Inimkassidelt on ikka midagi õppida

Toomas Kuter, Pärnu Postimees

Inimestel on kassidelt päris palju õppida, kusjuures mõneski osas, isegi ränkraske õpinguprotsessi läbinuna jäävad inimloomad kassidele alla. Kass on palju isepäisem, kui inimene iial suudab, vahel on temas tahet rohkem kui mõneski inimeses.

Kuigi maailma ühes enimmängitud muusikalis, Andrew Lloyd Webberi muusikalis “Cats” puudub läbiv teema, on selles teoses ometi palju mõistetavat ja äratuntavat. Vahel võib äratundmine osutuda valusaks. Muusikalist “Cats” pärinevast hitist “Memory”, mis oluliselt erineb muusikali teistest numbritest, on saanud muusikat tundvate ja mittetundvategi inimeste maiuspala.

Vanemuise teatris esietendus “Cats” 2005. aasta 9. juunil. Seega on tükk juba hea hulk aega lavalaudadel püsinud. Sellele vaatamata oli Pärnu kontserdimaja saal välja müüdud ja ilmselt oleks rahvast jätkunud veel teisegi etenduse tarvis. Kas tegu on hirmkõrge kvaliteediga, on iseküsimus, pigem naudib kohalik publik rõõmuga seda, mida koju kätte tuuakse.

Kasside huvitavat olemust lõpuni ära tabada ei õnnestu ühelgi inimesel. Nõnda tuli selleski lavastuses enim esile inimkasside mitmepalgeline klassifikatsioon, olemine, suhted. Inimkasse kohtame enese ümber ja sees iga päev. Dmitri Hartšenko lavastatud “Cats” on hoogne ja tempokas. Seda eeldab juba muusika. Tühimikke ei teki, mittemidagiütlevaid pause samuti mitte.

Hiti “Memory” ettekande põhiraskus lasub Maarja-Liis Ilusal. Kena oli kuulata Julia Botvina ja Janika Sillamaa esitust. Muusikaliselt kõige õnnestunumaks võib pidada kriminaalse kassi Macavity (tantsis Ruslan Stepanov) numbrit, milles laulvad vokaalkassidki oma ülesandega hästi toime tulid. Sümpaatne oli Lauri Liiv kass Munkustrapina. Liiv oli ainuke laulja, kelle igast sõnast sai aru, tänu sellele ei läinud midagi kaduma. Liivi puhul toimis loomulikkus.

Koit Toomel on ilus hääl. See on üks tema esitatavate laulude edu oluline osa. Toome laulis ka selles etenduses igati professionaalselt. Aivar Tommingas on hinnatud karakternäitlejana ennegi muusikalides üllatanud. Meenutagem siinkohal tema Faginit Lionel Barti muusikalis “Oliver Twist” SmithBridge Productionsi etendustes Tallinna linnahallis 2003. aastal. Faginist kujunes selle lavastuse üks parimaid rolle. Ka tema kõuts Testamenticus oli muljetavaldav. Need osatäitjad jäid meelde ja jätsid jälje.

Muidu võis muusikali “Cats” vaadata küll. Hoogsust jätkus, ilusat muusikat samuti, mida sa pühapäevasel õhtul uinuvas Pärnus veel tahad! Ent nagu elus ikka, leidus neid, kes etenduse lõppedes korduvalt braavo hüüdsid (eriti siis, kui laval kummardasid Toome, Liiv ja Pringi ning Ilus ja Tommingas), aga ka näiteks neid (õnneks mõni üksik), kes pärast esimese vaatuse lõppu suunurgast sapiseid kommentaare pillates minema jalutasid.