Imedemaal seiklev Alice tõi kunstnikule preemia
Eesti teatri aastaauhinna mitmekülgse debüüdi eest pälvis Kaspar Jancis, osa preemiast tõi Vanemuises balletivormis lavastatud «Alice Imedemaal» lavakujundus.
Balleti «Alice Imedemaal» lavakujundus erines tavapärasest selle poolest, et suuremalt jaolt oli see tehtud arvutianimatsiooni abil. Miks otsustasite sellise tee kasuks?
Arvutianimatsioon andis võimalusi lavastuses igasuguseid muudatusi teha. Kasvamised-kahanemised, lendavad objektid ja muu selline trikivärk.
Kui palju olid kujundust luues abiks joonisfilmide tegemisel saadud kogemused?
Tegelikult oli natuke abi küll. Kostüümide kujundamisel ja värvivalikul kehtivad (lavakujunduses ja animafilmis – M. A.) küllaltki samalaadsed reeglid.
Kuna Alice’i-lavastuse tegelased olid natuke nukuteaterlikud, grotesksed ja liialdatud, siis kehtisid ka nende kostüümide disainimisel samasugused reeglid kui joonisfilmis. Pidi ainult arvestama, et kostüümide sees peab suutma olla tantsiv inimene.
Millisele vaatajale balleti «Alice Imedemaal» lavakujundust luues mõtlesite?
Tahtsin teha efektset etendust, mis oleks mõeldud kõigile vanuseastmetele. Etendust, kus oleks üllatuslikkust ja trikke. Just nii, nagu raamatki on täis üllatusi ja sürreaalseid seoseid.
Lisaks balleti «Alice Imedemaal» kujundusele oli teatriauhinna saamisel määravaks ka VAT-teatri sõnalavastusele «Pàl-tänava poisid» tehtud heli- ja lavakujundus. Kuidas neid kahte tööd võrdleksite?
Need on kaks täiesti erinevat asja. Neid ei saa omavahel võrrelda, kuna mõlemad toimisid oma kontekstis. «Alice Imedemaal» oli ülepakutud fantaasialend ja grotesk – ma võiksin seda nimetada maksimalismiks –, «Pàl-tänava poiste» puhul oli täiesti vastupidi.
Selle lavastuse kujundus oli neutraalne ja tagasi hoitud, lähenemine oli pigem minimalistlik.
Kas võite tagantjärele öelda, et üks töö õnnestus paremini kui teine?
Arvan, et kokkuvõttes õnnestusid mõlemad tööd. Pean muidugi ütlema, et «Alice’i Imedemaal» oli tunduvalt huvitavam teha.
«Pàl-tänava poistele» oli vaja välja mõelda üks kostüüm, millel varieeruda. «Alice Imedemaal» oli esiteks tehniliselt palju keerukam ja teiseks oli seal vaja oma kakskümmend kostüümi leiutada.
Nüüd on kaks lavakujundust tehtud, kas olete valmis selles valdkonnas jätkama?
Jah, pakkumisi on juba tulnud, ilmselt teen küll veel midagi.
Kas mõni pakkumine on ka Tartust tulnud?
Ei tea, praegu küll mitte.
Muusika, animatsioon, nüüd ka lavakujundused – kõigis neis olete üsna edukas. Kas on mõni selline kunsti valdkond, kuhu te kindlasti nina toppida ei tahaks?
Ei oska öelda. Nagu öeldakse – üheksa ametit, kümnes nälg. Üritan ehk tulevikus neid valdkondi hoopis integreerida, et jõuda mingi ühtse tervikuni.