Inimkalkulaatorite kiiskav elu
Katre Väli, Postimees
Vanemuise teatri kohta näeb nii mõneski arvustuses lauset, et see oli tüüpiline Vanemuine, mitte eriti huvitav ega uuenduslik ega liigutav.
Viktoria Nikiforova debüütnäidendi «Jooksvad kulud» lavastusse on kaasatud külalisi Moskvast (lavastaja Aljona Anohhina, kunstnik Dmitri Razumov), kes on aidanud kaasa igal juhul mitte tüüpilise lavastuse sünnile. Laval säravad elulised karakterid ja tuttavlikud dialoogid, keeb ostuhullus ja kinnisvaraarenduse petuskeemid.
Kõik tegelased on omavahel rohkem või vähem seotud ja teevad üksteise elu ühtviisi põrguks. Naiivne naine, kes tahab surrogaatemale korterit osta, tema vend, kes pangalt vastu pükse saab, ahned prostituudid, arstid ja papid, julmi skeeme kasutavad pangaametnikud, kohtingud ja lootuste purunemine.
Jeesus ja rumalad
Kõiki tegelasi seob oskus väga hästi arvutada ja totaalne oskamatus elada inimlikult. Kogu selle kirju seltskonna üle vaatab rahumeelne Jeesus. Näitleja valik on tabav, Martin Kõiv meenutab oma punaka habeme ja pikliku näoga vene ikooni (kõrvu-tuse lihtsustuseks kannab sarnast pilti ka tema T-särk).
Kohati sammub Jeesus askeldavate rumalate inimeste keskele ja vaatab neile sügavalt silma, justkui püüdes neid maa peale tuua. Teatavasti oli Jeesus esimene inimene, kelle ustav kaaslane reetis ja maha müüs.
Raha on alati liiga vähe, ela sa Moskvas või Tallinnas. Samas häirivad probleemid, mis eestlastele ei ole nii mõistetavad. Sama kõrge kaliibriga rikkureid nagu Moskvas leidub Eestis vähem ja nad on mõnevõrra tagasihoidlikumad, ei pea kohustuslikuks oma tüdruksõbrale Porsche kinkimist ega arva, et papile raha andmine tagaks pattudest pääsemise (patu mõiste jääb üldse paganatele võõraks). See selleks.
Igatahes tundub, et näitlejad naudivad tavapärasemast ekspressiivsemat ja siivutumat mängulaadi, rämedavõitu nalja ja ülepakkumist. Ilmselt ei ole neil nii mugav kiiskavatel tikk-kontsadel ja ergavalt sinistes jäikades kostüümides.
Võib-olla on selline eestlase arusaam venelasest, et vehib käte ja jalgadega, seletab suud torutades ja silmi pööritades ning kannab koledaid maitsetuid riideid ja läikivaid šinjoone? Või on selline hoopis vene kunstniku ja lavastaja arusaam venelasest?
Täpne lavastajatöö
Olgu nende venelaste ja eestlaste erinevustega kuidas on, igatahes on lavastuses ridamisi väga mahlakaid ja hästi mängitud stseene. Pole sugugi nii, et Jan Uuspõld on ainuke koomikutalent ses seltskonnas, pigem tuleb tal paremini välja ilge pangajuhataja roll.
Meeldejääv on ka Helen Hansbergi lopsakas lits (mitte nappide kehakatete pärast). Ilmselgelt on näitlejatel rollijoonisteks täpsed juhised ning seljataga pikk ja põhjalik prooviperiood, siiski suudavad kõik argivestlustes värskeks jääda.
Kohati häiris siiski stseenide lõtv seostatus ja suured vahepausid. Varjuteatri laadis vahepalad oleks võinud julgemalt ja kandvamalt välja mängida. Eraldi väärib esiletõstmist Sven Karja täpne ja tundlik tõlge, mis tõi teksti Eesti vaatajale lähemale ja muutis omasemaks.
Kõiki elu keerdkäike iseloomustab keskse kujundina pöörduks, mis saadab inimesi ühest pahest teise ja jätab nad lõpuks oma läbipaistvasse lõksu igavesti keerlema nagu vurrkannid.
Liiga sümbolirohke ja näitlikustatud on aga lõpustseen, kus Jeesus tõlgib hämarpunakas valguses lindilt kostvat laulu. See võinuks vabalt ära jääda, reaalse elu tühisus oleks selletagi kõlama jäänud.
Uuslavastus
Viktoria Nikiforova
«Jooksvad kulud»
Lavastaja Aljona Anohhina
Esietendus 20. oktoobril Tartu Sadamateatris