Indrek Taalmaa: Maahuumori edu peitub lihtsuses
Vanemuises tuli lavale koomiline lugu Soome külaelust “Tuletikke laenamas”.
Ingomar Vihmari lavastatud Soome menukomöödias mängib peaosa pesueht soomlane Asko Sahlman, kes Eesti vaatajaile tuttav Von Krahli Teatri lavastusest “Taksojuhid”. Tema paarimeheks laval on Indrek Taalmaa.
Teisi rolle mängivad Merle Jääger, Liis Bender, Ao Peep, Külliki Saldre, Katrin Pärn jt. Kunstnikutöö tegi Pille Jänes, muusikakujunduse Toomas Lunge.
Indrek Taalmaa, mis mees see teie kehastatav Jussi Vatanen on?
Jussi on mees, kes on jäänud leseks ja läheb endale pruuti otsima, sest tallu on vaja perenaist. Aga külas pole kedagi võtta. On vaid üks poolvigane vanatüdruk.
Koos hea sõbra Antti Ihalaineniga (Asko Sahlman) läheme kihlakraami ostma, et sellele vanatüdrukule kosja minna. Linna sõites pummeldatakse, käiakse saunas ja juhtub igasugu nalja.
Pöörde toob loosse Jussi kohtumine oma noorpõlve armastusega, keda mängib Liina Tennosaar. Paralleelselt näidatakse seda, mis külas toimub. Nalja ja koomilisi olukordi on palju. Aga kõike ei saa ära rääkida. Kes tuleb vaatama, see saab teada.
Kas eestlase ja soomlase huumorisoon on sarnane?
Ei ole eriti. Tundub, et mida põhja poole, seda aeglasem on mõtlemine. Meie naerame soomlasi, nii nagu meid naerdakse Leedus. (Naerab mürinal.)
Kuidas klappisite proovides Sahlmaniga, kes eesti keelt ei mõista?
Väga hästi. Ta on hea näitleja ja väga tore inimene. Need kaks kuud oli väga huvitav ja lõbus aeg. Sai koos istutud ka väljaspool proove ja joodud põhjalikult. Nagu etenduses. Nii et oleme vennastunud.
Kumb siis paremini vastu pidas?
Tundub, et vist mina! Kuigi ta on kogult suurem.
Kas juhtus midagi naljakat ka seetõttu, et Sahlman eesti keelt ei oska?
Juhtus ikka, tänu sellele, et keeled on justkui sarnased, aga sõnade tähendus võib olla hoopis teine. Vahel sai ta meist hoopis teistmoodi aru. Ka meie saime üht-teist vajalikku teada. Näiteks seda, et soomlasele ei või öelda: lähme viskame kirja ja kulli!
“Tuletikke laenamas” on Maiju Lassila kuulsaim teos, mida Soome teatrites lugematu arv kordi lavastatud. Selle põhjal on tehtud ka mitu mängufilmi. Millest selline menu?
Eks siin ole midagi sarnast Eesti maalähedaste lugude menuga. Sellised tükid ülemöödunud sajandi lõpust, nagu “Vigased pruudid”, “Säärane mulk”, “Veli Henn” on alati populaarsed olnud.
Maahuumori edu saladus on lihtsuses ja mõnus, et sul pole vaja midagi mõelda. Naudid täie rinnaga seda, mida pakutakse. Pole midagi peidetud ega ridade vahele varjatud.
Aga miks kriitikud nina kirtsutavad?
See on hämmastav jah. Kriitikud kipuvad arvama, et komöödia, see on tilulilu. Mina näitlejana ütlen, et komöödiat on hulga raskem mängida kui mõnda tõsist rolli. Mõni näitleja ei saagi sellega hakkama.
Seda ütlevad ka kirjanikud, et komöödiat kirjutada on väga raske. Kergem on rõhuda pisarale kui naerma ajada. Eriti eestlast.
Milline on olnud teie näitlejatee?
Olen inimene tänavalt, rahva hulgast. Eesti teatris on neid vähe, kes pole lavakunstikateedrit lõpetanud. Mina alustasin Ugalast vabatrupist. Lavastaja Leila Säälik ütles: “Sinu koht, poiss, on teatris.”
Saingi tuttavaks Peeter Tammearuga, tema võttis mu oma käe alla Ugalasse, pakkus riburada rolle. Esimene oli Lehola Lembitu etenduses “Jumalad lahkuvad maalt”.
Nii see teatrimöll lahti läks. Ugalast läksin Tallinna vabakutseliseks, seejärel olin viis aastat Rakvere teatris ja nüüd kuus aastat Vanemuises. Mängin ka külalisena siin-seal. Praeguseks olen teatris olnud juba 13 aastat.