalides üle ühe koha. Mõnes teatris on istekohti saalist isegi füüsiliselt eemaldatud. On tõesti üllatav, et teatrid toovad praegusel ajal välja kulukaid muusikale. Loomulikult ei teenita sellega suurt kasumit, kuid vähemalt hoitakse valdkond töös ja tegutsemas. Tegelikult oleks palju lihtsam uksed kinni panna. Me oleme õnnega koos, et riik rahastab teatreid. See muidugi paneb omakorda vastutuse teatritele, et etendustegevust jätkata.

Mis on olnud pandeemia juures head?

Iga halva asja juures on alati ka midagi head. Pandeemia tõttu mõtlevad teatrid rohkem kastist välja. Suurtes teatriinstitutsioonides on harjutud teatud töötamisviisidega, aga praegu ei saa oma plaane teostada nii nagu soovitakse. Seetõttu on paljud teatrid hakanud oma mõtteviise muutma. Näiteks Helsingi Linnateater Soomes ei toonud sel sügisel välja uusi lavastusi, vaid jätkati „Väikese merineitsi“ mängimist, mis oli minu eelmise hooaja lavastus. See tuli neile kasuks, kuna paljudel vaatajatel tekkis nüüd uus võimalus see ikkagi ära näha. Helsingi Linnateater pole üldiselt harjunud nii tegutsema, aga mulle see meeldis.

Proovides on inimesed jällegi palju tähelepanelikumad, eriti prooviplaanide ja efektiivsuse mõttes. Minu jaoks on muidugi alati olnud normaalne olla proovis keskendunud ja mitte tegeleda kõrvalisega. Ma usun, et selline suhtumine on lõpuks kõigile kasulik.

Muusikalis „Nunnad hoos“ kasutame uut süsteemi dublantide näol. Selgita palun, kuidas see töötab.

Lavastuses „Nunnad hoos“ kasutame me dublantide (understudy) ja liikuvate artistide ehk swingide süsteemi. See annab lavastusele teatud garantii.

Dublandid on trupiliikmed, kes on ansamblis ning õpivad ära ühe pearolli, kui peategelast mängiv näitleja peaks haigeks jääma. Näiteks kui Deloris ehk Tanja Mihhailova-Saar haigestub, astub tema rolli Ele Millistfer ansamblist. Siis aga jääks jälle üks liige ansamblist puudu, niisiis on meil liikuvad artistid ehk swingid. Nad on spetsiaalsed inimesed, keda meie lavastuses on kokku kolm, täpsemalt kaks naist ja üks mees, kes õpivad ära kõik ansambli rollid ja laulud. Kui Ele peab asendama Delorist, astub Ele rolli ansamblist Andra Aus või Carine Jessica Kostla. See muudab kogu asendamisprotsessi sujuvamaks ja keegi ei satu etenduse päeval paanikasse, kui peaks toimuma asendus.

Vana viis olukorra lahendamiseks oleks see, et iga artist õpib oma rolli ja kui selgub, et keegi ei saa etendust anda, on paanika. Kiiresti harjutatakse midagi ja püütakse roll kuidagi „ära teha“. Meie viisil tagame kvaliteedi ning saame rollivahetusi eelnevalt harjutada ja planeerida. Samuti väldime sedasi Eestis levinud duubelkoosseise, kus ühte tegelast mängib kaks näitlejat. Duubelkoosseisude puhul muutub prooviperiood pikemaks, sest mõlemale osatäitjale tuleb anda võrdselt aega harjutamiseks. Sisuliselt on siis justkui kaks prooviperioodi. Näitlejate vahel võib see tekitada ka konkurentsitunnet, millele nad ehk ise niivõrd ei mõtle, kuid väike võistlusmoment võib tekkida ikka, et kes siis esietendusel mängida saab.

Dublantide kasutamine on pandeemia olukorras kasulik, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. See tagab kindlustunde ka piletiostjatele, kuna ei pea muretsema etenduse ära jäämise pärast, kui keegi peaosades peaks haigestuma – etendus toimub kindlasti ja võimalik, et veel pareminigi!

Miks otsustasite Vanemuises teha just muusikali „Nunnad hoos“?

Kui mind paluti peale „Hüljatute“ lavastamist – mis tõesti oli unistuste lavastus – siia tagasi tulla, siis kaalusime erinevaid variante. Pakkusin välja „Nunnad hoos“, kuna mulle jäid juba „Hüljatute“ proovidest silma mõned Vanemuise kooriliikmed, kes tegid seal häid rolle. Mõtlesin kohe, et „Nunnad hoos“ tuleks siin teatris hästi välja. Samuti tahtsin lavastada lugu, millel oleks tugev naispeaosa. Selles muusikalis on mitmeid ägedaid naiskaraktereid ja minu jaoks on oluline, et sellised lood jõuaksid lavale, sest neid ei mängita tihti.

Praegusel ajal vajame veel eriti seda positiivset energiat ja rõõmu, mida muusikal „Nunnad hoos“ just pakubki. Vaataja lahkub kindlasti teatrist hea tuju, helgema meele ja armastusega hinges!

Miks peaks muusikali „Nunnad hoos“ vaatama tulema?

Üks parimaid osasid selles lavastuses on Alan Menkeni muusika, kes on Disney helilooja ja loonud muusika sellistele tuntud muusikalidele nagu „Aladin“, „Kaunitar ja koletis“, „Jumalaema kiriku kellalööja“, „Väike merineitsi“ ja „Herkules“. Tema muusika ja Whoopy Goldbergi komöödia originaalfilmis „Sister Act“ annavadki kokku komöödiamuusikali kullafondi!

Teatrisaali atmosfäär pakatab etenduse ajal energiast ja muusikal on nii lõbus, et võimatu on vastu panna soovile jalgadega kaasa tantsida, püsti tõusta ja pidutseda! Praegusel ajal vajame seda eriti, vähemalt südames.

Inimesed on sotsiaalsed olendid, kes pole loodud elama isolatsioonis. Rohkem kui kunagi varem vajame praegu hetki, mida teistega jagada. Päris elusat teatrit ei saa kogeda internetis, vaid saalis koos teiste inimestega, kes reageerivad ja kogevad etendust meie kõrval. See ühine läbielamine teebki meist inimesed!