Loe

Inimene loeb raamatut ja raamat loeb inimest

Pille-Riin Purje, Teater.Muusika.Kino

Lavastaja Tiit Palu näidendiraamatu ilmumine on rõõmus üllatus. Olen seda oodanud, igatsenud. Kangesti huvitav on näidendeid lugeda ja häid algupärandeid ei ilmu iial piisavalt. Esimene reaktsioon oli kerge pettumus, et kõigest kolm lavateksti. Raamatu kirjastas Vanemuise teater, Palu lavastused „Põlenud mägi” ja „Medeia” olid Vanemuise mängukavas, esietendused vastavalt 2016 ja 2018. Kolmas näitemäng, „Lugusid loomadest”, pälvis eripreemia 2015. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel, ent on seni lavastamata.

Kirjutan selle loo maikuus 2022. Toetun lavastajate liidu kodulehele, lisan iseenese tarkusest paar puuduolevat nimetust; nii on Tiit Palul lavastusi kogunenud 75, uusim hetkel „Vennad Lõvisüdamed”. Katsun nimekirjast välja sõeluda Palu algupärandid ja tema dramatiseeringud, nii mõnegi teksti puhul näib see piir suhteline. Algupärandeid leian 21, dramatiseeringuid 15. Kuna „Klarissa kirjad” ja „Medeia” on jäädvustatud ka kuuldemänguna, teeb see kokku 38 lavastust, seega pooled Palu loomingust. Nägemata on jäänud neist seitse — kahetsusväärselt viis lastelavastust (Palu enda näidenditest tema lavastajadebüüt „Oh sa piim ja pirukas” ja „Väikesed ajarändurid”; Tšukovski „Imepuu”, Kreutzwaldi „Muinasjutt Põhja Konnast ja Printsessist”, eesti rahvajuttude põhjal „Reinuvader Rebane”) ning kaks suvelavastust: Mats Traadi „Tants aurukatla ümber”, kus tekst kanti ette jooksusammul (Tartu botaanikaaias, 2011) ja Friedebert Tuglase „Pühajärve armastus” (Emajõe Suveteater, Polovitsa rannas, 2013).

Lugesin ahne huviga läbi lõviosa Palu lavatekstidest, kas taas või esmakordselt. Vaid mõni üksik jäi lugemata, nii poolkogemata. Heitsingi kõrvale teatris nägemata jäänud lavatekstid, ka dramatiseeringud „Madame Bovary” ja „Niskamäe naised” — nende puhul on mu vabanduseks keskendumine eesti klassikale Palu tõlgenduses.

Palu näidenditest saaks õige mitu raamatut. Üks variant olekski keskenduda teatrile, mille mängukavas tema näidendid pluss lavastused on olnud. Vanemuisest, kus Palu on draamajuhina ametis aastast 2013, lisanduksid „Rännakud. Maarjamaa laulud” (2017), „Tere, kallis!” (2019) ja seni uusim algupärand „Soomusrong nr 7” (2021). Dramatiseering Hugo Raudsepa romaanist „Viimne eurooplane” jääb varasemasse Tartu perioodi, Palu oli Vanemuises lavastaja aastatel 1996–2001.

Pärnu Endlas töötas Tiit Palu aastatel 2001–2012; sellest etapist jäävad algupärandite sõelale kaks põnevat nähtust, heliloojate laululoomingust ajendatud „Raimund” ja „Raimonds” ning komöödia „Ära muretse, kallis!”. Ülejäänud on dramatiseeringud, mis tingimata ei eelda iseseisvana kaante vahele jõudmist, kui ehk millalgi kogutud teostes: Friedebert Tuglase ainetel „Rõõmu kaalud”, August Gailiti „Ekke Moor”, „Mis värvi on vabadus” Mati Undi romaani „Mõrv hotellis” põhjal, Tuglase „Väike Illimar”.

Kena raamatu saaks Kuressaare teatrile loodust, kui mitte praegu, siis varsti. Seni on Palu kirjutanud ja Kuressaare Sadamaaidas lavastanud kaks kohavaimust kantud, kaunikesti erinevat näidendit: „Talgud” (2013), mis on inspireeritud Debora Vaarandi poeemist „Talgud Lööne soos”, ning „Meretagune paradiis” (2018), isikliku hoovusega ja südamlikust huumorist kantud kohalejõudmise lugu. Juulis 2022 esietendub Asva viikingikülas Palu „Viikingite veri”.

Täiesti omaette lugu vääriks Tiit Palu, tema pere ja sõpruskonna väike õdus Pärnu Suveteater, mis startis 2015. aastal muheda koguperelooga „Minu pere ja muud loomad” (Gerald Durrelli ainetel, ent lastega sõidab Kreekasse töökas eestlanna) ja jätkas kammerlike armastuslugudega, mängupaigaks Pärnu Jahtklubi purjekakuur. Kõik need lood annavad välja algupärandi mõõdu: „Klarissa kirjad” (2016), „Inriid ja Toomas Nipernaadi” (2018), „Armastuse narrid” (2019), „Kuldrannake” (2021), erandina Kurgja talumuuseumi õuel „Indrek ja heledad hääled” (2021). Pärnu Suveteatri püsiv näitlejatandem, kellele Palu rollid kirjutab, on Piret Laurimaa ja Sepo Seeman, siin-seal lisandub külalisosalisi. Selle teatri mängukavast saaks juba tubli teose, iseäranis kui liita kaks sümpaatset mononäidendit, mille Palu on kirjutanud Sepo Seemanile: „Eesti mees ja tema naine” (2014), „Mees ja mootorratta juhi õpik” (2019). Esimene vaimu(ri)kas tekst käivitub Johann Köleri maalidest „Isa portree” ja „Ema portree”, teine on inspireeritud Tiidu vanaonu Arseni Palu (1912–1997) „Mootorratta juhi õpikust”.

Sirvisin oma vaatlejamärkmeid Tiit Palu lavastajatee kohta. Esimene lavastus, mida nägin, valmis tal lavakunstikateedri 17. lennu tudengina Tuglase novellidest: „Eesti pastoraal”. Olen kirjutanud 25. oktoobril 1994: „Päris omapärane kogemus. Nukuteatri saal reserveeritud koolilastele, kes kambas koos pistsid „lõugama” ja aplodeerima; aga 45 minutit kestev lavastus siiski võitis nad ära, jäid kuulama ja teismelisepoos nõrgenes. Mehe ja naise stseenide vahepalaks lausuti Tuglase mõtteid n-ö kõneharjutusena, häälikuid venitades või rõhutades — näis esialgu võõrastav võõritusnipp, aga midagi selles idees on!”

Seitse aastat hiljem sündis Tuglase-mäng „Rõõmu kaalud” Endla Küünis, mida vaadates meenus „Eesti pastoraal” kui unenägu. Proloogina lausus Johannes (Peeter Kard) rõdul Juhan Liivi, Betti Alveri jt luuleridu, mis algavad sõnaga „mina”. Muide, seesama idee külastab Paul-Eerik Rummot, kes 2018. aastal pühendab Eestile pikema luulekollaaži „Mina, eesti luuletaja”. Rummo lõpetab: „Mind ärge austage. Mul on valus ja häbi.” Palu: „Mu hing on tulvil imesid. Mul hõiskab hing.” (Luuletused ja luuleviited Palu lavatekstides on suisa doktoritöö teema!) Teises vaatuses etendati „Felix Ormussoni”, laua all paistis suur punane lõngakera kui tervitus Mati Undile, kelle „Helene, Marion ja Felix” mälus kaasa kumises. Aastal 2006 jõudis Endla suurele lavale Tuglase „Väike Illimar”, Palu žanrimääratlusega „väga selged pildid lapsepõlvest”. Vaatlejamärkmed: „Palu ei räägi lugu, vaid pakub pilte, mis peaksid mõjutama alateadvust. Jüri Vlassov on väike Illimar, rohkem lapse tasandil, imestav, fantaasiaaldis, vana mehe tagasivaatelist elutunnetust rollis eriti ei kohta. Ma adusin Palu reegleid kuidagi teoreetiliselt, olin natuke ärritatud tema vastutulematusest publikule… Näitlejate positsioon kummastav, väike kõrvalpilk, kohaloleku ebakindlus. Hetkeline tõstetus, Tuglase tekstide deklameerimine. Teises vaatuses muutsid tonaalsust Illimari isa — Sepo Seemani pajatused, elevus ja naer publikus.” Nüüd dramatiseeringut lugedes lummab unenäolisus; miski seostub Madis Kõivu mäluilmadega.

Palu varasemaid lavastusi saatis poleemiline vastuvõtt, publiku nõutus, tõrksus ja ärrituski — näiteks Hugo Raudsepa romaanil põhinev „Viimne eurooplane” (Vanemuine, 1997). Märkmetest: „Mulle meeldis, nautisin nihkelist irooniat. Saal ei olnud täis, publik kuidagi jäigalt reserveeritud. Isegi üllatav, kas ei võetud lavastuse võtit omaks või ei mõista me enam naerda oma rahvusolemuse, eestluse üle? Intelligentne, võõrituslik lavastus kirjanduslooliste viidetega. Lõpuleid, paar salmi Gustav Suitsu „Kerkokellast”, Hugo Lauri ja Heino Mandri ettekandes vaheldumisi. See annab ootamatu igavikumõõtme. Vastukajad on olnud eitavad, minu meelest tehakse Palule liiga või otsitakse midagi, mida mängureeglites ei ole.”

Palu loomingut mõtestades kummitavad mind kaks väidet Tuglase Felix Ormussoni päevikust: „Kõik kunst on distantsi leidmises” ja „Elu pole esteetiline ega eetiline nähtus. Ta on ainult koomiline. Võtkem ta siis sellisena ka vastu”.

Ajadistantsilt ajab muigama, kuis ka vilunud teatraalid Palu stiili vastu protestisid. Mäletan, et lavastuse „Mis värvi on vabadus” (2005) fännina ei jäänud ma aastaauhindade žüriis oma vaimustusega isegi mitte vähemusse, vaid puhta üksipäini. Tekst ei paota kübetki lavastuse atmosfäärist, kirjas on vaid Undi „Mõrva hotellis” liigendatud lõigud eelmärkusega: „Dialogiseerimata tekst kõlab tegevust saatva salvestusena, iga lõiku loeb erinev näitleja.” Kirjapildis puuduvad levilaulud, mis laval kõlasid ootamatus kontekstis ja mida Endla trupp nii vaimustavalt esitas.

Lauludele rajatud või lauludega põimitud lavastusi on hiljuti loonud näiteks Ivar Põllu („Praktiline Eesti ajalugu” Kukerpillide repertuaariga, Tartu Uus Teater, 2017) ja Ingomar Vihmar („Mehed, meri, maa ja naised”, Endla, 2017). Palu lavastas Endlas isikupärased ja tavatud lauludega lood „Raimund” (2003) ja „Raimonds” (2009). Mõlemat teksti on nüüd ülipõnev lugeda. Eriti Raimond Valgre loomingule rajatud „Raimundit”, mis on kirja pandud lavastuslikult, tulvil tegevuslikke remarke. Lugedes virguvad mälupildid, paotub võimalus vaadata „nii perspektiivi kui retrospektiivi”, nagu Palu ühe tegelase kohta kirjutab. Tegevuspaik on raudteejaama ooteruum, „Raimund” keskendub ootusele. „Taas võtab maad ootus, see raske kultuuriline toiming. Vaikus, endasse vaatamine, valmisolek, sest ooda­tu võib olla juba siinsamas.” Või tõdemus pärast „Muinasloo muusikas” laulukatket: „Ootajad on oma tulevikumälestustes, mida see meloodia neis tekitas.” Publikule oli  lauludevaheline vaikus paras ootuse kool, kannatlikkuse proovikivi.

„Raimonds” on mõneti klaarima teljega lugu eesti naise Sirje saatusest, kes on sündinud läti helilooja Raimonds Paulsiga samal kuupäeval, 12. jaanuaril 1936. Sünniaasta, mis viis küüditamiseni. Näidendist aimub elulooraamatute buumi paroodiat, distantsi loov absurd ja iroonia veikleb ajastu ahistuse kohal. Refrääniks eestlaste sülditegu. Näitemängu on põimitud nii mõndagi üllatavat: Samuel Be­cketti „Hingetõmme”, Juhan Smuuli Stalini-aegne luule, katke Tammsaare romaanist „Ma armastasin sakslast”…  Tegelastena figureerivad Smuul, Panso, Unt, kõige ümber ja kohal heljuvad Paulsi populaarsed laulud. Taas saavad laulusõnad üllatava hinguse, uudse pinge ja tähenduse.

Tuglase kõrval, hiljem teda äragi võites, kujuneb Palu lemmikautoriks August Gailit. Esimene „Ekke Moor” etendub Endla suurel laval aastal 2002. Näidendi moto Kierkegaardilt algab lausega: „Ainus väljapääs, mille peale esteet võib tulla, on mängida teatrit; või — nii eelistab ta ise väljenduda — muuta olelus maskeraadikssest maskeraadil võib kelleks tahes ümber riietuda ja mängida suvalist rolli.” Ekke Moori teatraalset elumaskeraadi lavastus seirabki; teksti on pillutatud võõritusnükkeid, näitleja kõrvalpilke rollile. Teine „Ekke Moor” sünnib Viimsi vabaõhumuuseumis (Emajõe Suveteater, 2012) ja kantakse ette nelja näitlejaga. Kummagi lavastuse kulminatsiooniks kujuneb Ekke kohtumine Pille Riiniga, mis on lahendatud kahes versioonis täiesti erinevalt.

Pole parata, mu kirjatükk kujuneb pelgalt visandiks, kärmeks lugemisprooviks. On ülim aeg siseneda raamatusse, enne kui mulle lubatud kirjatäheruum täitsa otsa saab. Aga enne on vaja puudutada veel kahte lavateksti. Üks neist on „Klarissa kirjad”, mida pean Palu teel murranguliseks. Ehedatel kirjadel põhinev armastuse lugu, eluusaldust ja lootust sisendav, ajakeerises püsima jäänud abielu lugu. Palu tekst on tundlikult komponeeritud, ajastudokumentidele lisatud luule(lisus) helge ja karge. Üks refrääne on Artur Alliksaare luuletus „Veendumus”, teine Klarissa ja Elmari tants läbi elu. Liigutav on pilvede ja südamelöökide teema, mis varieerub „Medeias”. Arvan või aiman, et ilma „Klarissa kirjadeta” poleks ka „Medeiat”, Palu seni kõige täiuslikumat lavateksti.

Tuglase Felix Ormussoni päevikust leiab lause: „Ah, taevalist irooniat, pilvelist sarkasmi õpin ma.” Palu hülgab sarkasmi, vaadeldes pilvi ja kuulatades südamelööke.

Ja teine tekst, millele mõtlen, on „Rännakud. Maarjamaa laulud”, teatrisarja Eesti Vabariik 100 raames. Lavastusena jäi rännak hajusaks, tekstina paelub. Lakoonilised, sõnamänglevad mono- ja dialoogid keskenduvad emakeelele, moodustades otsekui silla „Klarissa kirjade” ja „Medeia” vahele.

Kolm näitemängu raamatus on paigutatud nõnda, et keskmine ja keskne ongi Euripidese tragöödiale tuginev „Medeia” ja kaanepildil Maria Annus nimirollis. Tekstina on „Medeia” sedavõrd kontsentreeritud ja stiilipuhas, et ei raatsigi seda kujundeid lamestades lahata, lahti lammutada. Lavastus, kus mängisid neli naist, nii naiste kui meeste rolle, on sööbinud mällu tekstist lähtuva intensiivsuse, iseäraliku haavatavusega. Puhastverd tragöödia ei ole varem olnud Palu pärisosa, distantsi on ta loonud kontrastide kaudu. Tragöödia lahendus on kirgastav: pagulane Medeia pääseb koos lastega emakeele kujundite metsa.

„MEDEIA: Ma võtsin nad oma laulu sisse. Nad on nüüd seal, igaveseks oma emakeele kujundite paksus metsas peidus; selle kummaliste häälikute varjus; selle sõnade taga kindlas kohas, kuhu kõrvalisel lootustki pääseda ei ole… Ma võtan nad endaga kaasa…”

Raamatu tagakaanel näeme fotot Tiit Palust puutüvede vahel. Aimub sõnade ja kujundite mets, kõrgel puuokstel linnud, emakeelne luule nokas. Taamal viirastuslik hoone, võimalik, et teater. Autori saatesõna tagakaanel koosneb lausetest, mida on põhjust lugeda aegamisi ja korduvalt.

Esimene näidend raamatus on „Põlenud mägi”, peategelasteks raamatud. Raamatutele keskenduva sissejuhatuse lõpuks loetleb Palu näidendis viidatud ja tsiteeritud autoreid, nimesid on loetelus 83(!), esimene juhtumisi Tuglas. Loen mitu korda üle — Gailitit ei leiagi, ehk on too võrukael kuskil lae all käona kukkumas?! Maast laeni riiulitega kodu(tunne) on nii tuttav. Hiljuti kolides sain aimu ka raamatute laastavast küllusest. Kes teaks, kas ja millal see raamatute muretsemine (eestlane muretseb!) otsa saab, või ongi saanud…? Tagantjärele on mul raske mõista, miks vaatasin seda lavastust vaid korra, miks ei puudutanud see päriselt hinge. Lugeda on näidendit mõnus. Tsitaatide mäng on Palule iseloomulik, „Põlenud mägi” on nagu tema klassikainterpretatsioonide tuhisev kokkuvõte. Pealkiri viitab Mats Traadi Palanumäe saagale, mägede ja tulega annab aga lõputult mängida: „Täis usku, lootust ja armastust TULI Indrek VargaMÄELE”! Palule iseloomulikult lõikub teksti uitmonolooge, seiskub aeg, avardub mõtteruum. Mari lõpumonoloog raamatute vanadekodust on kui väike pärl, nukkernaljakas, nostalgiline, hoidev.

Jääb veel kolmas ja mahukaim, seni lavastamata „Lugusid loomadest”. Tosin stseeni viie aasta jooksul, kaks naist ja kaks meest, segapaarimängud, suhtesahmerdused, rohmakad banaalsused, veidrad saladused. Esimese hooga tahaks põimida ta kokku kahe Palu komöödiaga. Ehkki nood kaks ei sarnane kuigivõrd ka omavahel. Endlas mängitud „Ära muretse, kallis!” (2010) on Palul vast jaburaim tekst üleüldse, üle võlli Cooney-paroodia eluvaledest, juba pealkirjas paralleel komöödiaga „Mitte praegu, kallis!”. Lugedes täitsa naljakas, igatahes kõvasti lustakam, kui lavalt meeles. Ja samuti nelja tegelasega „Tere, kallis!” (Vanemuine, 2019), mis tibake meenutab Jaan Tätte näidendit „Palju õnne argipäevaks!”, jäädes ometigi Palulikuks oma vahemonoloogide ja ridadega eesti luuleklassikast. Ka parajasti mängukavas olev tragikomöödia „Soomusrong nr 7” peksleb Palu stiilis, poeetiline ja triviaalne põrkuvad-põimuvad, just nagu tegevusajad 2021 ja 1919. Vabadussõja fantaasias teeb tähelepanelikuks, ja ka kurvaks, et lepitus ja muutumine toimub minevikus, ajaloos, mitte tänapäeval.

„Lugusid loomadest” näib olevat irriteeriv suhtekomöödia, kuhu on visatud vihuti vulgaarsusi, klišeefraase, sihukesi situatsioone, mis ärgitavad lugejat endalt küsima: kust tükist see on? Mitte Palu tükkidest, kuskilt mujalt. Ei oska teksti sisse minna, ei valda kasutusjuhendit. Äkki seepärast, et pole laval näinud ega kipu ise kujutluses lavastama? Mingil põhjusel pole seda teksti tänini lavastada võtnud ka autor.

Tiit Palu näitemängude metsas kolades meenub taas imetabane stseen „Ekke Moorist” Viimsis, mere kaldal. Pidulik moment, mil Ekke asetab lauale luuleraamatu ja serveerib, oo kui stiilselt: pöörab lehekülgi, „lõikab” lahti sõnu-sõnu-sõnu, sirutab valitud palu Pille Riinile, kes huvi ja tänuga maitseb.

Jagatud sõnad — rännak lahtiste allikate poole.

Viide:

1 Lause Tiit Palu armastusnäidendi „Põlenud mägi” sissejuhatusest.

(Teater.Muusika.Kino, juuni 2022)

29.06.2022