Illustreerib ja lõbustab, riskimata

Alvar Loog, Postimees

Käimasoleva Mozarti aasta sügis kuulub Eesti ooperilavadel Rossinile, sest mõlemad meie ooperiteatrid avavad uue hooaja otsekui kokkuräägitult itaalia klassiku teosega. Estonias esietendub novembri keskel «Tuhkatriinu», Vanemuise väikeses majas jõudis äsja Taisto Noore lavastuses publiku ette Rossini noorpõlveooper «Abieluveksel».

18-aastane Rossini kirjutas «Abieluveksli» kõigest mõne päevaga 1810. aastal Veneetsias, kus see kohe suure menuga ettekandele tuli. See on koomiline farss, mis jätkab väärikalt varasema opera buffa traditsioone.

Lugu on lihtne ja skemaatiline, selles pole ei muusika ega libreto tasandil mingit psühholoogiat. Nagu sadades 18. sajandil kirjutatud ühevaatuselistes intermetsodes, nii seiklevad ka «Abieluvekslis» kavalad teenijad, süütud armunud, tüütud kosilased ning põikpäine kaupmehest pereisa.

Pigem stseen kui tervik

Taisto Noore lavastus rõhub pisut teistele kvaliteetidele kui Vanemuises mullu külalislavastajate käe all esietendunud Mozarti «Võluflööt» ja Händeli «Acis and Galatea». «Abieluveksel» on üheplaaniline ja vahetu ooperilavastus, mis ei üritagi ühe õhtuga ammendada lavakunsti ja fantaasia kõiki võimalusi.

Harvanähtava erandina tänapäevaste buffa-lavastuste hulgas ei ekspluateeri see igal sammul tegelaste seksuaalsust. Läbiva autorikujundi ning teise plaani puudumise tõttu ei saa me siin eriti rääkida lavastajaooperist. Taisto Noor oli lavastanud rohkem stseene kui tervikut.

Selmet teha «Abieluvekslist» lavastuslik essee, on ta püüdnud pigem illustreerida muusikat ja lõbustada publikut, võtmata seejuures kunstilisi riske ning kaldumata maitsetustesse.

Üritades püsida noore Rossini rõõmsa ja värviküllase muusikaga ühel lainel, täitis Vanemuise väikese maja kitsast lava päris vilgas näitetegevus. See algas juba avamängu ajal kõrvalosalistest teenijate sebimisega ja lõppes pärast viimaseid noote sealsamas. Vahepeal lõhuti mitmel korral «neljandat seina», joosti püssi ja kanderaamiga ning tehti varjuteatrit.

Oma hiljutistes lavastajatöödes (nt «Lucia di Lammermoor» ja «Traviata») pole Taisto Noor lavastanud mitte koomilisi märke, vaid reaalseid inimesi. Ning teinud seda edukalt. Tema lavastused on kasvanud otseselt välja originaalteose libretost ja muusikast.

Rossini noorpõlveooper võimaldanuks kahtlemata valutult ka teistsuguseid lähenemisnurki. On ju «Abieluveksli» märksõnadeks kõikvõimalikke tõlgendusi provotseerivad raha, armastus, abielu, leping, omand, kultuuridevahelised erinevused jne. Lavastuses oli hulgaliselt pisikesi leide, ent mitte tervikkujundit.

Ei täida tervet õhtut

Vanemuise «Abieluveksel» peaks olema eelkõige muusikaline komöödia, ent tõeliselt meeldejäävaks buffo-elamuseks ei lubanud sellel praegusel juhul kasvada solistide tagasihoidlikud koomikuvõimed ja lavastuslik hillitsetus.

Arvan, et Rossini vajaks tingimata ühte kahest: kas suuremat artistlikkust või natuke paksemaid värve. Teisega on võimalik suuremaks mängida ka esimesi. Praegu pidid asja ära ajama pidevad pepulaksud, parukad ja kätelaiutamine. Lavastaja oleks kindlasti võinud solistidest näitlemise mõttes rohkem välja pigistada, lisaks miimikale jättis tugevalt soovida ka liikumine.

Solistide ansambel oli paljuski sama, mis kevadel «Acis and Galateas»: Karmen Puis, Kristina Vähi, Roland Liiv ja Märt Jakobson. Neile lisandusid Atlan Karp ja Taavi Tampuu. Tegu on suhteliselt noorte ning igati sümpaatsete lauljatega, kes on alles oma lavatee alguses.

Kõik said oma partiidega ilusasti hakkama, esietendusel oli kohati probleeme ainult partneritunnetuse ja diktsiooniga. Eraldi kiituse on ära teeninud Vanemuise sümfooniaorkester (dirigent Lauri Sirp).

Vanemuise «Abieluveksli» suurim – või õieti ainus – tõsine probleem seisneb selles, et see ei täida kuidagi tervet ooperiõhtut (rääkimata trupi vajadustest). Lühikesele intermetsole, mida peaks mängima ühe hingetõmbega, on sedapuhku tehtud sisse vaheaeg.

Tavaliselt esitatakse «Abieluvekslit» paaris mõne teise ühevaatuselise komöödiaga, milleks oleks antud juhul võinud olla näiteks õnnetu lavasaatusega Mozarti «Teatridirektor» – lavastatuna kontrastiks esteetilise anarhismi ning teemakohase eneseiroonia vaimus.

Uus ooper Gioachino Rossini «Abieluveksel» Dirigent Lauri Sirp, lavastaja Taisto Noor Esietendus 30. septembril Vanemuise väikeses majas