Inimene – hea, halb või ükskõikne
Liina Valdre, Eesti Päevaleht
Vanemuise selle talve oodatuimat uuslavastust, Mart Kolditsa tõlgendust Tom Stoppardi näidendist ”Hüppajad”, arvustab Liina Valdre.
Loo raamistikuks on maailm, kus Briti astronaudid on maandunud Kuul ning võimule on tulnud radikaalsed liberaalid. Tõenäoliselt ei olnud lavastuse eesmärk siiski päevapoliitiliste sündmustega ühte sammu käia. Aeg-ajalt hüplevad laval ringi kollastes kostüümides tegelased – segu ülikooli võimlemismeeskonna filosoofilisematest ja filosoofiateaduskonna sportlikemast liikmetest.
Väidetevalt on näidendi kirjutamist inspireerinud mõttekäik, et inimese jõudmine Kuule röövib sellelt poeetilise tähenduse ning see võib omakorda kaasa tuua moraalsete väärtuste suhteliseks muutumise. Kuidas inimene paigas, kus puudub ajalugu ja kultuur?
Mida tähendab mõiste “hea”? Kui me sallime ideed lõputust lõpmatusest, miks me siis ei salli mõtet alguseta lõpmatusest? Miks peaks looja-jumal olema sama mis headuse-jumal ehk miks pidanuks universumi headuse allikas universumi ka looma? Millal läks tõestamise kohustus üle ateistilt uskujale?
Võib-olla on kogu filosoofia probleem hoopis selles, et parimal juhul on keel vaid mõtte ligikaudne väljendaja, mitte mõtte loogiline sümbol? Kolditsale paistavad sümpatiseerivat näidendid, milles on oluline koht ideedel ning ei puudu ka absurd. Tema viimane töö enne “Hüppajaid” oli Mrožeki “Rätsep” Linnateatris.
Filosoofiliste probleemide lahendamise kõrval üritatakse lavastuse käigus leida ka vastus küsimusele, kelle relvast tuli lask, mis tappis filosoofiaprofessori ning silmapaistva võimleja doktor McFee.
Sellele kõigele lisandub veel üldinimlik probleem, kuidas mõnikord läheb nii, et abikaasad teineteist enam ei kuule ning ei suuda teise heaks enam midagi teha. Soov läheduse järele on alles, aga soovist üksi ei piisa. Inimesed kõnnivad üksteisest lihtsalt mööda.
Loo seda tasandit pole lavastaja siiski fookusesse asetanud. Kõik kolm lugu paneb liikuma inimese püüdlus midagi kätte saada, olgu selleks siis tõde või mõrvar.
“Hüppajad” on äärmiselt tehniline ning näitlejatelt, aga ka lavapoistelt ja valgustajatelt äärmist täpsust nõudev lavastus. Mart Kolditsa ning Ene-Liis Semperi koostöös on sündinud mitmeid huvitavaid lahendusi ning ka osatäitjate valik on üllatavalt õnnestunud. Alles oli jäänud isegi briti huumorile omane teatav kõrkus, mis ootab vaatajalt korraga nii intelligentsust kui ka võimet oma üüratu tarkus kõrvale heita. Kui meeldib Monty Python, siis meeldib Stoppard, ja vastupidi.
Eri tegevusliinidest hoolimata ei hargne lavastus kaootiliselt eri suundades laiali, lavakujundus ei olnud puhtalt dekoratiivne ega mõeldud vaid sobivat keskkonda looma.
Tähelepanuta ei tohiks jätta lavastuses kasutatud videoinstallatsioone. Peale huvitava tehnilise lahenduse andsid nad loole ka võimalikke sisulisi lisatähendusi, Dorothy ja “Võlur Ozi” vahel tekib seos vältimatult.
Huvitavad rollid teevad kõik kolm meespeaosalist. Aivar Tommingas akadeemilises maailmas heakskiitu otsiva eetikaprofessorina, kellele ei ole võõrad ei aristokraatlik hoiak ega kõikidele maailma professoritele omane hajameelsus.
Riho Kütsar inspektor Kondina, kelle huvid on sõubisnis ning mõrvade avastamine, Archibald Hüppaja iseloomustuse järgi veidralt formaalse ning iganenud hoiakuga mees.
Hüppajat kehastab Hannes Kaljujärv, kes perekonnanime sündroomi tõttu on sunnitud pidevalt ringi hüppama, ning kelle dändilik asekantsler juhib tegelikult kogu mängu.
Näitlejad on oma rollide väärilised, ning vastupidi – nende nihestatus toob välja meie tavategelikkuse absurdi. Mõnikord on nad lihtsalt naljakad, kui naerda ei karda. Ükski naer pole kurb ja mõned pisarad on rõõmsad.
Dorothy Moore’i (Helena Merzin) tegelaskuju lõi paralleeli (mis tõenäoliselt on sügavalt subjektiivne) David Lynchi filmi “Mulholland Drive” stseeniga Club Silencios, kus lauljanna vaid imiteerib laulmist ja illusioon on kunst omaette. Lauljanna, kes tegelikult ei laula, ning lauljanna, kes õiget viisi kätte ei saa – nende traagikas tundus olevat midagi olemuslikult sarnast.
Hea tekst on selle vääriliselt lavastatud, lavakujundus on fantaasiarikas ning lavakasutus leidlik, näitlejate mäng on nauditav ja selles on hoogu, ning kui filosoofilistest küsimustest väheks jääb, saavad tudengid ja kriitikud taaskord otsida vastust küsimusele, millal etendus siis õieti algab. Kas saal peab olema pime ja laval vaid näitlejad või piisab teatriks Brooki kõndijast ja vaatajast?