fbpx

IMPRESSIOONID Kuningannad ootavad päästjat


Ajakiri Muusika, VIRGE JOAMETS, muusikateadlane

Vanemuises esietendus juba kevadel, 5. mail Gaėtano Donizetti ooper “Maria Stuarda”. Muusikajuht ja dirigent oli siis Mihkel Kütson, sügisest dirigeerib etendusi Lauri Sirp. Ooperi lavastas Roman Hovenbitzer, kunstnik on Roy Spahn, valguskunstnik Palle Palmé. Osades: Maria Stuarda – Alla Popova või Aile Asszonyi (RO Estonia); Elisabetta I – Karmen Puis; Anna – Valentina Kremen; Leicesteri krahv – Oleg Balašov (Peterburi Maria teater); Lord Cecil – Atlan Karp; Shrewsbury krahv – Märt Jakobson; Henry VIII – Elmar Pool. Vanemuise koor ja sümfooniaorkester.

Donizetti ooper “Maria Stuarda” tugineb Friedrich Schilleri näidendile “Maria Stuart”, mis on inspireeritud Šoti kuninganna Mary Stuarti (1542–1587) ja Inglise kuninganna Elizabeth I (1533–1603) omaaegsest vastuolust ja võimuvõitlusest, seda teemat küllalt vabalt käsitledes. Tõene on, et need kuningannad olid vastandliku saatusega, lähedalt sugulased, et kummalgi oli õigus Inglise troonile, et Elizabeth vangistas Mary ja lõpuks lasi ka hukata. Ajaloolisele tõele ei vasta nende kohtumine, mis polevat kunagi aset leidnud. Just sellele on keskendatud vaadeldava teose teravik – siia koondub võimu- ja armastusteemaline psühholoogiline draama, mille üheks teljeks on kahe tugeva naise tunded ühe ja sama mehe vastu, teiseks nende poliitiline vastasseis, millest ei saa välja tulla muu kui vihkamine ja ühe poole surm.
“ Maria Stuarda” on Eestis seni esitamata, köitva muusika ja uhke intriigiga ooper, sealjuures nauditavalt lavastatud (Roman Hovenbitzer) ja suures osas ka nauditavalt esitatud. Peaaegu kõik, mis puudutab lavastuse visuaalset külge, on minu meelest väga maitsekas ja kaunis, detailideni läbi mõeldud, väga ühtne. Lavastus kasvab välja algul lava ees rippuvast, Vanemuise väikse maja lavaraamiga ümbritsetud pseudoajaloolisest maalist, mille keskmes on kuningas Henry VIII ning Elizabeth, Mary ja Leicesteri krahv lastena; maali kompositsioonis on lavastuse üks võtmeid. Kui avaneb lava sisemus teatrisaali interjööri jätkavasse tuppa, selgub, et sama maal on seinal ka nähaolevas toas, et läbivalgustamisel muutuda aknaks (või peegliks), kust omakorda paistab ruum sama maaliga, kust omakorda paistab ruum sama maaliga… Ning neis “peegelduvates ruumides” on võimalik lahendada kooristseene või visualiseerida eeslaval aariat laulva tegelase mõtteid, hirme jm. Peeglikujund on lavastuse teine võti – vastandlikud kuningannad kui teineteise peegeldused. Peegli põhimõtet on kasutatud peategelaste ruumide kujunduses, sellest on inspireeritud kehakeel nende omavahelistes suhetes.
Väga kaunid on ajaloost inspireeritud kostüümid, välja arvatud teenijannad, kelle põlvini kontoriseelik on selles kontekstis väga imelik ja küsimusi tekitav. Muud nüüdisajale viitavad detailid jäävad hea maitse piiridesse.
Vanemuise kavaleht jutustab selle 1834. aastal loodud teose fopaadest valmimise järel, küll primadonnade omavahelisest kisklemisest proovides, esietenduseni jõudmata, küll hääle kaotanud lauljannadest 1835. aasta esietendusel. Kiusust pole vaba seekordnegi lavastus. Meespeaosaline, Leicesteri krahvi kehastav Oleg Balašov Peterburi Maria teatrist olevat kevadel olnud häälega hädas õietolmuallergia tõttu. Kaks etendust siiski toimus. Novembris polnud asi eriti parem. Kui lauljal on ebamugav, on kuulajal samuti väga ebamugav. Nüüdseks on toimunud neli etendust, millest ükski pole selle probleemi tõttu saanud pakkuda täit rahuldust! Kas võib loota, et jaanuariks on laulja terve? Novembris kuuldu põhjal ma selles kindel poleks – vahe oli tervelt pool aastat! Asi tundub olevat tõsisem kui õietolm.
Kuidas teater nüüd edasi toimib? Minu senine kogemus Vanemuisega ütleb, et päästeoperatsiooni ei plaanita. Tehakse jaanuari-veebruari kolm etendust kuidagiviisi ära ja siis kaob tükk märkamatult repertuaarist. Viimast etendust ei pruugita välja kuulutadagi. Lihtsalt sügishooajal näeme, et seda ooperit kavas ei ole. Kõik. Sest vaatajaid ju pole!
Kuidas Vanemuine võiks toimida? Näinud sügisestelt etendustelt, et valitud osatäitjal on endiselt probleeme, asuda kiirelt tegutsema leidmaks uueks poolaastaks uut lauljat. Kiire? Ent kui oleks alustatud kohe, 4. novembril? Ma tõesti ei usu, et maailmas pole mitte ühtegi hääles tenorit, kes poleks kahe ja poole kuuga võimeline seda partiid ära õppima! Kallis? Aga armas Vanemuine! Kas mitte teatri muusikaplokk pole seltskond, kelle abil te muusikalide seljas galopeerides raha teenite? Kas nad siis tõesti pole väärt, et selle töö eest, mida nad eelkõige õppinud on ja igati tasemel sooritada suudavad, teatripoolset lugupidamist pälvida? Originaalkeeles lavastus võimaldab ju kasutada külalissoliste ning Vanemuises on seda edukalt tehtud, käesolevalgi hooajal näiteks Verdi “Rigolettoga”! Kas vaatajaid tuli? Tuli! Ehk oleks asendaja Eestistki võtta?
Praegu on armastuskolmnurk ühe lüli puudumisel välja mängimata (Leicesteri krahvi armastavad mõlemad kuningannad, krahv aga vaid ühte, nimelt seda, kes pole the virgin queen). Teose dramaturgia nii lihtsalt ei tööta, ansamblitest ma üldse ei räägigi. Kuningannade partiid on tehniliselt nõudlikud, mänguliselt mitmekülgsed, sageli on üleminekud ühelt meeleolult teisele väga kiired. Kui Elisabettal (Karmen Puis) domineerib võim ja kalkus, siis Maria Stuarda (Alla Popova, esietendusel Aile Asszonyi) on meelelisem, lõpus ka allaheitlik, ent loo keskmes olevas võimustseenis Elisabettaga samavõrd võimukas. Need koloratuuriküllased partiid on lauldud kuningannade vääriliselt. Eriti tahaksin esile tõsta Popova suurt arengut, mitmekülgsust mängus, kergust ja sära vokaalis – seni nähtuist tema võimsaim roll. Ja just nende väärikate kangelannade pärast tuleks ühekski korraks leida meeshääl, kes kõnealuste lauljatega vähemalt võrdväärselt esineks ja lavastusse panustatud energia sellel kordki täies ilus õitseda laseks. Sest head tööd on teinud kogu kollektiiv – juba nimetatute kõrval solistidest veel Valentina Kremen, Märt Jakobson ja Atlan Karp väiksemates osades, koor ja orkester, avamängu ajal tantsivad lapsed. Okei, tunnistame, ooper on kallis ja selle lavaletoomine Lõuna-Eestis ongi üks kahjumlik tegevus (Postimees 2. XII 2011), ent minu meelest jääb praegu puudu ka lihtsalt hoolimisest. Ooperis, kombinaatteatri masinavärgi ääreosas asuvas valdkonnas, jääb selle hästi toimimiseks toetavast mõttest lihtsalt puudu, sest kogu aur läheb mujale, sinna, kus on suuremad publikute hordid. Mulle tundub, et hoolikalt järele mõeldes ja vastavalt tegutsedes annaks ka ooperisaali suurema kuulajaskonna kokku saada.

Esiletõsted:
“Maria Stuarda” on Eestis seni esitamata, köitva muusika ja uhke intriigiga ooper, sealjuures nauditavalt lavastatud ja suures osas ka nauditavalt esitatud.

Just väärikate kangelannade pärast võiks teater ühekski korraks leida meeshääle, kes kõnealuste lauljatega vähemalt võrdväärselt esineks.